Reisi kokkuvõtet on lühidalt väga raske teha, aga eks ma proovin ikkagi. Jäime reisiga rahule, eks oleks võinud osasid asju teistmoodi teha, kuid see on juba tagant järele tarkus. Läks nii nagu läks, oli head ja oli natuke halba, kuid kokkuvõttes oleme õnnelikud, et oleme ise elus ja terved, oli uut laadi kogemus, mis muutis elu värvilisemaks. Minu ja Kairi suhe sai ka tugevamaks tänu sellele reisile, nii mõnigi asi sai meie suhtes selgeks räägitud või mõeldud.
Meid ootavad ees veel mitu põnevat reisi sel aastal, mis tulevad ka kindlasti kordumatud.
Austraaliasse me nii pea uuesti ei plaani minna, kui kunagi sinna veel minna, siis tahaksime reisida läänekaldal ja avastada sealset poolt Austraaliat ja Uus Meremaa põhjasaart.
Pean seda blogi edasi, kuid mitte enam nii regulaarselt. Kui kuskile huvitavale reisile satun annan sellest siin märku!
Tänud kõigile, kes viitsisid seda meie seiklust lugeda ning kaunist ja seikluste rohket suve!
Monday, June 16, 2008
Singapur, Dubai, Istanbul ja lõpuks ometi kodu!
Austraalia pidu sai läbi : (Veetsime nädalakese Gold Coast`is Annese ja Eneli juures elades. Nädal möödus nii kiiresti, kuid õnneks jõudsime kõikide sõpradega hüvasti jätta ja tegime isegi grilliõhtu Ivo ja Maire juures, mis oli täitsa vahva! Sai veel Annese ja Eneliga üks õhtu väljas ka käidud, kuid meeleolu oli kuidagi vähe nukker. Selline lahkumise tunne oli ja kahju, et juba lähedaseks saanud inimesed maha jäävad, kuid mis parata, eks nii see elu juba kord on. Samas on hea teada, et sõbrad Eestis ootavad kõik meie saabumist pikki silmi J ning ees on ootamas Jaanipäev ja veel palju vahvaid grilliõhtuid!
Viimasel päeval saime ka veel Mitsitiga kokku, kes on ikka uskumatult lahke ja sõbralik meie vastu olnud, hoiab meid nagu oma lapsi. Ootame teda järgmine suvi Eesti külla, et talle vahva Eesti tuur teha ning meie kaunist maad näidata! Sellised südamlikke inimesi peaks maailmas rohkem olema!
Pühapäeval 8. juunil, asusime siis Austraaliast kodu poole teele. Annes viskas meid rongijaama, hüppasime rongile ja sõitsime Brisbane`i poole. Poolel teel saime kerged krambid, kui rong korraga pimedaks läks ja seisma jäi. Meil jooksid juba numbrid silme ees ja mõtlesime, mis me siis teeme, kui lennukist maha peaksime selle pärast jääma. Õnneks need elu pikimad 5 minutit pimedas rongis, keset tundmatut põldu said õnneliku lõpu ning meie sõit jätkus.
Lennujaamas oli kahtlaselt vaikne õhkkond, andsime oma kandamid Emirates`i letis ära ning poole tunni möödudes olimegi juba oma uhkes ja suures lennukis.
Lend kestis 8 tundi, mille jooksul jõudsin ära vaadata 3 filmi ning mängida pokkerit, tehes uue rekordi – 220000$ J
Lend oli pisut ebameeldiv tegelikult, kuna õhk oli väga kuiv, huuled kuivasid ja silmad valutasid. Toit selle eest endiselt maitsev ning teenindus meeldiv.
Kuna olime otsustanud Kairiga, et tahame teha „stop over`i” Singapuris, siis meie teed Kariniga läksid Singapuri lennujaamas lahku. Tegime kalli ning soovisime üksteistele head reisi jätku. Tema järgmiseks peatuseks oli Dubai.
Kuna jõudsime Singapuri öösel kell 2, siis ei olnud meil võimalik öömajja minna, kuna siinsed hostelid teevad check – in`i alles kell 2 päeval. Seega veetsime lõbusa öö lennujaama toolidel. Mina otsisin nurga, kus oli vaip maas ja keerasin kerra. Kõva 3 tundi sain isegi magada, Kairi otsustas toolide kasuks.
Hommikul saime õnneks hostelisse varem sisse ning isegi hommikust süüa. Peale seda läksime magama, kuna olime mõlemad ikka väga väsinud.
Pärastlõunal asusime Singapuri elu olu uurima, võttes metroo millega kihutasime kesklinna. Esmamuljed on nii ja naa pidi. J Meeletult tappev niiskus on siin, sooja on vast 30 kraadi ringis ja päikest väga pole aga higistama ajab meeletult. Õhu puudus on pidevalt ning osad linnaosad haisevad sellise roiskunud liha järele, mis ei ole meeldiv. Toit oli suhteliselt maitsev ning odav. Tehnika, mis pidi rahvajuttude põhjal olema lausa pool muidu nagu ka riided ei vasta päris tõele. Lootes siin leida endale nipet – näpet tehnikat lükkub vist vähe tuleviku suunas. Tõsi on see, et valik on siin tehnika vallas suurem, meeletud kaubamajad müüvad kaameraid ja sülearvuteid, kus tuleb vaid endale sobiv välja valida. Kuid hinnad on päris kõrged nii et ostma kohe ei kappa. Aga oleme alles nii vähe siin olnud, et ei hakka hetkel lõpp kokkuvõtet tegema…
…
Nüüd kus oleme oma Singapuri reisiga ühele poole saamas ja istume lennujaamas mugavatel nahktoolidel, heidaks põgusa pilgu meie siin riigis veedetud päevadele.
Teisipäeva hommikul seadsime sammud uuesti kesklinna, et vaadata uuesti seda shoppamise teemat vähe lähemalt. Et kuidas nende hindadega ikkagi lood on J Päeva lõpuks olime 7 – 8 tunnisest poodide rallist kergelt väsinud. Siin on ikka mega suured shoping centre-d, kus käib vilgas ostumöll kuna just hetkel on käimas siin suur osturalli. Hinnad on kirjade järgi all kuni 70 – 80 %. Mis siin parata, eks see ostupisik tabas ka meid ennast ning sai siia riiki päris kopsakas summa jäetud. :*) Samas tuju jälle mõneks ajaks hea, eks see ole kõige tähtsam ju!?! Siinne moto on „shop till you drop”!
Kolmapäeval kappasime veel linnas ringi ja külastasime õhtul india meeste oma linnosa, ehk Little India-t. Nägime templeid, turutänavaid ja suurtes kogustes india mehi. Kuna oleme Kairiga suured india köögi austajad siis astusime ühte restorani sisse, et hüva õhtusöök võtta. Olime oma toidud kerge vaevaga ära tellinud ja pisut juttu ajanud, kui toodi lauale metall kandik, kus peal oli suur roheline taimeleht, mille pealt siis söömine hakkas toimuma. Kõrval lauas istusid ärimeeste välimusega india mehed, kes lasksid toitu kätega endale suhu. Noast – kahvlist polnud need härrad vist kuulnud, minul endal oli esmakord sellist pilti näha. Tavaliselt need kodanikud, kes ei ole nõus terariistu kasutama jäetakse ju restorani ukse taha, aga küllap asi nende kultuuris ja oma linnaosas seda pahaks ei peeta. Pisut rõve oli vaadata kuidas mustad näpud veel mustemasse suhu korduvalt kadusid ja vurrude vahel riisi terad naeratasid.
Kandikule panime siis oma toidu, milleks oli lammas ja kana, mingi möks oli kastmeks kõrval. Esimene suutäis oli nii terav, et tõi esimesed pisarad meie mõlema silmast välja. Toit oli nii hot kui vähegi olla saab põhjamaa inimesele. Edasine söömine toimus läbi naeru ja kiiruse peale J Kõht oli suurest ostlemisest hele, ja toit ise kusjuures maitsev, ainult et põrgu vürtsikas. Kelner nähes meid nutmas, tuli küsima, et kuidas maitseb. Vastasime läbi vesiste silmade naeratades, et super hea ja vürtsikas J Vana ütles, et see pidi omapoiste jaoks veel lahja olema. Uskumatud mehed igatahes, kokkuvõttes saime siiski kõhu tugevalt täis ning kõhubakteritest tõenäoliselt lahti.
