Great Barrier Reef - Fly Dive COD HOLE

10. mail broneerisin endale 3 päevase sukeldumise reisi Great Barrier Reefile, täpsemalt Cod Hole`i. Operaatoriks oli Mike Ball Dive Expeditions(www.mikeball.com). Maksin 130$ broneerimistasu ära ning olin listis. Kogu reis, koos maksude ja varustuse rendiga läks maksma 1100$, mis oli soodushind. Tavaliselt on hinnaks 1500$! Mike Ball Dive Expedition on üks parimaid klubisid, mis viib Cod hole`i, tegin selle selgeks pärast nädala ajast tutvumist kümnete erinevate klubidega.
Teele asusime esmaspäeva varahommikul, sukeldujatele mitte just tavapärasest kohast, Cairnsi lennujaamast. Kokku oli meid 10 sukeldujat ning meie transportimiseks läks tarvis kahte väikest 6 kohalist lennukit. Lennuk millega teele asusin oli pisike ja värises õhus ikka korralikult, mina istusin praktisliselt piloodi kõrval. Sain kogu sõidu vältel jälgida piloodi käitumist õhkutõusmisest – maandumiseni, mis oli omaette põnev kogemus. Sõit ise oli tänu päikesepaistelisele ilmale väga ilus. Lendasime 200 – 300 m kõrgusel, seega oli hea ülevalt kogu Great Barrier Reefi ilu nautida ja pilte teha. Türkiissinine ookean, reefid, väiksed saared, vrakk nimega Emily muutsid selle tunni ajalise ja 250 km pikkuse lennu tükiks ajaks meeldejäävaks.
Sihtpunktiks oli Austraalia kirdeosas paiknev pisike Lizard`i nime kandev väikesaar, kus me edukalt maandusime. Saarel suurt elutegevust ei toimu, peale paari puhke resort`i ei leidu seal midagi. Jahid ja katamaraanid leiavad seal tavaliselt tormivarju.
Lennukilt maha astudes võttis meid vastu Julia, kes kuulus Mike Ball Dive Expeditioni meeskonda ning tema ülesandeks oli olla fotograaf ja operaator. Edasi liikusime Julia juhendusel randa, kus kaldast paarisaja meetri kaugusel oli ankrus meie uus kodu järgnevaks 3 päevaks – ööks. Laeval nimeks Spoilsport, pikkus 30m, laius 10m, kiirus 15 sõlme, meeskond 12 liiget, reisijaid tavaliselt 18, meid oli kokku 17. Laev on katamaraan tüüpi, mis muudab ta stabiilsemaks. Üleval suur päikesetekk, järgneb baar – lounge puhkenurk ja kaptenisild. Alumisel korrusel sukeldumistekk ning kajutid. Laeval hind ca. 6 miljonit austraalia dollarit.
Olles laevale jõudnud järgnes meeskonna tutvustus ja ohutusnõudeid sisaldavad teated, siis kerge snäkk ning kajutitega tutvumine. Mina jagasin kajutit Gregiga, kes pärit Inglismaalt ning kes oli järgnevad päevad minu buddy`ks.
Esimene sukeldumine: Cod Hole!
Olles oma sukeldumise varustuse kätte saanud ning pisut maad laevaga sõitnud, oli kätte jõudnud aeg esimeseks sukeldumiseks. Kohaks Cod hole, ehk paik kus elavad suured tursad (Potato Cod), kes on umbes 1,5 – 1,8 m pikad ning meetrise diameetriga. Väga uudishimulikud ning sõbralikud tegelased, kes ujuvad väga lähedale sukeldujale nii et ei oleks mingi probleem neid katsuda ja pai teha. Katsuda neid ei tohi, kuna see võib neid kahjustada ja infektsiooni põhjustada, mis võib lõppeda nende surmaga. Sukeldumisel on üldse igasugune katsumine ja näppimine keelatud.
