Great Barrier Reef - Fly Dive COD HOLE

10. mail broneerisin endale 3 päevase sukeldumise reisi Great Barrier Reefile, täpsemalt Cod Hole`i. Operaatoriks oli Mike Ball Dive Expeditions(www.mikeball.com). Maksin 130$ broneerimistasu ära ning olin listis. Kogu reis, koos maksude ja varustuse rendiga läks maksma 1100$, mis oli soodushind. Tavaliselt on hinnaks 1500$! Mike Ball Dive Expedition on üks parimaid klubisid, mis viib Cod hole`i, tegin selle selgeks pärast nädala ajast tutvumist kümnete erinevate klubidega.
Teele asusime esmaspäeva varahommikul, sukeldujatele mitte just tavapärasest kohast, Cairnsi lennujaamast. Kokku oli meid 10 sukeldujat ning meie transportimiseks läks tarvis kahte väikest 6 kohalist lennukit. Lennuk millega teele asusin oli pisike ja värises õhus ikka korralikult, mina istusin praktisliselt piloodi kõrval. Sain kogu sõidu vältel jälgida piloodi käitumist õhkutõusmisest – maandumiseni, mis oli omaette põnev kogemus. Sõit ise oli tänu päikesepaistelisele ilmale väga ilus. Lendasime 200 – 300 m kõrgusel, seega oli hea ülevalt kogu Great Barrier Reefi ilu nautida ja pilte teha. Türkiissinine ookean, reefid, väiksed saared, vrakk nimega Emily muutsid selle tunni ajalise ja 250 km pikkuse lennu tükiks ajaks meeldejäävaks.
Sihtpunktiks oli Austraalia kirdeosas paiknev pisike Lizard`i nime kandev väikesaar, kus me edukalt maandusime. Saarel suurt elutegevust ei toimu, peale paari puhke resort`i ei leidu seal midagi. Jahid ja katamaraanid leiavad seal tavaliselt tormivarju.
Lennukilt maha astudes võttis meid vastu Julia, kes kuulus Mike Ball Dive Expeditioni meeskonda ning tema ülesandeks oli olla fotograaf ja operaator. Edasi liikusime Julia juhendusel randa, kus kaldast paarisaja meetri kaugusel oli ankrus meie uus kodu järgnevaks 3 päevaks – ööks. Laeval nimeks Spoilsport, pikkus 30m, laius 10m, kiirus 15 sõlme, meeskond 12 liiget, reisijaid tavaliselt 18, meid oli kokku 17. Laev on katamaraan tüüpi, mis muudab ta stabiilsemaks. Üleval suur päikesetekk, järgneb baar – lounge puhkenurk ja kaptenisild. Alumisel korrusel sukeldumistekk ning kajutid. Laeval hind ca. 6 miljonit austraalia dollarit.
Olles laevale jõudnud järgnes meeskonna tutvustus ja ohutusnõudeid sisaldavad teated, siis kerge snäkk ning kajutitega tutvumine. Mina jagasin kajutit Gregiga, kes pärit Inglismaalt ning kes oli järgnevad päevad minu buddy`ks.
Esimene sukeldumine: Cod Hole!
Olles oma sukeldumise varustuse kätte saanud ning pisut maad laevaga sõitnud, oli kätte jõudnud aeg esimeseks sukeldumiseks. Kohaks Cod hole, ehk paik kus elavad suured tursad (Potato Cod), kes on umbes 1,5 – 1,8 m pikad ning meetrise diameetriga. Väga uudishimulikud ning sõbralikud tegelased, kes ujuvad väga lähedale sukeldujale nii et ei oleks mingi probleem neid katsuda ja pai teha. Katsuda neid ei tohi, kuna see võib neid kahjustada ja infektsiooni põhjustada, mis võib lõppeda nende surmaga. Sukeldumisel on üldse igasugune katsumine ja näppimine keelatud.
