Sydney!

Kolmapäeva 9. aprilli õhtul asusime Gold Coastist Sydney poole teele. Annes ja Eneli viskasid meid lennujaama ära ning jätsime nendega hüvasti. Ootasime lennujaamas paar tundi ning saime lennukile. Lendasime Jetstar firmaga taaskord ning jäime ka sel korral väga rahule nii lennuga kui teenindusega. Piloodid olid ka sel korral kiitust väärt, õhku tõus ning maandumine olid väga sujuvad. Pileti hind oli 59$, mis on väga hea hind. Lend kestis tund ja kakskümmend minutit. Kohale jõudsime südaööl. Lennujaamast saime shutle bussiga oma backpackerisse millel nimeks G`Day backpacker. Internetist kohti broneerides jättis kodulehekülg meile väga hea mulje, kuid kui kohale jõudsime ning sisse astusime, tahtsime sealt kiiremas korras jalga lasta :) Maja haises ning kõik oli väga must. Tegime ikkagi check – in ära, sest sellel kella ajal oli suhteliselt keeruline uut kohta leida. Võtsime endale nelja inimese toa, kus koos meiega ööbis üks prantsuse poiss, kellel oli keeruline nimi. Tuba ise oli täitsa normaalne, kirjutuslaua ning kapiga. Kraanikauss oli ka toas ning külmkapp. Prantslane oli õnneks puhas ning ei norsanud öösel.
Hommikul otsustasime, et jääme sinna veel 2 ööks ning selle ajaga otsime endale uue ja parema öömaja.
Hommikul seadsime sammud Kings Crossi poole, tegu linnaosaga, kus asub väga palju backpackereid ning igasuguseid lõbustusasutusi nagu stripiklubid, ööklubid, baarid, pubid jne. Linnaosa suhteliselt räpane ning õhtuti prostituute ja purjus turiste täis.
Meie leidsime seal ühe hubase kohviku, kust saime hommikust süüa. Pärast sööki jalutasime ning uudistasime edasi. Kuna Sydney kesklinn on väga künklik siis üles alla jalutamine võtab päris läbi. Keskpäeval jalutasime kesklinnas asuvas Hyde Park`is ringi ning nautisime päikesepaistelist ilma. Esimese päeva õhtul läksime siis kurikuulsat ning võimast Opera House vaatama. Õhtu pimeduses näeb see ooperimaja täitsa kena välja seal sadamas. Sadama ümbrus on paksult restorane täis pikitud ning igasse paika jagub kõvasti turiste. Ooperi maja ees tegime kohe poole tunnise fotosessiooni, koos pilusilmsete turistidega. :) Otsustasime minna majja sisse uudistama, sest just oli kontsert lõppenud ning inimesed tulid saalist välja. Turvamehed valvasid sees väga pingsalt ning piletikontrollist me kaugemale kahjuks ei jõudnud. Õhtu tuledes sadamat, peomöllu ning seilavaid jahte ja kaatreid vaadates tekkis tunne, et siin linnas võiks elada küll.
Järgmine hommik sõime oma backpackeris kerge hommikusöögi ning liikusime kesklinna poole. Otsustasime minna botaanika aeda (Royal Botanical Garden) vaatama. Teel sinna astus valgus foori taga seistes meie juurde üks noormees ning küsis, et kas ta kuuleb eesti keelt :) Tegu eestlasega, kes tuli Austraaliasse 2 nädalaks Sydney`t ja Melbourne külastama, nimeks Andres. Vahetasime igaks juhuks telefoni numbreid ning lubasime õhtul ühendust võtta, et koos mindagi lahedat teha.
Enne botaanika aeda jõudmist põikasime lähedal asuvast kirikust läbi, Mary`s church nimeks. Täitsa uhke ja ilus kirik oli, aga seal toimus restaureerimine ning me ei tahtnud väga töölisi segada.
Botaanika aed oli väga suur ning seal leidub lugematul hulgal erinevaid taimi ning puid. Kuna meist kolmest keegi eriline botaanik ei ole, siis peale väikese ringi tegemist ning puu latvade otsas magavate nahkhiirte üle imestamist, lasime sealt jalga. Kätte oli jõudnud lõuna ja me läksime ühte lahedasse kohvikusse salatit sööma. Eelmisel päeval olime näinud, et seal on suured ja ahvatlevad salatid ning otsustasime neid proovida.
Valisime kana salati ning see oli üks parimaid salateid mida me söönud oleme.
Õhtut käisime söömas ühes huvitavas kohas nimega „Gaff”, kust saime flaieriga tasuta söögi aga joogi pidime ostma. Käisime kahel õhtul seal söömas kuna toit oli hea ja odav.
Pärast sööki jalutasime öises kesklinnas ning sadama ümbruses ning sõime ühes kuulsas „Black Bird” kohvikus magustoitu. Magustoit oli väga maitsev ning ülisuur.
Teise päeva õhtul avastasime enda backpackersis 2 eesti tüdrukut, kes pidasid pidu ning kellega natuke suhtlesime. Eestlasi jagub siin Austraalias igale poole ning igasse linna, lausa tänaval võib neile otsa komistada :)!
Laupäeva hommikul kolisime uude backpackersisse millel nimeks „Original backpackers”, mis asub Kings Crossil aga õnneks mitte põhi tänaval, vaid vähe vaiksemal. Maja oli väga ilus, Victoria aegses stiilis. Toa saime taas neljase ning toakaaslane oli keskealine meesterahvas Micheal, kes pärit Lõuna Aafrikast.
Tüdrukud kartsid, et mees norskab ning vahetasid enne esimest ööd toad ära ja nüüd on meie toakaaslane noor saksa noormees, kes muide norskab :)!
Laupäeval oli ilus ilm ning me otsustasime minna kuulsale Bondi rannale. Sõitsime sinna rongi ja bussiga, kohale jõudsime kenasti ja ees ootas ilus rand koos väike linnakesega. Tegime kiire linna tuuri ja läksime randa. Jalutasime mööda randa ja läksime kõrgele kaljudele Kairiga ning äkitselt nägime delfiine. Eriti lahe oli vaadata, kui ca 10 delfiini koos ujusid ja veest välja hüppasid.
Pärast delfiinide nägemist läks päike pilve taha ära ning hakkasime tagasi kodu poole minema.
Pühapäeval oli meil kultuurne päev, külastasime kunsti muuseumis ühte tänapäevast kunstinäitust ja käisime ühel laadal piirkonnas nimega „The Rock”. Laat oli täitsa lahe, seal oli palju käsitöö vidinaid ning oli põnev vaadata mida siinsed inimesed ka teha oskavad.
Õhtul käisime sadama kaldal ühes ilusas restoranis söömas ning pärast seda läksime IMAX kinno U2 3-D kontserti vaatama. See osutust väga lahedaks kogemuseks. 3D tegi selle kontserdi elamuse väga reaalseks, tundus nagu oleks ise kohal. Varem olen ma näinud ainult 3D multikaid. Jäime U2 kontserdiga väga rahule. Pilet maksis 25$!
Esmaspäeval pidime kokku saama Alariga, sama sõber, kes meil Gold Coast`is külas käis, aga läks teisiti, kuna päev otsa sadas vihma. Olime pikalt backpackeris, tegime süüa ja pesime pesu. Pärastlõunal käisime kohalikus raamatukogus internetis ja broneerisime Melbourne endale elamise. Õhtul sõbrunesime oma sakslasest toakaaslase Stefan`iga ning kokkasime koos maitsva õhtusöögi. Tore oli vaadata kuidas saksa noormehel tomati – kurgi – hapukoore salat silma särama lõi, kuna ta polnud seda varem söönud :P.
Oma viimase päeva ilusas Sydney`s sisustasime Alariga kohtudes, tema elu oluga end kurssi viinud, käisime korra raamatukogus ning pakkisime kodus asju. Järgmine peatus Sydney lennujaam suunaga Melbourne!
Kokkuvõtteks võiksin öelda, et meile kolmele Sydney väga meeldis. Ilus suur roheline sadamalinn. Minu jaoks annab meri linnale palju punkte juurde. Inimesed kellega kokku puutusime olid lahked ning kenamad, kui üleval Queenslandis. Tunnetasime, et siin leidub kultuuri nendes vanades majades, kirikutes, rohelistes parkides jne.
Paljud kellega rääkinud pole olnud erilises vaimustuses ooperi hoonest, kuid meile meeldis ning väike unistus seal mõnd kontserti näha, jäi meil järgmiseks korraks. Põhjus selles, et antud päevadel ei toimunud seal ühtegi märkimisväärset kontserti ning tõenäoliselt kõik head üritused eeldavad kuude pikkust eelbroneeringut. Nüüd ongi hea põhjus siia tagasi tulla! :)