Esimene sukeldumine ei õnnestunud just kõige paremini. Kompuuter, mis mulle anti otsustas 30m sügavusel lolliks minna ja viskas errori ette, seega pidin oma kaaslaselt Gregilt aega ja näite küsima. Code nägime väga paljusid ja oli lahe nendega koos veealust maailma avastada. Eriti meeldis neile laeva põhja all tiirutada ja sukeldujatega tutvust teha. Safety stopi tehes tulid nad nii lähedale, et läksid peaaegu sabaga vastu.
Teise sukeldumise tegime samas kohas, mis oli juba parem, kuna varustus töötas ja tundsin ennast juba mugavamalt uues kohas. Vapustavalt ilusad korallid, 30 – 40 m nähtavus, veetemperatuur 26 kraadi. Kas saaks veel paremaid tingimusi olla?!
Kolmas sukeldumine oli öösukeldumine, mis oli eriti põnev. Mulle meeldivad väga öösukeldumised, kus on kott pime, vaid oma taskulambi abiga saad näha midagi. Eriti lahe oli öösukeldumist Cod hole`s teha, kus codid sinuga koos ujusid kogu sukeldumise vältel, pluss mõned Whitetip haid. Korra ehmatasin päris korralikult, kui arvasin, et minu vasakul küljel on Greg, kuid oli hoopis suur pirakas cod! :)
Järgmisel hommikul oli esimene sukeldumine juba kell 7.30 hommikul. Ilus ilm, mõnus ookeani tuul, päike paistab, ning sukeldumiskohaks Lighthouse Bommie. Tegu kogu tripi parima sukeldumiskohaga, kus nägime haisid, moreene, kilpkonni, merimadu ning lighthouse`i ehk majaka taolist suurt koralli, mille ümber lugematul hulgal vilgast elu kalade ja korallide näol.
Lighthouse Bommies tegime kokku kaks sukeldumist. Edasi liikusime Pixie Gardenisse kus leidus lugematul hulgal garden eel`e, ehk väikseid peenikesi kuni poole meetrisi usse. Kui neile lähedale läksime, siis nad tõmbasid ennast liiva sisse peitu. Pixie`s oli väga palju pisikesi kalu ja väga erilisi koralle, mida pidi selles piirkonnas ainult leiduma.
Järgmiseks sukeldumiskohaks oli Challenger Bay, mis jäi meelde meeletult tugeva hoovuse poolest. Päevase sukeldumise lõpus kandis hoovus mind laevast ca 100 m kaugusele ja pidin abi kutsuma, vastasel juhul oleksin pidanud kõvasti energiat kulutama vastu hoovust ujumisele. Chellengeris tegime ka öösukeldumise, mis oli kummaline selle poolest, et kogu sukeldumise vältel olid meie kaaslaseks trevally`d, hõbedased ja küllaltki suured röövkalad. Kui kuskile lambiga näitasime ja juhuslikult mõnd pisikest kala valgusvihuga tabasime, sööstsid need trevally`d neid ründama. Meile loeti sõnad peale enne sukeldumist, et me väga palju pisikesi kalu ei ohverdaks, igal ühel lubati 2 kala saagiks anda. Lõpuks muutus see juba küllalti tüütavaks ja hakkas närvidele käima. Kahju hakkas pisikestest kaladest. Öösel kogunesid laevalt tuleva valguse peale palju erinevaid suuri kalu, kes veest välja kargasid ning ringi tiirutasid. Olin tol korral esimene, kes vette hüppas. Vees olles avastasin, et trevallydega koos ujuvad ringi ka haid, täpsemalt whitetip shark`id, hetkeks hakkas kõhe :)