Järgmisel päeval otsustasime käia hiina linnaosas ehk Chinatown-is! Koht jättis väga hea ja huvitava mulje, tänavad olid täis ilusaid värvilisis maju ja laternaid täis ning templid olid kenad. Turg oli ainult selline, et sealt ei tahtnud, ega osanud küll midagi endale osta, täiesti mõttetu trään.
Oma eelviimasel päeval tiirutasime mööda käimata kohti ringi. Ahetasime meeletult kõrgete pilvelõhkujate ning suurte äri – ja büroo komplekside üle, millede vahel siblisid tublid ja targad pintsakutes pilusilmad.
Kohalikud inimesed on siinmaal segunenud tugevalt naaber riikide kodanikega, malaisia, india, hiina ja jaapani päritolu tegelinskid on vapralt siin oma kanda kinnitanud. Tänavapilt on sellest tulenevalt üsna värviline. Kolme neegripoissi olen ka nende päevade jooksul kohanud. Kohalikud naised on täitsa kenad ja näevad nagu väikesed nukud välja. Metrooga sõites tundsime Kairiga tugevaid pilke endil, kuna valgeid kohtab väga harva siinkandis.
Singapuri highlight oli eelviimasel õhtul, kui külastasime Night Safari`t, ehk öist safarit. Tegu loomapargiga, kus külastajatele presenteeritakse loomi nende loomulikule elu keskkonnale lähedases situatsiooni, ehk siis mitte puuris vaid looduses. Nii nägime elevante, tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne, jõehobusid, leopardid jne jne neile loodud mugavates tingimustes. Sõitsime spetsiaalse väikse rongiga neist väga lähedalt mööda ning peatusime huvitavamate isendite juures. Väga põnev ning meeli ärgitav oli ka jalutuskäik öises vihmametsas, kus iga puu ja kännu taga on keegi ning mis hääled seal pargis olid.
Night Safarilt koju saamisega oli meil väikesed probleemid, kuna tulime pargist ära peale kella 10 õhtul ja hakkasime bussi ootama, mis meid metroo peatusesse viiks. Pidime päris pikalt ootama ning kui lõpuks bussile saime, siis viis see meid päris kaugele hoopis teise suunda kus meil vaja oli. Kui siis lõpuks metroo peale saime selgus, et oleme täiesti teises linna servas ning koju jõudmiseks läheb aega ca tund. Kell oli nii hiline ja viimane metroo oli see mille peale me saime. Metroos olles selgus, et see ei sõidagi meie peatuseni välja, vaid lõpetab juba kõvasti varem sõidu. Hüppasime siis viimases peatuses maha ja kohaliku noormehe abiga saime viimase bussi peale, mis meie kanti pidi viima. Õnneks viis buss meid kodule päris lähedale ja ei pidanud väga kaua jalutama. Sellised seiklused siis öises Singapuris.
Järgmisel päeval tegime veel poodides väikese tiiru ja trampisime linnas ringi. Õhtul seadsime sammud lennujaama, et asuda Dubai poole teele.
Hommikuks olime saabunud Dubai lennuväljale, üks kohutavamaid lennujaamasid, kus olen pidanud pikemat aega veetma. Seltskond, kes seal liigub on shokeeriv. Kaltsunukud nagu mina neid naisi kutsun, kohalikud nafta sheigid ja igasugu muud rahvast. Kõik magavad põrandal ja ootavad oma lendu. Kes palvetab nurgas, kes spetsiaalselt selleks mõeldud ruumis. Pidime seal veetma 8 pikka tundi, sest just nii palju hiljem läks meie Türgi lend.
Türki Istanbuli jõudes võttis meid vastu mõnusalt euroopalik õhk ja olemine. Võtsime takso ja sõitsime kesklinna oma hostelisse. Hostel oli täitsa asjalik ja väga heas asukohas. Tegime õhtul väikese ringi linnapeal ja puhusime restoranide ees olevate kelneritega juttu. Kõik olid väga sõbralikud ja käimas oli jalgpallimäng Hollandi ja Prantsusmaa vahel. Lennujaamas saime veel tuttavaks ühe eesti noormehega kel nimeks Roland, kes samuti reisis Uus Meremaal, Austraalias ja Aasias. Ta tuli meiega samasse hostelisse.
Järgmisel hommikul oligi aeg minna taas lennujaama ning viimaks ometi oli piletile kirjutatud Riia lennujaam.
Kannatasime veel tühised 4 lennutundi ja Riias me olimegi. Ema isa olid meile järgi tulnud. Käisime üheskoos supermarketist läbi, võttes Karumsi kohukesi, musta leiba ja nipet näpet söögipoolist ning asusime Tallinna poole teele.
Mõnus oli hingata karget Baltimaa 16 kraadist õhku ning näha kuuse – männi metsi.
Koju jõudes ootasid meid Kalle ja Tobias, kes olid õnnest pöörased, tunne oli vastastikune.
Nüüd olles mõned päevad kodus olnud, grillinud, metsas jalutanud ja vanematega aega veetnud saame aru, et kodus on väga hea olla. Et sellest aru saada, tuleb vahepeal ära käia ning vaadata kodu eemalt, kõrvalseisja pilguga.
Viimasel päeval saime ka veel Mitsitiga kokku, kes on ikka uskumatult lahke ja sõbralik meie vastu olnud, hoiab meid nagu oma lapsi. Ootame teda järgmine suvi Eesti külla, et talle vahva Eesti tuur teha ning meie kaunist maad näidata! Sellised südamlikke inimesi peaks maailmas rohkem olema!
Pühapäeval 8. juunil, asusime siis Austraaliast kodu poole teele. Annes viskas meid rongijaama, hüppasime rongile ja sõitsime Brisbane`i poole. Poolel teel saime kerged krambid, kui rong korraga pimedaks läks ja seisma jäi. Meil jooksid juba numbrid silme ees ja mõtlesime, mis me siis teeme, kui lennukist maha peaksime selle pärast jääma. Õnneks need elu pikimad 5 minutit pimedas rongis, keset tundmatut põldu said õnneliku lõpu ning meie sõit jätkus.
Lennujaamas oli kahtlaselt vaikne õhkkond, andsime oma kandamid Emirates`i letis ära ning poole tunni möödudes olimegi juba oma uhkes ja suures lennukis.
Lend kestis 8 tundi, mille jooksul jõudsin ära vaadata 3 filmi ning mängida pokkerit, tehes uue rekordi – 220000$ J
Lend oli pisut ebameeldiv tegelikult, kuna õhk oli väga kuiv, huuled kuivasid ja silmad valutasid. Toit selle eest endiselt maitsev ning teenindus meeldiv.
Kuna olime otsustanud Kairiga, et tahame teha „stop over`i” Singapuris, siis meie teed Kariniga läksid Singapuri lennujaamas lahku. Tegime kalli ning soovisime üksteistele head reisi jätku. Tema järgmiseks peatuseks oli Dubai.
Kuna jõudsime Singapuri öösel kell 2, siis ei olnud meil võimalik öömajja minna, kuna siinsed hostelid teevad check – in`i alles kell 2 päeval. Seega veetsime lõbusa öö lennujaama toolidel. Mina otsisin nurga, kus oli vaip maas ja keerasin kerra. Kõva 3 tundi sain isegi magada, Kairi otsustas toolide kasuks.
Hommikul saime õnneks hostelisse varem sisse ning isegi hommikust süüa. Peale seda läksime magama, kuna olime mõlemad ikka väga väsinud.