Mis meid ees ootab ??

Tere taas, kõik, kes meile kaasa elavad! Oleme elus ja terved ning asjad on nüüd nii kaugel, et paar päeva pärast jätame Gold Coasti ning asume Sydney poole teele. Leidsime eelmisel nädalal enda korterisse uued üürilised. Lihavõtete ajal olime päris mures, kas üldse kedagi leiame aga nii kui pühad läbi said, oli telefon punane huvilistest. Kolmapäeval 9. aprillil kolime siis oma armsaks saanud kodust välja ning õhtupoolikul väljub meie lennuk Goolangatta lennujaamast suunaga Sydney poole. Paar viimast päeva oleme vaadanud lennuki pileteid ning ööbimiskohti. Meie järgmised nädalad – kuud hakkavad mööduma backpackerites, mis lisab meie ellu kindlasti „vürtsi” :) (loe: magamata ööd, täis pidusid, kartust väärtuslike asjade pärast, norskavad toakaaslased jne). Õnneks leidub nendes öömajades ka 4seid tube, nii et peame taluma ühte võõrast.
Öö hinnad Sydneys jäävad vahemikku 20-30 $, mis ei ole just palju aga ka mitte märkimisväärselt vähe.
Nädal on möödunud järjekordselt märkamatult. Suurim ja kõige kurvem sündmus sellel nädalal oli see, et 1. aprilli hommikul põles meie restoran Salsa maha ning alates sellest oleme töötud. Tuli sai alguse väidetavalt köögis asuvast külmkapist, köök sai kõige rohkem kahjustusi ning tuleb täielikult renoveerida. Söögisaal sai suitsu ja tahma kahjustusi, kontor õnneks põlema ei läinud. Oma nädala töötasu saime ka õnneks ikka kätte. Kena aprilli nali küll, väga kurb igatahes. Kuigi omanik ehk siis meie ülemus on paras tropp oli meil Kairiga tast päris kahju. Eriti oli kahju tema vanematest, isast emast. Isa on tal sisseviskaja ehk siis seisab uksel ja kutsub inimesi sööma ning ema aitab baaris klaase ja muid asju pesta ja kuivatada. Kuulsime, et neil oli paar kuud tagasi kodu põlenud ja nüüd veel restorani põleng otsa. Mis parata, elu on vahel karm.
Kolmapäevast – pühapäevani käisin Annesega taas paate poleerimas ning vahatamas. Olid erakordselt rasked tööpäevad, kuna päike paistis lagipähe ning töö ise nõuab tugevat jõudu ja nii 8-10 h päevas. Kadunud kõhulihaski näitas ennast taas korraks! :) Kõõlusin ja turnisin päris huvitavate laevade ja katamaraanide peal, kogemuse ja huvi mõttes oli päris vahva. Saan nüüd öelda, et olen pesnud ja küürinud kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid laevu ning suhelnud nende omanikega. Siin on inimestel, kellel on kallid ja uhked laevad, nende peal elada ning siis vastavalt tujule ja võimalustele erinevates sadamates peatuda ning sõita mööda merd ringi. Eriti mulle meeldis üks suur katamaraan, mis hinnalt ca 15 miljonit krooni. Seest oli suur ja ilus ning ainult aasta vana ja mis põhiline, sõidab tuule jõul, ehk purjedega!
Nüüd oleme aga ärevuse ning ootame juba väga kolmapäeva, et lennukisse istuda ning alla lõunasse sõita. Sydneys on juba temperatuur päris madal ca 20 kraadi ja meil ainult suve riided kaasas. Võimalik, et peame soojemaid riideid endale vaatama. Sydneyst edasi on plaanis minna Melbourne, kus ilm on eriti muutlik, kõikudes 10 – 15 kraadi päevas. Peame vast mõned uued soojad riided ostma!
Järgmine kord kannan meie tegevustest edasi juba Sydneys! Bye - bye!!!