Sukeldusime koos Gregiga öösel ja olime vaevalt 10 min sukeldunud, kui tekkis tunne, et oleme jube kaugele jõudnud ja nii kiiresti. Otsustasime natuke aega hiljem, et pöörame otsa ümber ja hakkame laeva poole tagasi liikuma. Selgus aga see, et taas oli mega tugev hoovus meile vastu. Lasksime ennast väga põhja ligi, et oleks kergem, kuskil 15 – 20 min võitlesime hoovusega, kuid siis vandusime alla ning peale ohutusstoppi tulime vee peale. Selgus, et olime laevast 200 - 250 m kaugusel, ümber ringi pilkane pimedus. Ei jäänudki muud üle, kui lambid pea kohale tõsta ja abi ootama jääda. Ei pidanudki kaua ootama, kui meile juba mootorpaadiga järgi tuldi ja laevale viidi. Ülejäänud seltskonnal oli muidugi nalja nabani ja meid pildistati ning visati nalja. Sel päeval vajasin juba teist korda küüti, õnneks see jäi viimaseks korraks, piinlik oli ikkagi.
Järgmisel hommikul oli esimeseks sukeldumiskohaks Andy`s Postcard, nimi tuleneb sellest, et seal sai kerge vaevaga ilusaid postkaardi pilte teha. Seal nägime lugematul hulgal anemoon kalu, ehk eestlastele tuntum, kui „kloun” kalad ja lastele tuntud kui kalapoeg Nemo. Need on ühed mu lemmikutest väikestest kaladest, nad on nii julged ja uudishimulikud ning tulevad sul peaaegu vastu maski klaasi ujuma. Andy juures sukeldudes nägime vast kõige ilusamaid ja värvilisemaid koralle ning erinevaid veetaimi.
Edasi liikusime paika nimega Steve`s Bommie, mis on oma nime saanud ühe sukelduja järgi, kes kunagi seal kandis traagiliselt hukkus. Ja see koht oli tema lemmik sukeldumiskoht. Tema mälestuseks on põhja hauaplaat pandud. Steve`s Bommies nägime stonefish`i (kivikala), scorpionfish`i (skorpionkala) ning moreene. Mulle see koht väga meeldis, seal nägime veel haisid, whitetipi ja reef shark`i. Kogu aeg oli ümber meie suured värvilised kala parved, kollase triibulised ja sinised, samuti parv barracuda`si, kes ringi patrullisid.
Oma sukeldumise trip`i viimased kaks sukeldumist toimusid Flare Point`is, kus nägime esimest korda coral raid ja eri liiki moreene, kes koralli koopast meid uudistasid. Peale Flare Point`i hakkasime oma kama kokku pakkima ja õhtuseks BBQ peoks valmistuma.
Toit laevas oli väga maitsev, kus iga päev oli erineva maa toit, itaalia, aasia ja mehhiko stiilis ning austraalia BBQ viimasel õhtul
Austraalia stiilis BBQ oli täitsa lahe, meile grilliti känguru liha, lammast, steak`i ja pihve :). Jõime vahuveini ning mängisime erinevaid seltskonnamänge.
Kokk Simon oli meile väga maitsva kiivi tordi magustoiduks teinud. Õhtu lõpus valiti parimaid fotosid ning vaatasime reisi videot. Olime kõik meeldivalt väsinud ning pool 11 oli aeg voodisse minna.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule ning Great Barrier Reef tõuseb minu sukeldumiskohtade seas esikohale. Sain reisiseltskonnast endale paar head tuttavat, kellega plaanin kindlasti edasi suhelda. Kogu seltskond oli laevas väga tore ja sõbralik ning juba nende kolme päevaga tundus nagu oleksime kõik ammused väga head sõbrad.
Tore oli nendega rääkida ja nende sukeldumisseiklustest lugusid kuulata. Üks ameeriklane tegi sellel reisil oma 600 sukeldumise. Too mees oli kõikvõimalikes kohtades sukeldumas käinud, minu suureks imestuseks ei olnud ta Punases meres sukeldunud. Ütlesin talle, et ta kindlasti Punases meres ka ära käiks.
Soovitan kõigil sukeldujatel Great Barrier Reefile sukelduma tulla, sest kogemus on seda väärt ja jääb tükiks ajaks meelde.