Pärastlõunal asusime Singapuri elu olu uurima, võttes metroo millega kihutasime kesklinna. Esmamuljed on nii ja naa pidi. J Meeletult tappev niiskus on siin, sooja on vast 30 kraadi ringis ja päikest väga pole aga higistama ajab meeletult. Õhu puudus on pidevalt ning osad linnaosad haisevad sellise roiskunud liha järele, mis ei ole meeldiv. Toit oli suhteliselt maitsev ning odav. Tehnika, mis pidi rahvajuttude põhjal olema lausa pool muidu nagu ka riided ei vasta päris tõele. Lootes siin leida endale nipet – näpet tehnikat lükkub vist vähe tuleviku suunas. Tõsi on see, et valik on siin tehnika vallas suurem, meeletud kaubamajad müüvad kaameraid ja sülearvuteid, kus tuleb vaid endale sobiv välja valida. Kuid hinnad on päris kõrged nii et ostma kohe ei kappa. Aga oleme alles nii vähe siin olnud, et ei hakka hetkel lõpp kokkuvõtet tegema…
…
Nüüd kus oleme oma Singapuri reisiga ühele poole saamas ja istume lennujaamas mugavatel nahktoolidel, heidaks põgusa pilgu meie siin riigis veedetud päevadele.
Teisipäeva hommikul seadsime sammud uuesti kesklinna, et vaadata uuesti seda shoppamise teemat vähe lähemalt. Et kuidas nende hindadega ikkagi lood on J Päeva lõpuks olime 7 – 8 tunnisest poodide rallist kergelt väsinud. Siin on ikka mega suured shoping centre-d, kus käib vilgas ostumöll kuna just hetkel on käimas siin suur osturalli. Hinnad on kirjade järgi all kuni 70 – 80 %. Mis siin parata, eks see ostupisik tabas ka meid ennast ning sai siia riiki päris kopsakas summa jäetud. :*) Samas tuju jälle mõneks ajaks hea, eks see ole kõige tähtsam ju!?! Siinne moto on „shop till you drop”!
Kolmapäeval kappasime veel linnas ringi ja külastasime õhtul india meeste oma linnosa, ehk Little India-t. Nägime templeid, turutänavaid ja suurtes kogustes india mehi. Kuna oleme Kairiga suured india köögi austajad siis astusime ühte restorani sisse, et hüva õhtusöök võtta. Olime oma toidud kerge vaevaga ära tellinud ja pisut juttu ajanud, kui toodi lauale metall kandik, kus peal oli suur roheline taimeleht, mille pealt siis söömine hakkas toimuma. Kõrval lauas istusid ärimeeste välimusega india mehed, kes lasksid toitu kätega endale suhu. Noast – kahvlist polnud need härrad vist kuulnud, minul endal oli esmakord sellist pilti näha. Tavaliselt need kodanikud, kes ei ole nõus terariistu kasutama jäetakse ju restorani ukse taha, aga küllap asi nende kultuuris ja oma linnaosas seda pahaks ei peeta. Pisut rõve oli vaadata kuidas mustad näpud veel mustemasse suhu korduvalt kadusid ja vurrude vahel riisi terad naeratasid.
Kandikule panime siis oma toidu, milleks oli lammas ja kana, mingi möks oli kastmeks kõrval. Esimene suutäis oli nii terav, et tõi esimesed pisarad meie mõlema silmast välja. Toit oli nii hot kui vähegi olla saab põhjamaa inimesele. Edasine söömine toimus läbi naeru ja kiiruse peale J Kõht oli suurest ostlemisest hele, ja toit ise kusjuures maitsev, ainult et põrgu vürtsikas. Kelner nähes meid nutmas, tuli küsima, et kuidas maitseb. Vastasime läbi vesiste silmade naeratades, et super hea ja vürtsikas J Vana ütles, et see pidi omapoiste jaoks veel lahja olema. Uskumatud mehed igatahes, kokkuvõttes saime siiski kõhu tugevalt täis ning kõhubakteritest tõenäoliselt lahti.
Järgmisel päeval otsustasime käia hiina linnaosas ehk Chinatown-is! Koht jättis väga hea ja huvitava mulje, tänavad olid täis ilusaid värvilisis maju ja laternaid täis ning templid olid kenad. Turg oli ainult selline, et sealt ei tahtnud, ega osanud küll midagi endale osta, täiesti mõttetu trään.
Oma eelviimasel päeval tiirutasime mööda käimata kohti ringi. Ahetasime meeletult kõrgete pilvelõhkujate ning suurte äri – ja büroo komplekside üle, millede vahel siblisid tublid ja targad pintsakutes pilusilmad.
Kohalikud inimesed on siinmaal segunenud tugevalt naaber riikide kodanikega, malaisia, india, hiina ja jaapani päritolu tegelinskid on vapralt siin oma kanda kinnitanud. Tänavapilt on sellest tulenevalt üsna värviline. Kolme neegripoissi olen ka nende päevade jooksul kohanud. Kohalikud naised on täitsa kenad ja näevad nagu väikesed nukud välja. Metrooga sõites tundsime Kairiga tugevaid pilke endil, kuna valgeid kohtab väga harva siinkandis.
Singapuri highlight oli eelviimasel õhtul, kui külastasime Night Safari`t, ehk öist safarit. Tegu loomapargiga, kus külastajatele presenteeritakse loomi nende loomulikule elu keskkonnale lähedases situatsiooni, ehk siis mitte puuris vaid looduses. Nii nägime elevante, tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne, jõehobusid, leopardid jne jne neile loodud mugavates tingimustes. Sõitsime spetsiaalse väikse rongiga neist väga lähedalt mööda ning peatusime huvitavamate isendite juures. Väga põnev ning meeli ärgitav oli ka jalutuskäik öises vihmametsas, kus iga puu ja kännu taga on keegi ning mis hääled seal pargis olid.
Night Safarilt koju saamisega oli meil väikesed probleemid, kuna tulime pargist ära peale kella 10 õhtul ja hakkasime bussi ootama, mis meid metroo peatusesse viiks. Pidime päris pikalt ootama ning kui lõpuks bussile saime, siis viis see meid päris kaugele hoopis teise suunda kus meil vaja oli. Kui siis lõpuks metroo peale saime selgus, et oleme täiesti teises linna servas ning koju jõudmiseks läheb aega ca tund. Kell oli nii hiline ja viimane metroo oli see mille peale me saime. Metroos olles selgus, et see ei sõidagi meie peatuseni välja, vaid lõpetab juba kõvasti varem sõidu. Hüppasime siis viimases peatuses maha ja kohaliku noormehe abiga saime viimase bussi peale, mis meie kanti pidi viima. Õnneks viis buss meid kodule päris lähedale ja ei pidanud väga kaua jalutama. Sellised seiklused siis öises Singapuris.
Järgmisel päeval tegime veel poodides väikese tiiru ja trampisime linnas ringi. Õhtul seadsime sammud lennujaama, et asuda Dubai poole teele.
Hommikuks olime saabunud Dubai lennuväljale, üks kohutavamaid lennujaamasid, kus olen pidanud pikemat aega veetma. Seltskond, kes seal liigub on shokeeriv. Kaltsunukud nagu mina neid naisi kutsun, kohalikud nafta sheigid ja igasugu muud rahvast. Kõik magavad põrandal ja ootavad oma lendu. Kes palvetab nurgas, kes spetsiaalselt selleks mõeldud ruumis. Pidime seal veetma 8 pikka tundi, sest just nii palju hiljem läks meie Türgi lend.
Türki Istanbuli jõudes võttis meid vastu mõnusalt euroopalik õhk ja olemine. Võtsime takso ja sõitsime kesklinna oma hostelisse. Hostel oli täitsa asjalik ja väga heas asukohas. Tegime õhtul väikese ringi linnapeal ja puhusime restoranide ees olevate kelneritega juttu. Kõik olid väga sõbralikud ja käimas oli jalgpallimäng Hollandi ja Prantsusmaa vahel. Lennujaamas saime veel tuttavaks ühe eesti noormehega kel nimeks Roland, kes samuti reisis Uus Meremaal, Austraalias ja Aasias. Ta tuli meiega samasse hostelisse.
Järgmisel hommikul oligi aeg minna taas lennujaama ning viimaks ometi oli piletile kirjutatud Riia lennujaam.
Kannatasime veel tühised 4 lennutundi ja Riias me olimegi. Ema isa olid meile järgi tulnud. Käisime üheskoos supermarketist läbi, võttes Karumsi kohukesi, musta leiba ja nipet näpet söögipoolist ning asusime Tallinna poole teele.