Sukeldumine Cook island`il!

Lõpuks ometi sain siis sukeldumas ka käidud, võttis aega ca 5 kuud aga nüüd on tehtud! Algas kõik siis sobiva klubi otsimisega internetist. Kuna siin piirkonnas (Gold Coast) kus me hetkel elame, pole erilisi sukeldumiskohti (vrakke, reefe, koralle jne) siis leidsin ühe klubi, kes tegutseb Tweed Heads`is nimeks Kirra Dive (www.kirradive.com) . Uurisin siis, millistes kohtades klubi sukeldumas käib ning leidsin kõige huvitavama koha nimega Cook Island. Vastava koha nime internetti sisse toksides, lõi lahti muidugi Cook Islandi kaart ning saarte tutvustus, mis aga ei olnud sama koht, kuhu mina sukelduma minna plaanisin( tegu Cooki saartega, meist idapoole). Hiljem selgus, et vanasti kutsuti seda väikest saart Turtle Island`iks, ehk siis kilpkonna saareks. See teadmine rõõmustas mind veel rohkem, kuna saare ümbruses võib kohata kilpkonni ja ma ei olnud veel enne nendega koos sukeldunud!
Telefoni teel endale paadis koha ära broneerinud jäin ärevusega järgmist hommikut ootama.
Hommikune äratus oli kell 5.30, sest Tweed Heads asub meist ca 35 km kaugusel ja sinna pidin bussiga minema. Uksest välja astudes võttis mind vastu paduvihm, kogu taevas oli hall ja pilves. Olin kergelt pettunud aga samas õnnelik, et sukelduma saan.
Kokku sai lepitud, et 7.30 olen klubis kohal. Klubi leidsin paari kohaliku abiga suhteliselt kerge vaevaga üles. Uksel tervitas mind meeldiva olekuga Tim, kelle juhatamisel ajasin paberimajanduse korda, ning tasusin sukeldumise eest! Kuna mul endal varustust siin kaasas ei ole, pidin selle laenutama, hinnaks 60$ ning kuna paadiga minek, tuli sõidu eest maksta 109$, kokku siis 169$ ning 2 sukeldumist. See on minu seniste sukeldumiste kõige kallim sukeldumine.
Järgmisena oli mul väike mure, kellega ma koos sukelduma hakkan (sukeldutakse alati paaris, ehk buddyga). Kokku oli meid seitse inimest ja instruktor. Neli tegelast olid õpilased, kes tegid oma viimast sukeldumist, enne eksamit ning üks keskeas mees, kes tundus olevat kogenud sukelduja. Mind pandi selle viimase mehega paari. Alguses mees vaatas mind kummalise pilguga, ju kartis, et mingi turist, kes ei oska sukelduda võib olla jne.
Olles oma varustuse kätte saanud, riided ära vahetanud ning kola auto peale ladunud, asusime sadama poole teele. Paat ootas meid ees ning asjad paati vedanud, saime saare poole teele asuda. Paadis pidime täitma veel ühe paberi kuhu märkisime nime, allkirja, rahvuse ning sertifikaadi. Pärast seda, kui minu sukeldumiskaaslane nägi, et mul on Rescue Diveri sertifikaat, tema kartused lahtusid ning ta tuli minuga juttu rääkima. Kindluse mõttes küsis veel kord üle, mis aste mul on, et ikka kindel olla : ) Ta ise oli Divemaster, ehk järgmine aste pärast Rescue Diverit. Tuli välja, et tegu politseinikuga, kes oma uneajast sukeldumas käib, nii ta ise ütles :)! Tegu oli toreda ja sõbraliku mehega. Mind huvitas, kui kaua me sõidame sinna saarele, vastuseks sain, et 10 min.
Kohale jõudes tehti lühike tutvustus, keda vee all kohata võime ning arvestades tugevat hoovust, kuhu poole liikuma peame. Tegu piirkonnaga, mida kutsutakse marine park`iks, ehk kohaks, kus ei tohi kala püüda, seega on kalu seal väga palju ning nad saavad rahulikult pesitseda.
Leppisin oma kaaslasega käemärgid kokku ning olime esimestena vees. Mööda ankru köit alla laskudes, jäi kohe esmapilgul mulje nagu oleksin suurde akvaariumisse sattunud. Vesi oli meeldivalt karge esimese hetkega, termomeeter näitas 19 kraadi. Sügavus 12 m. Ujusime siis mööda saare äärt lõuna poole ning nautisime sadu erinevaid värvilisi kalu. Hoovus oli väga tugev, eriti kuskil 10 m sügavusel aga samas oli seal vesi soojem ehk 21 kraadi ning rohkem kalu( ega kalad ka lollid ole J) Nii tõusime ka meie kõrgemale, et vähegi soojem oleks. Kohalikud siin kasutavad 3mm paksust kalipsot, kindaid ei antud, saapaid ei antud ning kapuutsi ei olnud peas. Kui sedasi 19 – 21 kraadises veel 45 min olla, hakkab ka talisuplejatel külm :).