Cairns!

Jah selline naljakas ja eestlasel natuke raskesti hääldatav nimi ongi sellel linnal. Minule lennukilt maha astudes hakkas see linn kohe meeldima. Soe, mõnus tuul, ümberringi mäed. Võtsime takso, mida juhtis paks kõrvarõngaga neegrionu ning sõitsime oma hostelisse. Hostel, kus ööbime on täitsa enam vähem koht, nimeks Cairns City Backpacker (21$öö), kui välja jätta meie toas tasuta elavad sipelgad ning kaks rasvast prussakat. Tüdrukud tegid neid sõpru nähes alguses suurt kisa, kuid nüüd 5 päeva hiljem oleme kõik sipelgatega ära harjunud. Nagu vanasõnagi?! ütleb: inimene harjub kõigega!
Cairns meenutab mulle natuke Egiptust, kuid siin pole vastikuid musti mehi ega püramiide, et siis mille poolest!?! Cairns on samasugune sukeldujate paradiis nagu Egiptus ja Punane meri (Sharm el Sheik, Hurgada, Dahab). Nagu paljud teist kindlasti teavad, piirneb mööda Austraalia ida kallast Great Barrier Reef (Suur Korall Rahu) ning just Cairns on põhi sukeldujate väljumiskoht. Siin korraldab sukeldumisreise ca 30 firmat ning linnas jalutades on turismipunkte igal nurgal, kes kõik pakuvad vastavate sukeldumisfirmade teenust.
Kokku kulgeb Great Barrier Reefi mööda idarannikut 2400 km ning koosneb 2900 iseseisvast reefist. GBR on ainus elu märk maakeral, mis on nähtav kuult.
Aastas külastab reefi sadu tuhandeid sukeldujaid ning GBR-i peetakse Austraalia üheks suurimaks imeks ja väärtuseks. Kokku leidub siin 1500 erinevat liiki kalu, 350 erinevat koralli, 4000 isendit molluskeid ning 10000 liiki erinevaid käsnasid. Nii et ühesõnaga on mida vaadata :) Sukeldumiste hinnad algavad 200$ (2 sukeldumist) ja lõppevad suurte summadega kuni 2000$, mis tähendab, et võid elada 3-5 päeva laevas ning teha rohkelt sukeldumisi (ca 12+).
Enne Cairns`i tulekut arvasime, et siin on mõnus ookean ning ilus rand, kus vedeleme ning, kui tahame saame rahulikult kalda lähedal asuval reefil snorkeldada, nagu seda saab Egiptuses teha. Reaalsus oli aga hoopis teine. Ujumine on siin Novembrist – Maini keelatud, kuna sellised tegelased nagu Jellyfish ja krokodillid võivad su lihtsalt ära tappa ja nahka pista. Kuna Darwinis saime juba aru, et krokodillidega nalja ei teha ja ühte veekogu ei jagata, siis ei kipu vette ka.
Reefid, kus sukeldumas käiakse asuvad alates 70 km kaugusel ning kaugemal. Sinna sõit võtab laevadel julgelt 1,5 – 2h aega.
Linn ise on väga kuurortlik ning noortepärane. Noori leidub palju parkides ja laguuni ääres. Laguunis käivad siis kohalikud ujumas, seal on rannavalve ning BBQ ja puhkealad.
Esimesed päevad oleme tegelenud peamiselt endale elamise otsimisega ja mina olen põgusalt sukeldumisteemasse süüvida üritanud. Olen uurinud, kas saaks kuskile klubisse tööle või siis laeva peale abikäeks. Tutvusin siin paari inimesega, kel on õnnestunud saada laevale vabatahtlikuks. Vabatahtlik teeb seda mida öeldakse ja kästakse ning selle eest palka ei maksta. Samas saad sukelduda nii palju kui tahad ca 3 korda päevas. Sellised reisid, kus vabatahtlike kasutatakse, kestavad 3-5 päeva ning need reisid maksavad ca 600 – 2000$! Et võiks hea meelega vabatahtlik olla ning sukeldumist nautida! Raske on ainult löögile pääseda, sest tahtjaid on piisavalt ning järjekorrad ca 3 nädalat pikad. Aga hoian pöialt, ehk mul näkkab ja saan vähemalt ühe reisi teha!

Pühapäeval hommikul otsustasime, et võtame rendist auto ning sõidame üles põhja, täpsemalt Cape Tribulation`i poole. Hosteli mees soovitas meile ühte head firmat ning lasime tal meile ühe auto kinni panna. Rendi firmast (Mini Car Rental) tuli meile üks naine hostelisse lõuna paiku järgi, et paberid vormistada. Firmasse kohale jõudes, paberid korda aetud, selgus et oli juhtunud väike arusaamatus. Meie soovitud sedaan auto asemel oli meile broneeritud hoopis Nissan Micra (hind 150$, 2 päeva) sarnane pisike ja vana autologu. Tegime tädile selgeks, et me kohvrid ei mahu sinna ära ja vajame suuremat. Tädi sai õnneks meist aru ning andis tasutud raha tagasi ja kuigi ütles, et sama raha eest me suuremat autot rentida ei saa, leidsime endale õige suurusega auto, järgmisest uksest sisse astudes. Firma nimi East Coast Car Rental. Saime sealt uhiuue Toyota Corolla (sedaani, läbisõit 4000km) ning hinnaks 145$ kaks päeva. Vormistasime paberid ära ning sõitsime oma tutika autoga Cape Tribi poole!
Esimene peatus oli teelt natuke kõrval asuv Kuranda, tegu väikse armsa külakesega, mis on tuntud oma suure ja võimsa kose poolest, millel Barron Gorge nimeks! Varakevadel ja üleujutuste ajal on see kosk väga võimas ning vaatamist väärt, hetkel oli vee nire väike aga kohas endas ei tulnud pettuda. Külas endas käisime kohalikul turul ja vaatasime millist käsitööd inimesed seal teevad.
Edasi põrutasime mööda ookeani kallast looklevat teed, kus golfi keskuste ja randade vahele olid eksinud suhkruroo põllud, kuni jõudsime jõeni, millest üle saamiseks olime sunnitud kasutama väikse praami abi. Tegu kahe jõe kalda vahet pendeldava alusega, kuhu autod peale sõidavad. Sõit kestis nii lühikest aega, et autost välja ei tulda. Jõgi ise pidi kubisema krokodillidest ja üleujumise peale keegi eriti ei mõtle. 18$ eest, mis me ülesõidu eest pidime välja käima, lubati tagasi ka tuua.