Mõnus oli hingata karget Baltimaa 16 kraadist õhku ning näha kuuse – männi metsi.
Koju jõudes ootasid meid Kalle ja Tobias, kes olid õnnest pöörased, tunne oli vastastikune.
Nüüd olles mõned päevad kodus olnud, grillinud, metsas jalutanud ja vanematega aega veetnud saame aru, et kodus on väga hea olla. Et sellest aru saada, tuleb vahepeal ära käia ning vaadata kodu eemalt, kõrvalseisja pilguga.
Kinnisvarafirma Elders vs Meie!
Järgnev lugu on neile hoiatuseks, kellel plaanis tulla Austraaliasse elama ning kel tahtmine siin maal korterit üürida nagu meie seda tegime. Meie pereliikmetele ning mõnele sõbrale tuleb see lugu tuttav ette, sest nad on seda meilt juba kuulnud ja asjade kulgemisega kursis, teistele kel viitsimist seda lugeda, kogu lugu on tõsi ning ilma ilustamata.
Alustuseks siis nii palju, et korter, kus me elasime Gold Coastil ning kust me enne tähtaegselt välja kolisime on saanud meile päris suureks probleemiks.
Nimelt kinnisvara firma Elders, kelle kaudu me korteri üürisime ei maksnud meile kogu tagatisraha tagasi ning hakkasid tooma tobedaid põhjuseid.
Me maksime lepingu katkestamise tasu neile ca 500$, mis oli paberitega tegelemise ja reklaami eest. Kokku leidsime 4 huvilist, kes tahtsid meie korterit.
Olime õnnelikud, kui teatati, et nad valisid välja ühed noored, kes on soovivad ning tahavad sisse kolida. Ütlesime neile, et me kolime nädala pärast korterist välja, pidi sobima väga hästi. Kolisime 9. aprillil korterist välja, tehes vajalikud keemilised puhastused vaipadele ning lõime kõik läikima. Isegi aknad pesime ära kuigi seda poleks vaja olnud. Käisime veel büroost läbi ning andsime võtmed ära ning kirjutasime ühele paberile alla, millel oli kirjas, et kogu me tagatisraha milleks oli 1460$ tagastatakse meile. Agent näitas kohu kirjutada allkirjad ning nii me tegime. Küsisime millal raha üle kantakse vastati et lähima 3-4 päeva jooksul.
Lendasime 9. aprill Sydney`sse ega muretsenud rohkem selle teema pärast. Läks nädal mööda, läks teinegi, raha ei kuskil. Helistasime siis büroosse, et mis toimub? Vastati, et paberid pandi just posti ning läheb veel mõni päev aega ning raha on olemas. Kõik pidi korras olema, oli see mis öeldi.
Läks veel nädalake ning avastasime, et ongi raha kantud, kuid natuke vähem kui pool sellest kogusummast. Helistasime siis uuesti büroosse, et aru pärida, olime selleks ajaks juba omadega Cairnsis. Meile vastati sellepeale, et uued üürnikud kolisid 2 nädalat hiljem sisse ja me pidime selle aja oma rahast kinni maksma, mis see korter tühjana seisis. Absurdne! Olime maruvihased. Peale selle hakati rääkima, et diivanid ja toolid olid puhastamata, mis aga polnud kuskil kirjas, et seda tuleks teha ja neid ei olnud vaja puhastada ning neid ei olnud keegi puhastanud ka enne meie sisse kolimist, diivan oli liiva täis.
Proovisime meiega tegelenud agendiga suhelda ja aru pärida, et mis toimub. Aga see naine ei võtnud meie telefoni kõnesid enam vastu ning raius, et nii ongi ja nendel on õigust ülegi. Ei jäänud muud üle, kui helistada kõrgemale ülemusele selles firmas. Mees tundus mõistlik ja ütles, et uurib asja ning võttis telefoni numbri. Siiamaani ei ole aga tagasi helistanud ja ise ka toru ei võta. Olime nagu eriti tigedaks aetud. Uurisime natuke asja, et mida siis teha ja kuhu pöörduda. Siin maal on nii, et korteri tagatisraha hoiab enda käes mitte kinnisvarafirma vaid RTA, ehk selleks loodud valitsuse organisatsioon. Helistasime sinna! Pika kõne lõpuks saime teada, et olime kirjutanud alla nö tühjale tsekile. Agent lasi meil allkirjad panna ja kasutas meid lihtsalt ära. Paberile oli hiljem meie teadmata poole väiksem summa kirjutatud. RTA-st öeldi, et teid on petetud ja tunti kaasa. Helistasime uuesti Eldersisse, et saada kontakti meie agendiga ja küsida kuidas nad nii teha said. Taas ei õnnestunud isikut kätte saada ega aru pärida.
Uurisime siis mida teha sellises situatsioonis ning saime teada, et siin maal on olemas selline organisatsioon nagu Tenant advice, kes annab siis hätta sattunutele tasuta abi ning need teavad, mis edasi teha. Läksime siis sinna kontorisse, meie juurest oli sinna päris jupp maad ca 2 tundi käimist edasi – tagasi. Saime seda teed kokku käia 3 korda. Vastu võttis meid neegriproua, kes oli suhteliselt abivalmis ning kes meid ilusti ära kuulas. Lõpetuseks püüdis lohutada meid sellega, et selline case on väga populaarne siin maal ning et kinnisvara firmad võtavadki tagatisraha kui enda raha. Olime arvanud, et meid kasutati ära kui nö lolle turiste aga tuleb välja, et ka omasid kiusatakse (kasutaksin vähe krõbedamat väljendit siinkohal).
Täitsime seal kontoris hunniku pabereid ning jäime RTA-st faksi ootama vajalike dokumentidega. Uskumatu on siin maal see paberite ajamine, faksi peab ootama 3 päeva, kirjad liiguvad nädalaga ühest linnast teise jne jne.
Kokku läks meil pea 3 nädalat seal Cairnsis nende paberite ajamisega, puhkust väga ei olnud, pidevalt olid mõtted sellel teemal. Paljud inimesed oleksid siinkohal kindlasti käega löönud, kuid Kairi oli nii tubli, et jätkas võitlust, kuigi kohati tundus, et see on võitlus tuuleveskitega. Aga ei tahtnud alla ka anda ning kohtusse mitte minna kuna olime juba nii palju aega, närve ja raha kulutanud.
Lõpuks siis saime kõik vajaminevad paberid kokku ning oli aeg posti panna, et need Gold Coasti kohtusse saata. Dokumendid olid kolmes eksemplaris, millest üks meile, teine kohtusse ja kolmas sellele kinnisvara firmale. Pluss pidime tasuma kohtumaksu milleks oli 15$, kuna meie summa mida me tagasi taotleme oli suhteliselt väike. Siin maal käib maksmine nii, et pead tegema „money orderi”, ehk tasuma selle 15$ postkontorisse, sealt antakse sulle tshek, mis kinnitab et oled maksnud ja teine pool tshekist läheb raha saajale, ehk antud juhul kohtule. Panime selle paberilipaka ümbrikusse, enne veel küsisime kas see on ikka turvaline, vastati et muidugi on ärge põdege. Mark peale ning postkasti see kiri läkski. Panime dokumentidesse oma aadressiks sõber Annese aadressi. Sinna pidi siis kohus meie paberid saatma, teatega millal kohus toimub. Jäime ootama!
Olles siis lõpuks paar nädalat hiljem teada saanud Anneselt, et kiri jõudis kohale, selgus kirja avamisel, et kohtu kuupäeva pole, mõtlesime, et mis mõttes pole. Siis selgus lõpuks, et oli lisatud kiri, kus märgiti, et meie kohtutasu see sama 15$ tshek on maksmata, kuigi olime maksnud. Helistasime kohtusse, et mis toimub, saadate meie kõik paberid meile tagasi ja raha pole saanud. Selgus, et me oleksime pidanud selle sama tsheki klammerdajaga „paberi” külge klammerdama. Täiesti uskumatu, meil ei olnud enam sõnu. Kohus kaotas meie tsheki ära. Meil oli olemas tsheki teine pool tõestuseks alles, et olime maksnud. Läksime siis Gold Coastis post kontorisse ja palusime uurida, kas raha on selle arve peal ikka alles, see 15$. Oli. Küsisime mis siis nüüd edasi saab, kohus kaotas, viskas koos ümbrikuga prügikasti, meie tsheki. Öeldi, et selle meie paberi poolega pole midagi teha ja kohus ei saa sellega seda raha kätte. Olime ei-tea-mitmes-kord taas sõnatud. Edasine paberite käik oli siis avaldus kirjutada, et tagastataks meie 15$ ja see saata peakorterisse, mis asub Sydney`s, kas te suudate uskuda!!??? Meil oli Kairiga ahhhh efekt! Oli tahtmine hakata kas röökima või siis nutma. Me ei suutnud seda uskuda!