Korraga märkasin kivi vahel ühte tuttavat tegelast ja seal ta oli, kilpkonn. Läksin talle päris ligidale, ca 1 m kaugusele. Kuna tegu vana rahu endaga siis silma nurgast piilus mind vaikselt ning arvas, et ma ei märka teda, kui ta ennast ei liiguta. :), Mu kaaslane ei oleks märganudki teda, kui ma näpuga näidanud ei oleks. Tegu oli parajalt piraka poisiga. Järgmisena kohtasime Bluespot raid. Ehk siis sinisetäpilst raid. Tema meid eriti näha ei tahtnud ning põgenes suhteliselt kiirelt. Väikesed ereda värvilised kaldad ujuvad suurte parvedena ning paratamatult satud ka ise nende parve keskele. Papakoi kalu oli palju ja kloun kalu, kes anemoonide keskel mõnulesid. Ning ühed suuremad pruunid kalad, kes eesti kala liikidest meenutasid kokre või karpkala, need tegelased oli väga uudishimulikud ning tulid näksima ning tahtsid mängida. Meritähti ning erinevaid tigusid oli ka rohkelt ning värvilisi koralle ning merisiile.
Olles 45 min ära sukeldunud, tegime 5m sügavusel 3min ohutusstopi ning ujusime välja paadile. Õhku kulus mul 140 bar`i. Paadis pakkus kapten meile teed-kohvi ja küpsiseid, et natuke sooja saada, see kulus marjaks ära. Üks mees, kes oli nö õpilane, ei saanud paadis olla, kui paat kohapeal seisis ning ulpis vees. Mul oli tast kahju ka, kuna nii siga külm oli, sest pilves oli ning vihma ka tibutas. Otsustasime oma paarilisega, et tõmbame kiirelt sooja tee sisse ning läheme tagasi vette, täpsemalt sinna kalade kõrgusele ning naudime kauneid hetki koos nendega ja soojemas vees :)
Teise sukeldumise ajal liikusime teisele poole. Siis nägin teist kilpkonna, kes ujus uhkes üksinduses, proovisin talle kõrvale ujuda, kuid see osutus võimatuks. Muidu väga aeglased ning uimased loomad aga sel hetkel oli poiss väga kiire ning tühiste käpa tõmmetega liikus ta minust kiirelt eemale. Otsustasin teda mitte oma uudishimulikkusega rohkem kiusta ning jälgisin teda kaugemalt, kuidas ta helesinisesse kaugusesse kulges.
Korraga hakkasid väiksematest kaladest parved kahtlaselt kiirelt sebima ning laiali ujuma, ning hetk hiljem möödus meist hai! Ja nii oligi, paari meetri kauguselt möödus meist Guitar Shark, nii vähemalt minu politseinukust buddy ütles. Nägu on tal selline omapärane ja lapik ning taga osa väga peenike, ning kui hea kujutlusvõime võib kerget sarnasust kitarriga isegi märgata. :)
Õnneks see tegelane ei tundnud meie vastu huvi vaid läks oma teed. Niipalju kui mina nägin ei võtnud ta ühtegi väiksemat tegelast ka endaga kaasa. Pisikeste kalade kartus oli seekord asjatu.
Järgmisena pakkus meile seltsi üks suur kala, kes meenutas mulle põhjakoristajat või prügikala. Selline pruunilaiguline ning silmad väga pisikesed ja keset keha. Eesti vete kaladest kõige sarnasem äkki lutsule aga kordades suurem. Sellele kalale võis minna päris lähedale aga tema ei liigutanud ennast üldse, tänu oma värvusele, oli teda kivide vahel raske eristada.
Viimane suurem kala keda me enne teise sukeldumise lõppu kohtasime oli Bullray, ehk siis suur must rai valge kõhuga kes justkui lendab vee all. Tema liigutused on muljet avaldavad. Hõljudes ja oma keha liigutades liikudes, jätab väga elegantse mulje.
Tegime siis taas ohutuspeatuse 5m sügavusel ning hüppasime välja paati. Teise sukeldumisega kulus mul õhku 120 bar`i, ehk 20 bar`i vähem, kuna me olime soojemas vees. Lõdisedes ning saarega hüvasti jättes, suundusime tagasi sadama poole.
Klubisse jõudes, tegin väikse eine ning ajasime juttu ja vahetasime muljeid. Tim oli mulle vahepeal otsinud erinevaid sukeldumise klubisid, mis meie teel ette jäävad. Melbournes, Sydneys, Cairnsis ning Sunshine Coastil. Kuid nagu oli arvata, soovitavad kõik minna üles põhja Great Barrier Reefile sukelduma, kuhu ma kindlasti ka lähen. Sain temalt sealse parima klubi kontaktid ning veel hulga kasulikku infot.
Täitsime oma sukeldumise logiraamatud ära ning jätsin kõigiga hüvasti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin oma sukeldumisega väga rahule, kahju, et mul veealust kaamerat ei ole, aga ma plaanin selle investeeringu ära teha ja endale selle soetada.
Antud sukeldumise asetaksin teisele kohale, seniste sukeldumiste tabelis. Esikohal on endiselt Egiptuse Punase mere kogemus. Eks näis, kas Great Barrier Reef suudab Punase mere troonilt lüüa !?!