Kui olime oma lühima praamisõidu ära teinud ning teisele poole kallast jõudnud, oli juba pime ja sõites esimese kilomeetri, sai selgeks et oleme sattunud dzunglisse.
Tee oli väga käänuline ja kitsas, puud kasvasid peakohal kokku, ühelpool kaljusein ja teiselpool paks mets. Olime endale broneerinud ööbimise kohta nimega Crocodylus Village, mille me peale väikest eksimist üles leidsime. Koht asus paksu vihmametsa sees, kuhu elekter tuli generaatorist aga kus leidus internet.

Ööbisime põhimõtteliselt telgis, seinad paistsid läbi ja katus oli kiletaolisest materjalist ja uksed lukku ei käinud. Sisse oli kosta kõiki ümbritseva metsa hääli ja vahetult enne magama jäämist hakkas vihma sadama. Mulle selline vihmametsas ööbimise variant täitsa meeldis, sest see oli teist laadi kogemus. Õhtusöögi lauda jagasime ca 20 cm suuruse ja pika ninaga närilisega, kes otsis kah söödavat. Nägi välja selline opossumi ja roti vahepealne. Olime päevast küllalt väsinud ning magama jäämisega probleeme ei olnud.
Hommikul tegime varakult check – outi ja sõitsime üles poole edasi. Tegime teepeal mitmeid peatusi vihmametsa jalgradadel jalutamiseks ja kolasime randades, mis on erilised selle poolest, et vihmamets tuleb otse randa välja, veepiirini. Daintree national park kuulub Unesco maailma pärandisse just selle pärast, vihmamets kohtub merega.