Esimene sukeldumine ei õnnestunud just kõige paremini. Kompuuter, mis mulle anti otsustas 30m sügavusel lolliks minna ja viskas errori ette, seega pidin oma kaaslaselt Gregilt aega ja näite küsima. Code nägime väga paljusid ja oli lahe nendega koos veealust maailma avastada. Eriti meeldis neile laeva põhja all tiirutada ja sukeldujatega tutvust teha. Safety stopi tehes tulid nad nii lähedale, et läksid peaaegu sabaga vastu.
Teise sukeldumise tegime samas kohas, mis oli juba parem, kuna varustus töötas ja tundsin ennast juba mugavamalt uues kohas. Vapustavalt ilusad korallid, 30 – 40 m nähtavus, veetemperatuur 26 kraadi. Kas saaks veel paremaid tingimusi olla?!
Kolmas sukeldumine oli öösukeldumine, mis oli eriti põnev. Mulle meeldivad väga öösukeldumised, kus on kott pime, vaid oma taskulambi abiga saad näha midagi. Eriti lahe oli öösukeldumist Cod hole`s teha, kus codid sinuga koos ujusid kogu sukeldumise vältel, pluss mõned Whitetip haid. Korra ehmatasin päris korralikult, kui arvasin, et minu vasakul küljel on Greg, kuid oli hoopis suur pirakas cod! :)
Järgmisel hommikul oli esimene sukeldumine juba kell 7.30 hommikul. Ilus ilm, mõnus ookeani tuul, päike paistab, ning sukeldumiskohaks Lighthouse Bommie. Tegu kogu tripi parima sukeldumiskohaga, kus nägime haisid, moreene, kilpkonni, merimadu ning lighthouse`i ehk majaka taolist suurt koralli, mille ümber lugematul hulgal vilgast elu kalade ja korallide näol.
Lighthouse Bommies tegime kokku kaks sukeldumist. Edasi liikusime Pixie Gardenisse kus leidus lugematul hulgal garden eel`e, ehk väikseid peenikesi kuni poole meetrisi usse. Kui neile lähedale läksime, siis nad tõmbasid ennast liiva sisse peitu. Pixie`s oli väga palju pisikesi kalu ja väga erilisi koralle, mida pidi selles piirkonnas ainult leiduma.
Järgmiseks sukeldumiskohaks oli Challenger Bay, mis jäi meelde meeletult tugeva hoovuse poolest. Päevase sukeldumise lõpus kandis hoovus mind laevast ca 100 m kaugusele ja pidin abi kutsuma, vastasel juhul oleksin pidanud kõvasti energiat kulutama vastu hoovust ujumisele. Chellengeris tegime ka öösukeldumise, mis oli kummaline selle poolest, et kogu sukeldumise vältel olid meie kaaslaseks trevally`d, hõbedased ja küllaltki suured röövkalad. Kui kuskile lambiga näitasime ja juhuslikult mõnd pisikest kala valgusvihuga tabasime, sööstsid need trevally`d neid ründama. Meile loeti sõnad peale enne sukeldumist, et me väga palju pisikesi kalu ei ohverdaks, igal ühel lubati 2 kala saagiks anda. Lõpuks muutus see juba küllalti tüütavaks ja hakkas närvidele käima. Kahju hakkas pisikestest kaladest. Öösel kogunesid laevalt tuleva valguse peale palju erinevaid suuri kalu, kes veest välja kargasid ning ringi tiirutasid. Olin tol korral esimene, kes vette hüppas. Vees olles avastasin, et trevallydega koos ujuvad ringi ka haid, täpsemalt whitetip shark`id, hetkeks hakkas kõhe :)
Sukeldusime koos Gregiga öösel ja olime vaevalt 10 min sukeldunud, kui tekkis tunne, et oleme jube kaugele jõudnud ja nii kiiresti. Otsustasime natuke aega hiljem, et pöörame otsa ümber ja hakkame laeva poole tagasi liikuma. Selgus aga see, et taas oli mega tugev hoovus meile vastu. Lasksime ennast väga põhja ligi, et oleks kergem, kuskil 15 – 20 min võitlesime hoovusega, kuid siis vandusime alla ning peale ohutusstoppi tulime vee peale. Selgus, et olime laevast 200 - 250 m kaugusel, ümber ringi pilkane pimedus. Ei jäänudki muud üle, kui lambid pea kohale tõsta ja abi ootama jääda. Ei pidanudki kaua ootama, kui meile juba mootorpaadiga järgi tuldi ja laevale viidi. Ülejäänud seltskonnal oli muidugi nalja nabani ja meid pildistati ning visati nalja. Sel päeval vajasin juba teist korda küüti, õnneks see jäi viimaseks korraks, piinlik oli ikkagi.