Mis veel?

Reedel käisin Annese ja Eneliga ühte laeva puhastamas ning poleerimas. Üle 20 meetri pikkune ja kolme korruseline mürakas oli vaja puhtaks saada. Hommikul kella 6 ajal olime juba sadamas kohal. Päev otsa nägime kõik suurt vaeva ning pingutasime, kuna pärastlõunaks pidi töö valmis olema. Napilt jõudsime õigeks ajaks valmis. Päeva ärevam sündmus oli see, kui avastasime tellingu ratta seest „Redback” ämbliku, ehk Austraalia kõige mürgisema ämbliku. Annes asus teda pildistama, tegu oli umbes 3 cm suuruse ämblikuga, kes hammustades tapab täiskasvanud inimese. Annese jala ja maa kokkupõrke tulemusena, leidis see mürgine ämblik oma otsa. Kokku on väidetavalt Austraalias kõige mürgisemaid ämblikke 3 liiki ja üks neist on Redback, nüüd siis see loomake ka nähtud. Õhtul veel restoranis tööd teinuna olin ööseks ikka päris läbi omadega.
Ühel vähestest vabadest õhtutest, mis meil Kairiga see nädal oli, kutsuti meid ühele seminarile. Kairi sai kunagi meie restoranis tuttavaks ühe mehe ja naisega, kellele ta hea mulje jättis ning kontakte vahetasid. See sama paarike kutsuske ühel õhtul meid seminari kuulama. See, mis seminariga tegu on jäi meile esimese hooga selgusetuks. Sättisime siis ennast kenasti valmis ning asusime toimumiskoha poole teele, meie kodust sinna ca 2 kilomeetrit. Olles jõudnud poolele teele hakkas kergelt vihma tibutama, lisasime kergelt sammule kiirust aga sellegi poolest hetk hiljem hakkas vihma nagu oavarrest sadama. Jooksime ühe suure puu alla varju aga kuna lehti oli puul suhteliselt hõredalt saime ikkagi täiesti läbimärjaks. Mina ei mäleta viimast korda, millal ma oleks nii märg olnud, vast siis kui riietega olen ujuma sattunud. Igatahes otsustasime joosta, et saaks kiiresti kohale.
Seminarile jõudes olid meid kutsunud paarike Maria ja George väga rõõmsad, et ikka tulime. Kuivatasime ennast wc-s natuke ning istusime saali.
Pärast 10 min loengu kuulamist saime aru kuhu me olime sattunud, tegu Amway ja 21 Century teemaga, ehk kes ei tea seda siis võrkturunduse promo üritusega. Mõtlesime et tõuseme püsti ja jalutame uksest välja, kuna me kumbki Kairiga ei fänna sellist teemat. Jäägu see teistele, kel müügiinimene sees, meis seda pole. Siiski otsustasime läbimärgadena selle tunni seal ära istuda ning pärast veel pool tundi teetassi taga meistritelt õpetussõnu kuulata ja iba pähe määrida.
Olles sealt võrgust ennast lahti rabelenud jooksime tagasi koju, et kuivad riided selga panna ning välja õhtust sööma minna. Kohaks mille valisime oli India restoran nimega Tandoori Palace. Sõime taas lammast, mis osutus väga maitsvaks ja puuvilja naan oli ka täitsa hea. India köök meile täitsa meeldib ning pole olnud ühtegi halba kogemust – elamust.
Vaikselt on hakanud meil telefoni kõnesid tulema inimestelt, keda huvitab meie korter. Loodame võimalikult ruttu korterist vabaneda, et oma plaanidega edasi liikuda ning asuda reisima. Hoidke meile pöidlaid, et leiame siia korterisse sobivad inimesed!
Päikest teile sinna Eestimaale!!!

Munade pühad!

Tagant järgi kõigile häid pühi!
Meie pühad olid töised. Kuna siin said inimesed puhata kokku 4 päeva, koos nädalavahetusega, siis oli tänav rahvast täis ning restoranis tööd jätkus.
Käisime Kairiga lähedal asuvas pargis pühade puhul toimuval kontserdil. Rahvas laulis ja tantsis. Hiljem selgus, et tegu oli kirikutegelastega, täpsemalt gospelkooriga aga leidus ka tava esinejaid. Ilm oli ilus ning nautisime päeva ning muusikat. Arutasime siin just ükspäev, et millest keegi puudust tunneb ning ühiselt tunneme puudust teatrist, kontsertidest ning üldse kultuurist. Eestis olles oleme päris aktiivsed kontsertide ning teatri külastajad aga siin see võimalus puudub kahjuks.
Üks pühapäev käisime Brisbane`s koos Majassi ja Mariga. Plaanis oli külastada Andy Warholi näitust, kohale jõudes selgus, et pileti saba oli 300 meetrit. Jätsime selle vaatamise ühise otsusena teiseks korraks. Tegime tuuri linnas poodides, sõime jäätist ning käsime „eesti majas”, täpsemalt Sirle ja Jorma juures. Tegu eestlastega, kes kogu perega siia elama kolinud ning nüüd elavad majas, kus alumisel korrusel asub nö backpacker ning seal peatuvad eestlased. Hetkel seal Martin, Alar ja Timo ning veel mõned näod. Maja on nii kuulus, et enamus eestlased, kes Brisbane tulevad, ööbivad oma esimesed ööd seal või vähemalt on seal käinud. Pärast külaskäiku hakkasime Gold Coasti tagasi tulema, kuna pidime mõlemad Kairiga õhtul tööle minema.
Üks päev käis meil Kerli külas, koos oma kaaslasega. Kerli, kes on minu blogi üks suurimaid fänne, sattus oma kaaslasega meie kanti ning tuli patsi lööma. Neil on plaanis paar nädalat Austraaliat avastada ning seejärel ka Uus –Meremaalt läbi põigata. Jõime head veini ning jalutasime ümbruskonnas ning muljetasime nende reisist.
Järgmisel päeval tuli meile Dennis külla. Tegu Kairi sõbraga, kes on taanlane. Väga tore poiss, kel plaanis kolm kuud üksi ringi reisida, siin Austraalias siis Uus – Meremaal ning Tais. Ta peatus siin meie juures kokku viis päeva. Käisime temaga Currumbin´is, Goolangatas ja Snaper Rockis (tegu kõige kuulsama surfi rannaga siin!) Tegime väga laheda päeva ning nautisime surfarite sõitu. Lained olid mega suured ning vesi väga soe, 25 kraadi ringis. Lootsime delfiine ka näha, kuid kahjuks ei näinud.
Meie juurest sõitis Dennis Fraser islandile (maailma suurim liivasaar), kus plaanis veeta mõned päevad.
Nii et viimased paar nädalat on meil olnud külaliste rohked, mis on väga lahe.
Veel teatasime kinnisvara büroole, et tahame üürilepingu ära lõpetada ning nad panid uue kuulutuse üles oma kodulehele. Üks huviline helistas ka juba aga ta tahtis kohe sisse kolida. Meie plaanime liikuda ca 2 nädala pärast, mitte enne.
Ülejäänud päevad oleme vedelenud rannas ning ujunud. Viimaste päevade jooksul on lained eriti suured olnud ning väga tugev hoovus on. Nende päevade jooksul on 5 inimest ära uppunud. Eile võitlesin ise ka lainetega, üks laine tuli sellise hooga, et tegin vee all salto ära. Targem on olla madalas vees, kuid kangesti kisub lainetega sõitma.
Restoranist, kus töötame on tõsine kopp ees, tahame väga siit juba jalga lasta. Samas on tarvis reisimiseks raha koguda.
Kodused on meid nii ära hirmutanud, et eestis hinnad muudkui tõusevad ning majandus langeb ja soovitavad meil kauemaks siia jääda. Ei teagi mida teha, aega meil veel on siin olla mõned kuud. Piletid on meil 10 juuniks olemas. Eks siis paistab, kas astume lennukile või lükkame edasi tagasi tulekut.
Oleme oma eluga siin endiselt rahul, kuid Gold Coastist tahaks kiiremas korras jalga lasta. Järgmiseks peatuseks on meil Sydney!
Järgmise korrani! Ilusat Kevadet teile!!!