Cape Trib, mis jäi viimaseks külaks meile, sest edasi võis ainult 4 ratta veolise autoga minna, kuna seal pole enam teid. Cape Trib on väidetavalt see koht, kuhu kapten James Cook esimest korda jala maale pani. Jalutasime seal rannal ning tegime mõned pildid ja nautisime ümbritsevaid mägesid. Ilm oli ilus ja päike paistis.
Õhtuks oli vaja meil taas üle jõe saada ja Port Douglase külakesse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Tegu väga ilusa ja armsa sadama linnakesega, kus rohkelt kohvikuid ja restorane. Leidsime kena öömaja ning uudistasime õhtust linna, kus oli vilgas ööelu.
Hommikul tegime linnale veel väikse tiiru, et näha kohti, mis ööpimeduse tõttu jäid nägemata. Edasi sõitsime Cairns`i poole tagasi.
Viskasime siis rendi auto tagasi ning leidsime uue öömaja, mil nimeks Oasis Traveller, saime endale kolmese toa. Tundub täitsa kena ja armas kohake aga hind on natuke kallivõitu, et siin pikemalt peatuda.
Oasisesse saime jääda ainult kaheks ööks, kuna koht oli täielikult ära broneeritud. Ei jäänud muud üle, kui tuli uut elamist hakata otsima. Läksime lõpuks City Backpackersisse tagasi ja broneerisime endale niipalju öid kui võimalik. Cairnsis on hetkel algamas kõrghooaeg ja rahvast tuleb iga päevaga muudkui juurde ning varsti ei ole vist üldse võimalik öömaja leida. Eks siis tuleb siit jalga lasta.
Darwinis olles kohtasime eestlasi ja üks neiu andis mulle ühe telefoni numbri, millele siis ükspäev helistasin. Vastu võttis Meelis, kes koos oma neiukesega siin Cairnsis juba pikemat aega elab. Saime siis üks õhtu kokku ja käisime neil külas. Kuulasime nende seiklusi ja pajatasime oma elust. Väga toredad ja lahked noored, kellega lähiajal pidime grillima minema mõnda randa. Cairnsist välja sõites leiab ikka ilusaid randu ka, kus varba vette saaks kasta, plaanime neid lähipäevil avastama minna.
Täna on reede ja olime väga asjalikud päeval. Nimelt viisime oma cv-sid laiali. Tüdrukud viisid põhiliselt kohvikutesse ja restoranidesse, mina käisin kõik viisakamad sukeldumisklubid läbi ja uurisin, kas otsitakse vabatahtlikke või siis kas saab mõnd head diili nendega teha. Kui järgmiseks nädalaks mõnd positiivset kõne ei tule, siis plaanin ühe liveabord`i teha, ehk minna 3-4 päevaks laevale. Vaatasin paar firmat välja, kes lähevad päris kaugele üles välja, kus on ilusad ja rikkumata reefid. Sellise lõbu hind on päris kallis, kokku võib mu 3-4 päevane reisike ca 1000$ maksma minna. Samas saan ca 12-14 sukeldumist teha ning sinna sõit toimub lennukiga üle Great Barrier Reefi, mis on oma ette suur elamus. Järgmine nädal hakkan sellega tegelema ning parimaid pakkumisi kaaluma.
Paljud blogi lugejad ja meile kaasa elajad on küsinud, et kas midagi on juhtunud, kus blogi on ja mis te teete. Põhjus on selles, et me ei ole wifisse saanud. Selles linnas on wifiga suuri probleeme. Loodan lähiajal ikka kuskilt netti pääseda ja siis on blogi ja pildid ka üleval.
Täna õhtul jooksime kahe eesti poisiga tänavapeal kokku. Kairi just seletas kõva häälega midagi, kui vastutulevad kutid juurde astusid ja tere ütlesid. Nimed neil Ahto ja Timo, tegu nö värskete tulijatega, mõned nädalad alles Austraalias. Lubasime mõni päev ühendust võtta ja midagi koos teha. Eestlasi leidub siin Austraalias ikka igas linnas ja külakeses ning me kohtame neid just eriti naljakates kohtades ja situatsioonides nagu liftis, turul, rannas, valgusfoori taga seistes jne.
Homse ehk 10. mai seisuga on meil jäänud seda maad avastada ainult kuu aega. Seega ei plaani me siin üleval Cairnsis väga kaua enam olla, sest kohti kuhu minna plaanime on veel mitmeid. Ei hakka etteruttavalt meie plaanidest veel rääkima aga ideid kuhu minna ja mida teha on veel päris palju.

Darwin!

Tervitused Austraalia ülemisest servast ehk Darwinist, tuntud ka kui Top of the end! Istusime neljapäeva hommikul Melbourne`i lennujaamast lennukile, lendasime ca 5h ja läbisime ca 3800 km ning jõudsime riigi teise serva. Lennukilt maha astudes võttis meid vastu 34 kraadi sooja ja pilvitu taevas. Leidsime shuttle bus`i näol endale transpordi, mis sõidutas meid meie öömajja, milleks oli Melaleucas, öö hind 23$, mis võrreldes Melbourne 30-35$ võrreldes lausa tasuta saadud. Olime eelnevalt koha internetist välja vaadanud ning tundus olemuselt meile kõige parem. Saime endale kolmese toa, mis oli puhas ning täitsa normaalne. Ainuke asi, mis „natuke” häiris oli basseinibaar meie akna all, sest seal lasti trance muusikat ning mitte vaikselt. Kairi oli selleks ajaks endale korraliku külmetuse Melbourne`st kaasa võtnud, mis oli koos kõrge palaviku ja nohuga. Sõbrad ja pereliikmed, kellega me esimesel päeval suhtlesime kuulsid meilt üsna sapiseid kommentaare Darwini, kui koha kohta. Tuju oli meil antud hetkel all, kuna linn tundus väike ja mõttetu, backpacker lärmakas ja Kairi voodis haige. Polnud just hea algus.
Õnneks juba järgmisel päeval tundis Kairi ennast paremini ning saime linna uudistama minna. Külastasime raamatukogu, kus saime internetis tasuta käia, nägime parlamendi ja valitsuse hoone, tegime ringi ostutänaval ning rannapromenaadil.