Küsimuse peale kaua selle summa tagastamine aega võiks võtta, tuli vastuseks et kuni 4 nädalat. Anud päev oli teisipäev ja meie pidime lahkuma sama nädala pühapäeval :)
Küsisime, et kas seda protsessi ei saaks kiirendada kuna me lahkume riigist, vastus oli et kõige kõige kiirem võimalus oleks 2 nädalat!
Ei jäänudki meil muud üle kui sammud kohtusse seada. Rääkisime kohtusekretäriga ning pärisime kõikvõimalike küsimusi, tasusime uuesti 15$ kohtutasu, kuigi käis peast läbi mõte jätta asi sinnapaika, palju me jõuame maksta? Kohus kaotab sinu asjad ära, aga ega nemad ju süüdi ole, ise oled! Naised kohtus olid lahedad, küsimuse peale kas meil on üldse mõtet sellise asjaga kohtusse minna? Vastus ei ja jah! Üks naistest ütles, et minge kindlasti, teil on hea võimalus võita, sellised case on palju ja väga populaarsed. Teine naine: ärge minge, raiskate lihtsalt oma aega, närve ja raha(mida kõike me olime selleks ajaks juba päris palju raisanud) ja kui ka võidate siis raha kätte saamine sellelt büroolt on oma ette ooper, kuna siinne kohus ei sea käske maksta raha ära. Ehk nemad ei lähe püssiga ukse taha ja ei nõua raha. See tuleb ise ikkagi ära teha! Nii et kokkuvõtteks kui me ka selle case võidame siis raha nägemine on veel suure küsimärgiga???!!!
Mis te arvate, kui mitu korda on meil peast läbi käinud mõte „omakohtust”? Nagu Kairi ütles: ma tahaksin kuuluda maffiasse või vähemalt tunda „ristiisa”! :)
Olime siis lõppude lõpuks kõik paberid kohtusse viinud ning jäime ootama mis kuupäevaks nad istungi broneerivad. Kuna me ise ei saa istungile minna, tuli meil keegi enda eest volitada, selleks „õnnelikuks” ostutus meie hea sõber Oz. Aga kuna Oz on hetkel euroopas, pidime minema uuesti kohtusse ja paluma, et istung toimuks juulis! Selle me õnneks saime. Istung peaks toimuma 8. juuli, nii et pöidlad pihku sellel päeval! :)
Üks asi oli vaja veel ajada, kuna olime helistanud eelnevalt „uutele” üürnikele, kes kinnisvara firma ütluse kohaselt ei saanud enne 2 nädalat sisse kolida, kuid tegelikult kinnisvara firma ei lasknud neid enne sisse!
Palusime mehel, et ta kirjutaks meile oma käega kirja, kus ta kirjutab mida talle öeldi. Leppisime kohtumise kokku ja pidime neile sinna korterisse külla minema.
Korraga tuleb meie kõne Donna Keirrilt, ehk meie agendilt! Üllatus oli suur, esimene asi mis ta meile valetas oli, et uued üürilised olid talle helistanud ja palunud, et tema helistaks meile ning paluks meil nad rahule jätta ja mitte neile enam helistada, rääkimata mingist kirjast ning allkirjadest! Suudate seda uskuda!
Kairi ütles selle peale, et me saame õhtul nende inimestega kokku ja nad kirjutavad kirja nii nagu me just hetk tagasi olime kokkuleppinud.
Küsimuse peale, et millistest puudu olevatest patjadest meil jutt käib, vastas Donna, et tema oli meile uued padjad ise ostnud ja nüüd on need rikutud! Tegelikult ostsime me Kairiga ise endale 2 uut patja kuna vanad oli jubedad, topilised ja musti pikki karvu täis, öäk!
Ehk see oli siis juba 4- 5 vale mida see Donna meile sõna otseses mõttes näkku valetas. Ütlesime talle siis, et me kaebasime nad kohtusse ning varsti kohtus näeme. Ta võttis seda rahulikult ja pidi ootama! Naisel oli ülbust kuhjaga üle! Ei suuda uskuda!
Kokkuvõtteks võib siis mõelda ja imestada, et sellises kohas me siis elasime siin Austraalias ja et sellised seiklused ja närvide söömised! Eks annan kindlasti märku kuidas meie esindajal kohtus läheb, me peame talle paberile kõik selle jutu üle kirjutama, koos täpse ajagraafikuga. Usun, et Oz kaitseb meid hästi kohtus, tegu targa ja aruka mehega. Kuigi oleks tahtnud sellele naisele ise kohtus otsa vaadata, aga mis parata, bürokraatia on siin ikka väga karm, usun, et lugesite selle ka ise siit jutust välja. Siin maal on kõik võimalik ja see mis meil Euroopas käib kiirelt ning loogiliselt, võtab siin kuklapoolel sajandi ning hoopis vastupidi. Et siis sellised lood!
Alustuseks siis nii palju, et korter, kus me elasime Gold Coastil ning kust me enne tähtaegselt välja kolisime on saanud meile päris suureks probleemiks.
Nimelt kinnisvara firma Elders, kelle kaudu me korteri üürisime ei maksnud meile kogu tagatisraha tagasi ning hakkasid tooma tobedaid põhjuseid.
Me maksime lepingu katkestamise tasu neile ca 500$, mis oli paberitega tegelemise ja reklaami eest. Kokku leidsime 4 huvilist, kes tahtsid meie korterit.
Olime õnnelikud, kui teatati, et nad valisid välja ühed noored, kes on soovivad ning tahavad sisse kolida. Ütlesime neile, et me kolime nädala pärast korterist välja, pidi sobima väga hästi. Kolisime 9. aprillil korterist välja, tehes vajalikud keemilised puhastused vaipadele ning lõime kõik läikima. Isegi aknad pesime ära kuigi seda poleks vaja olnud. Käisime veel büroost läbi ning andsime võtmed ära ning kirjutasime ühele paberile alla, millel oli kirjas, et kogu me tagatisraha milleks oli 1460$ tagastatakse meile. Agent näitas kohu kirjutada allkirjad ning nii me tegime. Küsisime millal raha üle kantakse vastati et lähima 3-4 päeva jooksul.
Lendasime 9. aprill Sydney`sse ega muretsenud rohkem selle teema pärast. Läks nädal mööda, läks teinegi, raha ei kuskil. Helistasime siis büroosse, et mis toimub? Vastati, et paberid pandi just posti ning läheb veel mõni päev aega ning raha on olemas. Kõik pidi korras olema, oli see mis öeldi.
Läks veel nädalake ning avastasime, et ongi raha kantud, kuid natuke vähem kui pool sellest kogusummast. Helistasime siis uuesti büroosse, et aru pärida, olime selleks ajaks juba omadega Cairnsis. Meile vastati sellepeale, et uued üürnikud kolisid 2 nädalat hiljem sisse ja me pidime selle aja oma rahast kinni maksma, mis see korter tühjana seisis. Absurdne! Olime maruvihased. Peale selle hakati rääkima, et diivanid ja toolid olid puhastamata, mis aga polnud kuskil kirjas, et seda tuleks teha ja neid ei olnud vaja puhastada ning neid ei olnud keegi puhastanud ka enne meie sisse kolimist, diivan oli liiva täis.