Karini sünnipäev ja Seaworld

Hei hei! Kuidas teil kõigil läheb? Meil läheb kenasti siin pool! Viimasest blogi sissekandest on möödas juba üle 2 nädala. Oleme Uus – Meremaa reisi vaimustusest vaikselt toibumas ning hakkame vaikselt kohaliku eluga taas kohanema. Eluga, kus tuleb mõned päevad nädalas tööd teha, rannas päevitada ning ookeani 25 kraadises veel ujumisega :)! Täna olid just vapustavalt suured ja võimsad lained! Ilmadega on meid viimasel ajal jälle õnnistatud st, et päike lõõmab taevas ja sooja 30 kraadi ringis!

Mis siis põnevat meil siin toimunud?!? Nagu teist paljud teavad oli 3. märts Karinil sünnipäev, juhuuuu.. sai teine taas aasta võrra vanemaks ja Silvo tähelepanelik silm täheldas juba ka esimesi vananemise ilminguid, :) nimelt armastab ta vabadel päevadel järjest kauem magada :) ning kui küpsest sööb siis leotab seda enne piima sees :)!
Kinkisime Karinile ilusa potilille ja Seaworldi pileti! Sünnipäeva puhul käisime õhtust Tai restoranis söömas, kus oli väga maitsev lammas ja part! Ainult teenindus andis soovida!
Vanema generatsiooni lugejatele niipalju, et Seaworld on eesti keeli Meremaailm, tegu vahva kohaga, kus võib kohata delfiine, hülgeid, haisid ja muid kõikvõimalike mereelukaid. Kogu park on üles ehitatud eelkõige lastele, kuid ka lastevanemate peale on mõeldud ning isad saavad kohvikust endale õlut osta!

Külastasime Seaworldi laupäevasel päeval ja seal oli väga palju külastajaid. Tüdrukute vaieldamatud lemmikud olid delfiinid, keda oli väga mitmes basseinis ning show oli ka vinge. Mulle meeldisid hülged, kes tegid ka igast nalja ning trikke!

Kuna mul ei ole veel õnnestunud delfiinidega koos ujuda siis oli mul esialgu plaanis seda Seaworldis teha. Kahjuks nägi sealne vees sulistamine väga mannetu ja turistikas välja, kümmekond tegelast korraga vees, kõigil päästevestid seljas ning 2 delfiini nende vahel pikeerimas. 65$ eest tundus see ujumine natuke lahja olevat. Tahaksin kunagi ikka ookeanis, nö päris looduses neid trehvata, selline kommertslik ujumine ei paku mulle pinget.
Kes tahtis sai suures basseinis puuri sukeldumist proovida. Juhtumisi oli basseinis ka haisid, keda siis instruktor läbi puuri toitis. Meile piisas selle vaatamisest!
Ameerika raudteel käisin ka, tüdrukud ei julgenud tulla. Aga tegu oli nii lühikese sõiduga, et siis kui juba vahva hakkas ja rong hoo üles sai ja paar surmasõlme oli teinud, sai sõit läbi. Kaalusin korra uuele ringile minna, kuid siis lõin käega. Tegu ikkagi rohkem noorematele suunatud meelelahutuspargiga.
Olles päeva seal pargis showsid nautinud, kõhud täis söönud ning magustoiduks jäätise võtnud olime kõik mõnusalt väsinud ning koju jõudes tegime väikse une. Tore päev oli!
Ees ootasid mõned töised õhtud ning rannapäevad.
Ühel reedesel päeval käisid meil külalised, Oz ja Jazz! Nimelt oli 7. märts Ozi sünnipäev ja me kutsusime mõlemad meile lõunat sööma. Tegime neile maitsva lõunasöögi veel parema magustoiduga. Nad meile ikka väga head ja kallid sõbrad ning neid on alati tore näha.
Teisipäeval tuli meile täiesti juhuslikult külla sõber Alar! Olles saanud Martini käest Kairi numbri, helistas ta meile ning tuli külla. Meeldiv üllatus oli, et tegu vana sõbra Alariga, kellega tutvusin Peep Vainu koolitusel. Alar veetis paar ööd meie juures, käisime koos temaga Ivol ja Mairel külas, vedelesime rannas ning suplesime ookeanis.
Tore oli täiesti ootamatult teda siin kohata!