Õhtul otsustasime kinno minna, Darwinis on nimelt Deckchair Cinema ehk välikino lamamistoolidega. Tegu väga laheda ettevõtmisega mere kaldal, kus täistaeva all näidatakse filme. Inimesed võivad oma söögid – joogid kaasa võtta, või siis kohapealt söödavat osta ning ennast mugavalt lamamistooli sättida. Antud õhtul oli kavas 2 filmi, esimene neist „I`m not there”, mis rääkis Bob Dylanist ning teine „Juno”, mis 16 aastaset teismelisest, kes jääb rasedaks. Viimane oli normaalne film aga esimest ei soovita küll kellelegi. Pidime alguses ainult ühte filmi vaatama aga kuna see oli nii mõttetu film siis jäime teise filmi ajaks salaja territooriumile, seega saime 2 filmi ühe hinnaga. :)

Järgmisel päeval käisime kalu toitmas, tegemist taas täitsa vahva ajaviite ning turismi magnetiga. Mere ääres, täpsemalt kai peal on üks koht kuhu hommikuse vee tõusu ajal tuleb suur hulk kalu süüa saama. Inimesed siis söödavad saiaga neid kalu, ise saab jalgupidi vees olla ning neid kalu katsuda, kui tahtmist. Alguses loopisime kai pealt neile saia aga hiljem ronisime vette. Nalja ja lõbu oli meil laialt. :)
Pärast kalade söötmist läksime kohalikku muuseumi külastama. Tegu väga suure ning toreda muuseumiga ning mis eriti lahe, tasuta sai sisse. Uurisime aborigeenide kultuuri ning Darwini ajaloo kohta. Samuti oli seal kohalikku kunsti eksponeeritud ning maailma ajalugu käsitlevad eksponaadid.
Darwini ajaloost niipalju, et 1974 aasta jõululaupäeva hommikul käis linnast tsüklon Tracy üle ning linn oli täiesti maatasa. Kõik hooned ja elumajad ehitati uuesti üles, ca 80 inimest sai surma. Täieliku taastumiseni läks mitu aastat. Tänapäeval elab Darwinis ca 100000 inimest, kellest 22% moodustavad aborigeenid, suurim populatsioon Austraalias.

Aborigeene kohtasime tänavatel päris palju, kahjuks enamus olid neist kerjused ja tänavainimesed. Nägid väga kõhnad ja mustad ning tundus nagu nad oleksid mingi aine mõju all. Paari aborigeeniga sai koos pildile ka jäädud aga üldiselt neile ei meeldi, kui neid pildistatakse.
Õhtul ootas meid ees iga neljapäeva ja pühapäeva õhtul toimuv laat või turg, mis leidis aset otse mere kaldal, kus saime õhtusöögi kõrvale lummavat päikeseloojangut nautida. Väidetavalt pidid Darwini päikeseloojangud ühed maailma ilusamad olema ja arvestada rahvahulka, kes seda nautima tulid, võib seda väita tõesti.

Laadalt võis leida kõike mida hing tahta võib ning vilgas äri käis hiliste õhtu tundideni välja. Kõige põnevam moment oli see, kus meie juurde astus üks noormees ning ütles „Tere!”. Täiesti kogemata kohtasime Andrest, kelle telefoni number mul telefonis ning mille sain Peetrilt, kes omakorda kohtas Andrest Sunshine coastil olles. Andresega mõne sõna juttu ajanud selgus, et temaga koos ühes hostelis on veel 5 eestlast ja laadal oli neist 3. Täiesti uskumatu, et kohtame kuskil Põhja Austraalias, Darwini laadal juhuslikult 4 eestlast. Tuleb taas tõdeda, et maailm on ikka kuradima väike ja kui suu avad pead hoolega jälgime mida seal välja pritsid!

Oma viimasel päeval Darwinis, otsustasime külastada Lichfieldi rahvusparki. Kuna meil ei olnud väga palju aega järgi jäänud, et hakata ise rendi autot võtma ning piirkonda avastama, valisime kergema vastupanu ja võtsime valmis tuuri. See oli meie esimene kord agentuuri kasutada siin austraalias, õnneks ei pidanud pettuma.


Hommikul tuli buss ja korjas meid peale. Esimene peatus oli minna vaatama, kuidas krokodillid jões elavad. Darwinist ca 60 km väljas asub Adelide jõgi, kus elab ca 2000 krokodilli. Jõe kaldale oli rajatud väike kompleks ning laeva sadam, kust siis turistid laevaga jõele viiakse, enne seda saime veel hommikust süüa. Enne jõe peale minekut sain madu katsuda ja ümber kaela keerata, kui ma õigesti mäletan, siis ma ei ole varem seda teinud. Madu oli õnneks sõbralik, enne kui ma ta endale kaela ümber võtsin, pidin päevituskreemi näost maha pesema, kuna päevituskreem põletab mao nahka, mille peale võib madu ärrituda ning hammustada.