Proovisime meiega tegelenud agendiga suhelda ja aru pärida, et mis toimub. Aga see naine ei võtnud meie telefoni kõnesid enam vastu ning raius, et nii ongi ja nendel on õigust ülegi. Ei jäänud muud üle, kui helistada kõrgemale ülemusele selles firmas. Mees tundus mõistlik ja ütles, et uurib asja ning võttis telefoni numbri. Siiamaani ei ole aga tagasi helistanud ja ise ka toru ei võta. Olime nagu eriti tigedaks aetud. Uurisime natuke asja, et mida siis teha ja kuhu pöörduda. Siin maal on nii, et korteri tagatisraha hoiab enda käes mitte kinnisvarafirma vaid RTA, ehk selleks loodud valitsuse organisatsioon. Helistasime sinna! Pika kõne lõpuks saime teada, et olime kirjutanud alla nö tühjale tsekile. Agent lasi meil allkirjad panna ja kasutas meid lihtsalt ära. Paberile oli hiljem meie teadmata poole väiksem summa kirjutatud. RTA-st öeldi, et teid on petetud ja tunti kaasa. Helistasime uuesti Eldersisse, et saada kontakti meie agendiga ja küsida kuidas nad nii teha said. Taas ei õnnestunud isikut kätte saada ega aru pärida.
Uurisime siis mida teha sellises situatsioonis ning saime teada, et siin maal on olemas selline organisatsioon nagu Tenant advice, kes annab siis hätta sattunutele tasuta abi ning need teavad, mis edasi teha. Läksime siis sinna kontorisse, meie juurest oli sinna päris jupp maad ca 2 tundi käimist edasi – tagasi. Saime seda teed kokku käia 3 korda. Vastu võttis meid neegriproua, kes oli suhteliselt abivalmis ning kes meid ilusti ära kuulas. Lõpetuseks püüdis lohutada meid sellega, et selline case on väga populaarne siin maal ning et kinnisvara firmad võtavadki tagatisraha kui enda raha. Olime arvanud, et meid kasutati ära kui nö lolle turiste aga tuleb välja, et ka omasid kiusatakse (kasutaksin vähe krõbedamat väljendit siinkohal).
Täitsime seal kontoris hunniku pabereid ning jäime RTA-st faksi ootama vajalike dokumentidega. Uskumatu on siin maal see paberite ajamine, faksi peab ootama 3 päeva, kirjad liiguvad nädalaga ühest linnast teise jne jne.
Kokku läks meil pea 3 nädalat seal Cairnsis nende paberite ajamisega, puhkust väga ei olnud, pidevalt olid mõtted sellel teemal. Paljud inimesed oleksid siinkohal kindlasti käega löönud, kuid Kairi oli nii tubli, et jätkas võitlust, kuigi kohati tundus, et see on võitlus tuuleveskitega. Aga ei tahtnud alla ka anda ning kohtusse mitte minna kuna olime juba nii palju aega, närve ja raha kulutanud.
Lõpuks siis saime kõik vajaminevad paberid kokku ning oli aeg posti panna, et need Gold Coasti kohtusse saata. Dokumendid olid kolmes eksemplaris, millest üks meile, teine kohtusse ja kolmas sellele kinnisvara firmale. Pluss pidime tasuma kohtumaksu milleks oli 15$, kuna meie summa mida me tagasi taotleme oli suhteliselt väike. Siin maal käib maksmine nii, et pead tegema „money orderi”, ehk tasuma selle 15$ postkontorisse, sealt antakse sulle tshek, mis kinnitab et oled maksnud ja teine pool tshekist läheb raha saajale, ehk antud juhul kohtule. Panime selle paberilipaka ümbrikusse, enne veel küsisime kas see on ikka turvaline, vastati et muidugi on ärge põdege. Mark peale ning postkasti see kiri läkski. Panime dokumentidesse oma aadressiks sõber Annese aadressi. Sinna pidi siis kohus meie paberid saatma, teatega millal kohus toimub. Jäime ootama!
Olles siis lõpuks paar nädalat hiljem teada saanud Anneselt, et kiri jõudis kohale, selgus kirja avamisel, et kohtu kuupäeva pole, mõtlesime, et mis mõttes pole. Siis selgus lõpuks, et oli lisatud kiri, kus märgiti, et meie kohtutasu see sama 15$ tshek on maksmata, kuigi olime maksnud. Helistasime kohtusse, et mis toimub, saadate meie kõik paberid meile tagasi ja raha pole saanud. Selgus, et me oleksime pidanud selle sama tsheki klammerdajaga „paberi” külge klammerdama. Täiesti uskumatu, meil ei olnud enam sõnu. Kohus kaotas meie tsheki ära. Meil oli olemas tsheki teine pool tõestuseks alles, et olime maksnud. Läksime siis Gold Coastis post kontorisse ja palusime uurida, kas raha on selle arve peal ikka alles, see 15$. Oli. Küsisime mis siis nüüd edasi saab, kohus kaotas, viskas koos ümbrikuga prügikasti, meie tsheki. Öeldi, et selle meie paberi poolega pole midagi teha ja kohus ei saa sellega seda raha kätte. Olime ei-tea-mitmes-kord taas sõnatud. Edasine paberite käik oli siis avaldus kirjutada, et tagastataks meie 15$ ja see saata peakorterisse, mis asub Sydney`s, kas te suudate uskuda!!??? Meil oli Kairiga ahhhh efekt! Oli tahtmine hakata kas röökima või siis nutma. Me ei suutnud seda uskuda!
Küsimuse peale kaua selle summa tagastamine aega võiks võtta, tuli vastuseks et kuni 4 nädalat. Anud päev oli teisipäev ja meie pidime lahkuma sama nädala pühapäeval :)
Küsisime, et kas seda protsessi ei saaks kiirendada kuna me lahkume riigist, vastus oli et kõige kõige kiirem võimalus oleks 2 nädalat!
Ei jäänudki meil muud üle kui sammud kohtusse seada. Rääkisime kohtusekretäriga ning pärisime kõikvõimalike küsimusi, tasusime uuesti 15$ kohtutasu, kuigi käis peast läbi mõte jätta asi sinnapaika, palju me jõuame maksta? Kohus kaotab sinu asjad ära, aga ega nemad ju süüdi ole, ise oled! Naised kohtus olid lahedad, küsimuse peale kas meil on üldse mõtet sellise asjaga kohtusse minna? Vastus ei ja jah! Üks naistest ütles, et minge kindlasti, teil on hea võimalus võita, sellised case on palju ja väga populaarsed. Teine naine: ärge minge, raiskate lihtsalt oma aega, närve ja raha(mida kõike me olime selleks ajaks juba päris palju raisanud) ja kui ka võidate siis raha kätte saamine sellelt büroolt on oma ette ooper, kuna siinne kohus ei sea käske maksta raha ära. Ehk nemad ei lähe püssiga ukse taha ja ei nõua raha. See tuleb ise ikkagi ära teha! Nii et kokkuvõtteks kui me ka selle case võidame siis raha nägemine on veel suure küsimärgiga???!!!
Mis te arvate, kui mitu korda on meil peast läbi käinud mõte „omakohtust”? Nagu Kairi ütles: ma tahaksin kuuluda maffiasse või vähemalt tunda „ristiisa”! :)
Olime siis lõppude lõpuks kõik paberid kohtusse viinud ning jäime ootama mis kuupäevaks nad istungi broneerivad. Kuna me ise ei saa istungile minna, tuli meil keegi enda eest volitada, selleks „õnnelikuks” ostutus meie hea sõber Oz. Aga kuna Oz on hetkel euroopas, pidime minema uuesti kohtusse ja paluma, et istung toimuks juulis! Selle me õnneks saime. Istung peaks toimuma 8. juuli, nii et pöidlad pihku sellel päeval! :)
Üks asi oli vaja veel ajada, kuna olime helistanud eelnevalt „uutele” üürnikele, kes kinnisvara firma ütluse kohaselt ei saanud enne 2 nädalat sisse kolida, kuid tegelikult kinnisvara firma ei lasknud neid enne sisse!
Palusime mehel, et ta kirjutaks meile oma käega kirja, kus ta kirjutab mida talle öeldi. Leppisime kohtumise kokku ja pidime neile sinna korterisse külla minema.