Uus - Meremaa

Nagu juba paljud teist teavad veetsime 10 väga lahedat päeva Uus – Meremaal. Sõitsime Gold Coastist 26. veebruari pärastlõunal Uus – Meremaale, täpsemalt lõuna saarele, kohta nimega Christchurch. Christchurch on lõuna saare nö pealinn, kus elab ca 350 000 inimest. Jõudsime Chcistchurch kohaliku kella järgi 11 ajal õhtul ning kodunt lahkudes avastasime lennujaamas 10 min enne välja lendu, et meil ei ole öömaja esimeseks ööks. Olime internetist vaadanud öömajad välja (igaks juhuks 3 erinevat kohta) kuid lennujaamas kohti kinni panema hakates saime teada, et kõik 3 kohta on täis. Niisiis lendasimegi Uus – Meremaale teadmatuses, kus me esimesel öösel magada saame. Tüdrukud olid mures aga mulle tegi meie ajameelsus nalja. Oleksime võinud juba varem endale öömaja bookida aga ei, ei olnud ju aega.
Lendasime Jetstar lennufirmaga, tegemist Quantas lennufirma tütarettevõttega, mis on umbes 25 – 50% odavam kui Quantas ise. Tagasi tulles avastasime, et Quantase reisijad sõitsid meiega ühes lennukis! Edasi – tagasi piletid maksid kokku 420 $, mis oli väga hea pakkumine. Lennuk oli väga normaalne (uus ja parem kui Estonian airi omad), teenindus viisakas ja abivalmis ning õhku tõus ja maandumine väga sujuv. Reis kestis kokku 3 h.
Lennukilt maha astudes otsisime üles infopunkti, kust hakkasime öömaja otsima. Olles pool tundi telefoni otsas rippunud ning kümneid kohti läbi helistanud (põhjus selles, et oli laupäeva õhtu ja hooaeg veel täies hoos), leidsime lõpuks linna teises otsas asuva backpackeri. Meiega koos tulid samasse öömajja veel 3 rootsi tüdrukut. Transfeer bussiga sinna kohale sõites avastasime eest päris jubeda öömaja (nimi oli Mackenzie vist). Hind 20$ ja voodeid asus toas 12, kuna meil ei olnud väga muid valikud pidime sellega leppima. Aroom, mis sellest toast väljus, kui ukse avasime oli kirjeldamatu ja sel hetkel magas seal alles 6 inimest, kell oli pool 1 öösel. Hommikul ärgates oli esimene mõte võimalikult kiiresti seifist passid ja raha võtta ning jalga lasta. Meeldivaks üllatuseks meile oli õues särav päike ning kevadiselt mõnus õhk, arvestades ööd, olime selle ära teeninud.
Tänavalt leidsime kerge vaevaga bussi, millega sõitsime kesklinna, et endale järgmiseks ööks öömaja otsima. Paar telefoni kõnet ning järgmiseks öömajaks sai Charlie B backpacker, kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Kuna esimene koht oli alla igasugust arvestus oli järgmisel kohal suhteliselt kerge konkureeruda. Kohvrid ära pandud, sõime ühes ilusas kohvikus hommikust ning lendasime linna keskusesse, kuulsale katedraali väljakule. Kuna oli pühapäeva hommik, siis rahvast ning turiste oli linnas väga palju, jalutasime ringi ning klõpsutasime pilte teha. Käisime kunstimuuseumis, laadal, botaanika aias ning muuseumis kus oli igasugu erinevat ajalugu mauridest kuni tänapäevani. Botaanika aed oli väga suur ja võimas, õitsvate rooside ja muude taimedega. Mu emal oleks seal kindlasti meeldinud :)
Tegime ühes armsas kohvikus peatuse ning maitsesime hüva jooki. Pühapäeva puhul oli botaanika aias üks kontsert mida saime ka kuulda. Ilm oli nii ilus ja päikesepaisteline, et tüdrukutel põlesid ninad ära ning siiamaani tuleb nahka, mina sain näo lihtsalt pruuniks :)
Õhtul käisime India restoranis õhtust söömas, lammas maitses väga hea. Õhtul voodisse pugedes oli uni väga magus, kuna päev oli väsitav ning info rohke olnud.
Esmaspäeva hommikuks oli meil järgnevaks 8 päevaks auto broneeritud. Rentisime auto eestlaste seas juba tuntuks saanud Jucy firmast. Autoks anti meile Mitsubishi Lancer, valget värvi ning mootorimaht 1,5 l. Kuna ma polnud 3 kuud auto rooli istunud ning ka Uus Meremaal sõidetakse vasakul pool teed, siis esimesed kilomeetrid linnavahel olid päris naljakad Kairile ja Karinile. Suuna asemel lülitasin kojamehed sisse ja vastupidi. Õnneks oli tegemist automaat masinaga.
Hommikul olime otsustanud, et esimeseks sihtkohaks saab meile Hamner Springi nimeline kohake, mis asub Christchurchist 1,5 h sõidu kaugusel. Seal asub mägede vahel spa, kus on termaalvee basseinid. Basseinid olid väga mõnusad, kokku 9 erinevat. Temperatuur nendes oli 26 ja 46 kraadi vahel, samuti sai istuda fosfori vannis, mis pidi ka nahale hea olema. Olles seal basseinides 2 h sulistanud, naha kortsu saanud ning korraliku fotosessiooni teinud, läksime sööma. Pärast sööki tegime linnakesele väikse tiiru peale ning alustasime sõitu lääne kaldale, kohta nimega Greymouth. Sõit sinna kestis üle 3 h mööda järjest mägisemaks muutuvat teed. Saime öömaja nimega Global Village. Kohale jõudes olime kõik meeldivalt üllatunud, tegu oli väga stiilse ning ilusa backpackeriga. Kogu maja sisekujundus oli aafrika stiilis ning köök oli sisustatud kvaliteetse ja uue tehnikaga, inimesed olid meeldivad ning sõbralikud. Tüdrukutele meeldis koht nii väga, et tahtsid sinna kauemaks jääda. Hommikul ärgates ja hommikust süües saime tuttavaks ühe inglise naisega kel nimeks Heather. Ta tuli Uus – Meremaale ca 8 kuuks ning rändab üksinda, pisike vapper naine, kes kodus Londonis on muusikalide manager. Vanust ca 42!
Võtsime hommikul Heatheri punti ning sõitsime mööda rannikut põhja poole Punakaiki`sse Pannkoogi kive vaatama. Tegu väga suurte ja võimsate kihiliste veest välja ulatuvate kividega. Koht turistide seas väga populaarne, meile meeldisid ka väga. Ilm oli väga ilus.