Järgmiseks astusime laevale ning hetk hiljem oli näha kalda servades lamavaid krokodille. Kui varem olen näinud krokodilli ainult loomaaias ning loomasaadetes siis oli täitsa põnev vaadata, kuidas see suur 2,5 – 3m elukas vees sinu poole liigub. Mõlemal laeva küljel olid siis krokodilli taltsutajad või siis hüpatajad, eesmärk krokodill veest välja hüppama saada. Selleks kasutasid spetsialistid buffalo liha, mis seoti nööriga kaika otsa. Seal küljel, kus meie olime, oli spetsialistiks kogenud mees, kes juba väiksest peale selle alaga tegelenud, teisel poolel oli üks neiu, kes oli näha, et alles alustanud.
Esimene krokodill, keda lihaga meelitasime oli päris pirakas ja ilma esi käpata. Kohalik tüüp ütles, et krokodillid kaklevad omavahel pidevalt ning on täiesti tavaline, et mõni jäse puudu neil. Krokodillidel ei pidavat sõpru olema, isegi mitte omasuguste seas, nad vihkavad kõiki ja emakroku on võimeline oma pojad nahka panema. Peale munast koorumist on väiksed krokud täitsa omapead, sest ema hülgab nad.
Veel üks huvitav fakt mida meie taltsutaja rääkis, et veest välja hüppamine nõuab krokult väga suurt pingutust ning isegi see liha käntsakas mille ta saab ei korva seda energia kadu. Uurisime ka üle jõe ujumise võimaluse kohta, mille peale mees vaid naeris. Nii kui keegi vette ronib võib olla kindel, et ta on kadunud. Mees rääkis, et tal tuli samas jões ühte laeva parandada ning ta pidi vette minema, kokku oli vees 2h olnud ja süda tahtis seest välja hüpata, samal ajal olid kaks püssidega mees kummalgi pool valvanud.

Kokku kestis meie sõit sellel jõel umbes tund aega ning me nägime ca 5 – 6 krokodilli hüppamas. Üks suur mambo lamas kaldal ja me läksime päris ligidale, et ta vette meelitada, kuid ta ei teinud meist üldse välja. Tegin tast ühe pildi sellegipoolest.

Pärast krokodillide hüpatamist viis bussijuht meid digerdoode tegemist vaatama ning aborigeeni kultuuri poodi, kust oli võimalik kõike selle kandiga seonduvat osta. Saime proovida digeridoo mängimist ning tehti selgeks vahe õige ja võltsi digeridoo vahel. Nägime kuidas aborigeenid oma traditsioonilisi maale joonistavad ja kui palju see kõik aega nõuab.

Järgmisena viis meid tee Litchfieldi rahvusparki, kus sõime lõunat ning peale mida läksime koski vaatama. Kosed olid väga võimsad ja kõrged, julgemad tegid vettehüppeid. Kahjuks oli koht paksult turiste täis aga sellegipoolest oli mõnus värskes ja soojas vees ujuda ning kose all käia. Nagu paljud teist teavad, looduses leiduvad kosed on mu lemmikud.

Edasi liikusime kohta millel nimeks „Rockhole” kus vesi on kivide vahele tee uuristanud ning tekitanud basseini moodi sopid, kus on väga sügav, kohati 7-8 m sügavust. Sinna on siis hea vettehüppeid teha, kes pea ees, kes kõht ees :)! Kuna mu reisikindlustus ekstreemsusi ei kata, siis ei hakanud seal saltosid viskama ja kosest alla hüppama. Enne äratulekut tegime peatuse suurte termiidi pesade juures, kus mõned on kuni 5m kõrged.
Õhtul Darwinisse tagasi jõudes anti meile veel õhtusöögi talongid, mida realiseerisime lähedal asuvas pubis. Pärast õhtusöömaaega läksime eestlastele nende hostelisse külla. Kohale jõudes ootasid meid ees Andres ja 5 eesti tüdrukut. Ma usun, selles hostelis oli esmakordselt korraga 9 eestlast. Võtsime Andresega mõned õlled ning kuulasime eesti muusikat. Tore oli eestlasi kohata ning nende reisimuljeid kuulata.
Öösel läksime lennujaama, et varahommikul lennukile minna ning Cairns`i sõita.
Hommikul kell 8 jõudsime meie uude elukohta Cairns`i. Varsti annan märku kuidas meil siin eluke läheb!