Korraga tuleb meie kõne Donna Keirrilt, ehk meie agendilt! Üllatus oli suur, esimene asi mis ta meile valetas oli, et uued üürilised olid talle helistanud ja palunud, et tema helistaks meile ning paluks meil nad rahule jätta ja mitte neile enam helistada, rääkimata mingist kirjast ning allkirjadest! Suudate seda uskuda!
Kairi ütles selle peale, et me saame õhtul nende inimestega kokku ja nad kirjutavad kirja nii nagu me just hetk tagasi olime kokkuleppinud.
Küsimuse peale, et millistest puudu olevatest patjadest meil jutt käib, vastas Donna, et tema oli meile uued padjad ise ostnud ja nüüd on need rikutud! Tegelikult ostsime me Kairiga ise endale 2 uut patja kuna vanad oli jubedad, topilised ja musti pikki karvu täis, öäk!
Ehk see oli siis juba 4- 5 vale mida see Donna meile sõna otseses mõttes näkku valetas. Ütlesime talle siis, et me kaebasime nad kohtusse ning varsti kohtus näeme. Ta võttis seda rahulikult ja pidi ootama! Naisel oli ülbust kuhjaga üle! Ei suuda uskuda!
Kokkuvõtteks võib siis mõelda ja imestada, et sellises kohas me siis elasime siin Austraalias ja et sellised seiklused ja närvide söömised! Eks annan kindlasti märku kuidas meie esindajal kohtus läheb, me peame talle paberile kõik selle jutu üle kirjutama, koos täpse ajagraafikuga. Usun, et Oz kaitseb meid hästi kohtus, tegu targa ja aruka mehega. Kuigi oleks tahtnud sellele naisele ise kohtus otsa vaadata, aga mis parata, bürokraatia on siin ikka väga karm, usun, et lugesite selle ka ise siit jutust välja. Siin maal on kõik võimalik ja see mis meil Euroopas käib kiirelt ning loogiliselt, võtab siin kuklapoolel sajandi ning hoopis vastupidi. Et siis sellised lood!
Tuesday, June 3, 2008
Noosa heads ja Gold Coast
Pärast Rainbow beachilt lahkumist viis meie tee Noosa heads`i! Koht väga populaarne puhkepiirkond, kus leidub lugematul hulgal restorane, baare ja lounge. Rahvas saab ostuisu rahuldada butiikides ning kuulsate firmade esinduspoodides.
Kurb kogu asja juures oli aga see, et vihma sadas nagu oavarrest. Tegime kiire tiiru linnas, lähedal asuvas national parkis ning rannal, kus surfarid vihma kiuste laineid nautisid ning eluga rahul olid!
Otsustasime, et mitmeks päevaks sinna ei jää kuna ilmateade lubas vihma veel nädalaks ning päike on kuskil mujal.
Järgmisel hommikul pakkisime oma kodinad hostelis kokku ning läbimärgadena saime bussile, mis viis meid vihmasesse Brisbane`i. See oli bussi viimane peatus ning siit edasi saamiseks Gold Coasti pidime rongi kasutama. Kokku läks meie rännak Cairns`ist - Brisbane`i 190$ ning selle eest saime teha kokku 3 vahepeatust. Kokku läbisime ca 1800 km ning veetsime bussis ca 32h! Pole paha??! :P
Brisbane`s läksid meie teed Kariniga mõneks ajaks lahku, kuna tal oli vaja seal paberiasju ajada ning lennupileteid muuta. Meie Kairiga tulime Gold Coasti ja saame peatuda Annese juures. Õnneks siin on vähe paremad ilmad ja päike näitab ennast vahel pilvevahelt.
Edasised plaanid on siis sellised, et 8. juunil ehk pühapäeval pühime Austraalia tolmu jalgelt ning asume teele kodu poole. Et natuke värvi lisada meie viimaste nädalate väikestele ebaõnnestumistele ning emotsioone ergutada, põikame Kairiga Singapurist läbi. Plaanime seal viis päeva veeta, see peaks olema piisav aeg, et tähtsamad kohad läbi käia ning kohast väike ülevaade saada. Pärast Singapuri on järgmine peatus Dubai, kus meil on sisuliselt 1 päev järgmise lennu vahel. Seega puudutame hetkeks nafta kuningate kodumaad ning vaatame nende väljamõeldud maalapikest ning imestame võimsate ehitiste üle.
Dubaist lennukile hüpates oleme suunaga Istanbuli poole, ka seal tuleb meil vähe aega veeta, kokku ca 20 tundi vist.
Peale Türgit tuleb tõdeda, et ei saa me läbi Lätita, peame ka seal jala maale panema. Kuna Riia – Tallinna bussiliin on ca 4 korda päevas ja meie satume sinna orienteeruvalt kell 6 õhtul ning järgmine buss kodu poole läheb natuke enne südaööd, siis saame Lätis pea 6 tundi passida. Hakka või hääletama J Pole veel oma kallite vanematega sellel teemal rääkinud aga väike lootus on, et äkki nad tahavad selle nädalavahetuse Lätimaal veeta :P ? Aga eks näis! Kodumaad peaksid meie jalad puudutama seega kas 14. juuni õhtul või 15. juuni varahommikul. Nii et sõbrad kallid, varsti juba näeme :P!!!
Fraser island
Tere taaskord! Oleme oma väikse Austraalia avastamisega nüüdseks jõudnud kohta nimega Rainbow Beach (Vikerkaare randa), mis on paigaks, kust enamik turiste Fraser Islandile lähevad. Peatume hostelis nimega Dingo Backpacker, täitsa inimlikud tingimused, välja arvatud hullult kallis pesu pesemine, võrreldes eelnevate pesemistega.
Broneerisime siin endale siis 3 päevase reisi Fraserile, väljumisega neljapäeva hommikul. Olime kõik põnevusega seda minekut oodanud, kuna tundus põnev reis tulema. Neljapäeva hommikul oli varajane äratus ning asusime oma seltskonnaga autot pakkima. Kokku oli meie autos 11 inimest, kõik rändurid nagu meie, kokku oli 5 masinat mis tol päeval sinna poole sõitsid. Autodeks olid üheksakümnendate alguses ehitatud Toyota Land Cruiserid, mis pika kere, tugevdatud vedrustuse ning suure katuse raamiga ehk sellised mõnusad traktorid, millega hea maailma suurimat liivasaart avastada. Meie tiimis oli 3 eestlast, 2 iirlast, 2 inglast, 2 sakslast ja 2 hollandlast, seega eestlaste ülekaal :P Juhiks valisime ühe iirlase, kes sai sõiduga kokkuvõttes kenasti hakkama. Grupis olid väga lahedad ning rõõmsameelsed inimesed. Saime palju uusi tutvusi, nii Inglismaalt, Iirist kui ka Hollandist!
Kell 10 olime sadamas ning praamile minek. Praamid käivad siin iga 10 min tagant, kuna sõit kestab tühised 7 min.
Nii kui praamilt maha saime olime liivas kinni ning pidime 4 veo sisse panema. Ees ootas lõputuna näiv sõit mööda liivakallast. Kohati oli ookeani ja liivaluidete vahe päris kitsas, liiklus üpris tihe, mis tänu sellele, et saare põhjapoolsemas otsas oli toimumas kalapüügi võistlused. Enamus jeepe, mis meist mööda kihutasid olid uued Toyota`d ning Nissani`d, kel kõigil taga kärud koos suurte kaatritega, milledel ridvad lendamas. Kuigi saarel pidid kehtima samad liikluseeskirjad nagu maismaal, arvas mõni ikka, et võib mööduda ees sõitvast masinast mõlemalt poolt, tekitades sellega päris ohtlikke olukordi.
Ookean, mis meid paremalt küljelt ääristas oli küllaltki tormine, ilm tuuline ning vihmane. Esimene peatus Fraseril milleks oli järv nimega McKenzie, ilusa päikesepaistelise ilmaga kindlasti võrratu kogemus, kuna kaldast 10 m on helesinine vesi. Meil oli aga pilves ja vihmane ilm, õhutemperatuur ei kutsunud ujuma. Mõned julgemad meie seltskonnast ikka jooksid korraks vette ning tegid nägu, et on mõnus, kuid eks rohkem ikka selleks, et pildile jäädvustada.