Järgmisel hommikul oli esimeseks sukeldumiskohaks Andy`s Postcard, nimi tuleneb sellest, et seal sai kerge vaevaga ilusaid postkaardi pilte teha. Seal nägime lugematul hulgal anemoon kalu, ehk eestlastele tuntum, kui „kloun” kalad ja lastele tuntud kui kalapoeg Nemo. Need on ühed mu lemmikutest väikestest kaladest, nad on nii julged ja uudishimulikud ning tulevad sul peaaegu vastu maski klaasi ujuma. Andy juures sukeldudes nägime vast kõige ilusamaid ja värvilisemaid koralle ning erinevaid veetaimi.
Edasi liikusime paika nimega Steve`s Bommie, mis on oma nime saanud ühe sukelduja järgi, kes kunagi seal kandis traagiliselt hukkus. Ja see koht oli tema lemmik sukeldumiskoht. Tema mälestuseks on põhja hauaplaat pandud. Steve`s Bommies nägime stonefish`i (kivikala), scorpionfish`i (skorpionkala) ning moreene. Mulle see koht väga meeldis, seal nägime veel haisid, whitetipi ja reef shark`i. Kogu aeg oli ümber meie suured värvilised kala parved, kollase triibulised ja sinised, samuti parv barracuda`si, kes ringi patrullisid.
Oma sukeldumise trip`i viimased kaks sukeldumist toimusid Flare Point`is, kus nägime esimest korda coral raid ja eri liiki moreene, kes koralli koopast meid uudistasid. Peale Flare Point`i hakkasime oma kama kokku pakkima ja õhtuseks BBQ peoks valmistuma.
Toit laevas oli väga maitsev, kus iga päev oli erineva maa toit, itaalia, aasia ja mehhiko stiilis ning austraalia BBQ viimasel õhtul
Austraalia stiilis BBQ oli täitsa lahe, meile grilliti känguru liha, lammast, steak`i ja pihve :). Jõime vahuveini ning mängisime erinevaid seltskonnamänge.
Kokk Simon oli meile väga maitsva kiivi tordi magustoiduks teinud. Õhtu lõpus valiti parimaid fotosid ning vaatasime reisi videot. Olime kõik meeldivalt väsinud ning pool 11 oli aeg voodisse minna.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule ning Great Barrier Reef tõuseb minu sukeldumiskohtade seas esikohale. Sain reisiseltskonnast endale paar head tuttavat, kellega plaanin kindlasti edasi suhelda. Kogu seltskond oli laevas väga tore ja sõbralik ning juba nende kolme päevaga tundus nagu oleksime kõik ammused väga head sõbrad.
Tore oli nendega rääkida ja nende sukeldumisseiklustest lugusid kuulata. Üks ameeriklane tegi sellel reisil oma 600 sukeldumise. Too mees oli kõikvõimalikes kohtades sukeldumas käinud, minu suureks imestuseks ei olnud ta Punases meres sukeldunud. Ütlesin talle, et ta kindlasti Punases meres ka ära käiks.
Soovitan kõigil sukeldujatel Great Barrier Reefile sukelduma tulla, sest kogemus on seda väärt ja jääb tükiks ajaks meelde.