Veetsime seal ilmaga võideldes ja kaamerasse naeratades kõva tunnikese, kui pakkisime end autosse taas ja sõitsime oma laagripaika, mida kutsuti Central stationiks. Vihm oli selleks ajaks veel tugevamaks läinud ning laagrisse jõudes ja telke üles pannes, tekkis hetkeks tunne „mida perset me teeme siin”, sest kell oli alles 1 päeval. Kella kahest algas sel päeval high tide, ehk tõus, mis tähendab, et liiklus rannas on selleks päevaks lõppenud. Mitte just meeldivaks üllatuseks oli see, et 2 telki olid sisuliselt kasutuskõlbmatud kuna ukselukud olid katki, mis tähendas, et kogu vihm sadas telki. Ei läinud kaua, kui meie telgi keskele oli tekkinud meie oma väike McKenzie järveke. Sõidu ajal olid ka kõik magamiskotid märjaks saanud, kuna kate, mis meie varustust katma pidi oli palju päevi näinud. Kogu seltskonna tuju oli hetkeks suhteliselt nulli lähedane, kui pidime mõtlema märgadele riietele ning magamiskottidele. Õnneks ei läinud kaua, kui hakkasime mängima lõbusaid mänge, mis sisaldasid ka alkoholi tarbimist parajas koguses. Sama tegid ka ülejäänud seltskonnad kellega koos tulime ja telkisime. Peamiseks teemaks oli ikkagi see, mis meid järgmine hommik ees ootab ning mida teha otsustame. Õnneks jõudsime ühisele otsusele, et kui hommikul kõik ikka üles oleme tõusnud ning ilm on sitt, siis ei jää muud üle, kui tagasi mandrile minna. Õhtupoolikul astus meie laagrist läbi üks kohalik naisterahvas, eesti mõistes metsavaht vmt, kes ülbe olekuga teatas, et hommikul kell 7 peab laager puhas olema ning meie läinud, kuna on välja antud tormihoiatus ning rohkem rahvast saarele ei lasta.
Õhtul tegime neljast seltskonnast meie ainukesena süüa, ehk grillisime stake`i peldiku ukse ees gaasi grillil, kuna see oli ainuke kuiv koht, kus seda teha sai. Kusjuures liha maitses hea ning salat selle kõrval veel parem.
Kella 10 ajal õhtul tõmbasime päevale joone alla ning pugesime telkidesse. Märgades magamiskottides oli päris ebameeldiv magada ning pole seda varem kogenud, hommikul ärgates olid jalad ja juuksed märjad. Terve öö tuli padu vihma. Hommikul panime oma varustuse vihma saatel kokku ning asusime teele suunaga praami peale.
Rannale jõudes avastasime, et me ei ole mitte ainukesed, kes olid otsustanud saarelt kiirelt lahkuda. Praamile saades tundsime autos istudes, et meri oli ikka väga tormine, õnneks pidime seda ainult ca 7 min taluma. Need, kes tahtsid Harvey Bay`sse sõita või olid sealt tulnud, pidid sõitu taluma 45 min. Tundsime neile südamest kaasa.
Tagasi mandril olles sõitsime reisi korraldaja juurde, et mainida katkisi telke ning seda, et meid ei hoiatatud tuleva tormi eest. Kokku oli meid 55 inimest, kes tahtsid mingit raha tagasi saada. Olime kõik selle sõidu eest ca 225$ maksnud. Kokkuvõttes kauples üks inglise kutt meile 1 tasuta öö hostelis ning 40 $. Parem see, kui mitte midagi. Oleks meil korralik varustus olnud, oleks me kuivaks jäänud ning saanud järgmisel hommikul veel saart avastada, kuid kuna varustus oli kasutuskõlbmatu jäi see ära.
Kokkuvõttes võib öelda, et omamoodi kogemus oli see reisike. „Must see” kohtadest nägime järve. Nägemata jäi kaldal asuv laeva vrakk, järv nimega Vabby ning Indian heads, kus hea õnne korral oleks olnud võimalus näha vaalu ja delfiine. Kuid sellise ilmastiku oluga on ka nemad sealt jalga lasknud. Head niipalju, et seltskond, kes meil autos olid, oli väga lahe ning mõnega on paaris ka tulevikus suhelda.
Selline oli meie Fraser island`i kogemus, mis jääb tükiks ajaks meelde.
Airlie Beach - Whitsunday islands
Kolmapäeval 21. mail jõudsime õhtupoolikul pärast 11 tunnist bussisõitu lõpuks Airlie Beachile. Peatume hostelis millel nimeks Magnums. Esimesel õhtul leidsime normaalse koha, kust saime super head pitsat süüa. Suureks üllatuseks oli, kui avastasin oma kõrval toast Erezi, mehe kes minuga koos Great Barrier Reefil sukeldumas oli. Ta tuli samuti Cairnsist siia paariks päevaks, et seejärel Brisbane minna ning sealt koju Śveitsi.
Järgmisel päeval oli kena ranna ilm, päevitasime kohaliku laguuni ääres ning puhkasime niisama. Käisime Kairiga jäätise kokteili ostmas ja tagasiteel märkasin ilusalongi, kus reklaamiti bikini piirkonna vahatamist. Pärisin kõva häälega Kairilt, et kuidas see protseduur ikkagi käib, a la stiilis, et kas naine ajab jalad laiali ning teenindaja hakkab vahatama :P? Samal hetkel küsis üks väike tüdruk selges eesti keeles, et kas oleme eestlased :P Pidime mõlemad Kairiga naerukrambid saama ja samas oli pisut piinlik moment :0 Ei olnudki muud kui saime noorte eestlastega tuttavaks, Reet ja Priit olid nimed. Rändavad kahekesi mööda Ausi ringi ja teevad farmitööd.
Õhtul saime kokku oma sõprade, Magnuse ja Meritiga, kes siin juba pikemat aega elavad ja töötavad. Käisime neil uhkes kodus külas ning kokkasime grillkana. Viimati nägime neid Brisbane`s oma esimesel Austraalias veedetud nädalal. Magnus töötab siin ühe katamaraani peal abi käena ning sukeldumisgiidina turistidele.
Laupäeva õhtul käisime sama seltskonnaga klubis Evolution, kus Merit töötas. Tegu kohaliku popi ööklubiga, lõime isegi natukene tantsu.
Pühapäeval oli mul taaskord sünnipäev, mis algas kena üllatusega hommikul. Õhtul oli päris suur kamp kokku aetud ning läksime väga ilusasse kohta grillima. Koht asus ookeani kaldal, samal ajal oli päikeseloojang üle Airlie Beachi, päike kadus jahtide ja katamaraanide varju. Jäin õhtuga väga rahule, tundus, et teised samuti. Tänud kõigile, kes mind sel päeval meeles pidasid ning õnnitlused saatsid. Olete kõik väga kallid mulle!
Reisil olles ongi kõige raskemad hetked olnud, jõulud ja sünnipäevad, kus tahaks kodus sõprade ja pere juures olla. Samas oleme kogu aeg nii palju siinsete sõprade ja tuttavatega ümbritsetud olnud, kuid see pole ikkagi see.
Kokkuvõtteks võib Airlie Beachi kohta öelda, et kena väike kohake, mis paljudele ränduritele ajutiseks peatuspaigaks ja läbisõidu kohaks. Siit väljuvad laevad ja jahid mere kruiisidele Whitsunday Islanditele ja kuulsale Whiteheaven Beachile (kus liiv on lumivalge ja ookean helesinine). Kuid üle nädala siin vastu ei pea, sest koht on nii väike.
Ilmadega ei vedanud meil siin olles, sadas vihma ning tuuline, seetõttu plaanitud merereis jäi meil tegemata. Sellest on natuke kahju, kuid mis parata.
Peatume siin Airlie Beachil veel mõne päeva ning edasi hakkame liikuma järgmisel nädalal, suunaga Rainbow Beachi poole, et sealt praamiga Fraser Islandile minna. Fraser Island on maailma kõige suurem liivasaar ning seal näeme loodetavasti dingosid.
Subscribe to:
Posts (Atom)