Õhtuks olime endale öömaja saanud kohta nimega Franz Josef, kus asub üks kuulsatest jääliustikest. Tegemist sajandite vanuse jääliustikuga kuhu me jalutasime järgmisel hommikul. Tee viis mööda vana jõepõhja ning oli päris pikk. Poolepeal tekkis tahtmine ots ümber pöörata ja tagasi kõmpida. Teinud mitmeid pilte ning imetlenud vaadet asusime tagasi teele. Järgmiseks kohaks kuhu minna tahtsime oli Mathesoni järv, mis on eriline selle poolest, et veest peegeldub Mount Aspiring ja Mount Cook, Cooki mägi on Uus Meremaa kõrgeim. Järve kaldal olles saime lihtsalt kaunist vaadet pildistada, kuid kahjuks peegeldust meie ei näinud, kuna oli tuuline ilm. Sellegipoolest oli koht äärmiselt ilus.
Päeva teise poole veetsime Fox`i nimelisel jääliustikul, mis oli ka väga võimas ning ilus. Minule meeldis Fox isegi rohkem kui Franz Josef, kuigi viimast peetakse põhiliseks seal mägede vahel.
Edasi kulges meie sõit alla lõuna poole, kohta nimega Queenstown. Kokku ca 360 km ja 5h sõitu. Sõit kestis sellepärast nii kaua, et keskmine kiirus oli vast 70 –80 km/h kuna tegu oli mägiteega, kus on nii kurviline ja tõusuderohke, et kiirust ei saa üles võtta. Queenstowni peetakse Uus – Meremaal ekstreemspordi keskuseks. Linn asub kauni Wakatipu järve kaldal. Siin saab teha raftingut, langevarju hüppeid, bungy hüpet, jetiga sõita ja talvel suusatada ning lumelauda sõita ning veel kõik võimalikke ekstreemsusi. Meie bookisime endale järgmiseks päevaks raftingu, hind 155$. Sõit mikrobussiga raftingu alguspunkti oli kõige ekstreemsem sõit üldse meie senises elus. Mööda mägist kruusa teed ning läbi kaljude. Pidevalt oli tunne et kohe - kohe juht vääratab ning põrutab 50 – 60 m kõrguselt teelt alla. Samal ajal vahtis juht külje aknast välja ja vilistas meie hirmu peale. Ühe päris hullu koha peal tuli samasugune mikrobuss rahvaga meile vastu. Tee oli nii kitsas, et vaevalt üks buss mahtus sinna sõitma. Seega meile vastu tulnud bussi juht pidi tagurdama vähe laiemasse kohta, et me mööda saaksime. Mööda sõites nägi Karin kuidas ratta alt pudenes kive alla kuristikku., õnneks istusin mina keskmisel istmel ning suurt midagi ei näinud :)
Rafting ise oli pisut igav, kuna vett ei olnud väga palju ja vool oli selletõttu väike. Olime 6kesi paadis pluss kohalik vend. Lootsime et kärestikes läheb sõit vähekenegi ekstreemsemaks aga seda ei juhtunud. Kõige põnevam oli koht, kus ühest paadist kukkus üks vanamees välja ning lõi endal otsaesise lõhki. Kui ta paati sikutati oli kogu nägu verd täis ning raftingu korraldajad sebisid esmaabivahenditega ringi ja tohterdasid vaest papit. Actionit kui palju. Vesi mis meid kandis oli joogikõlbulik ja maitses paremini kui meie kraanivesi. Vaated olid kirjeldamatult ilusad, tegemist oli kanjonite vahelise sõiduga, kohas, kus vanasti kaevandati kulda. Kaljude vahel krõbistasid mägikitsed rohtu süüa, päike paistis ning soe oli. Kui mul väga igavaks paadis läks, viskusin värskendavasse vette ning vool kandis mind paadi kõrval.
Finishisse jõudes ootas meid kuum tee ning küpsised. Samal jõel tehti ka Shotover Jeti sõitu, tegu võimsa mootoriga mootorpaadiga kuhu mahub ca 15 inimest ning siis paat kihutab kaljude vahel ja rahvas karjub kartusest.
Raftingu ajal nägime ka seda kuidas üks naine bungy hüpet tegi jõe kohal. See tundus päris lahe. Kõrgeim bungy hüpe mida Queenstownis teha saab on 144 m kõrguselt. Võrreldes selle bungy hüppega mida ma tegin Eestis Õllesummeril on vahe päris suur. Hüppe hind 220 $, jätsin selle teiseks korraks!
Õhtul käisime linnas jalutamas ning uudistasime Wakatipu järve ääres. Seal asub ranna promenaad, mida ääristavad ühelt poolt jahid ja laevad ning teiselt poolt restoranid.
Queenstown jättis väga positiivse mulje ning soovitan sinna kindlasti minna, kes Uus – Meremaale satuvad. Linnas asub ka kuulus hamburgeri restoran nimega Fergburger, tegu väga popi kohaga ning hamburgerid on väga maitsvad. Meie polnud vähemalt varem nii häid hamburgereid saanud.
Järgmise päeva pärastlõunal tankisime taas paagi bensiini täis ning alustasime sõitu Te Anau poole. Tegemist juba päris lõunas asuva linnakesega, kus asub Fjordland Park ehk Uus – Meremaa kõige suurem rahvuspark, mis hõlmab kogu maa territooriumist 5% . Olles oma öömaja üles leidnud ning chek – in ära teinud läkisme linna kinno. Kino oli sellepoolest eriline, et seal näidatakse igapäev aasta ringselt ühte ja sama filmi. Filmi nimega „Ata Whenua” – Shadowland. Tegu loodusfilmiga mille autoriks on üks helikopteri piloot, kes on seal linnas helikopteri firmat 25 a pidanud, ning kes tegi selle filmi, et näidata fjordimaa võlusid ka neile, kel ei õnnestu siia vaatama tulla. Koostöös kohaliku linnavalitsusega ehitas see mees siis selle kino ja näitab seda filmi päevast päeva. Kino ise oli väga mõnus ja hubane. Tellisime baarist kuuma kakaod, mille baarman enne filmi algust meile saali tõi. Kes soovis õlut, kes veini, kõik tundsid ennast mõnusalt.
Ja siis algas see film, ütleme nii, et meil kõigil kolmel olid suud pärani lahti kõik need 30 minutit, kui see film kestis. Tõsi jutt, ma ei ole elus näinud nii kõva ja ilusat loodusfilmi kui see oli. Mägedevahelised fjordid olid müstilised, kogu film oli filmitud kopteri pealt ning näidati piirkonna kõiki 4 aastaaega. Filmitud oli sellise nurga alt nagu sa ise lendaksid, koskede alla ning suurtest kaljudest otse sügavikku. Taustamuusika oli väga hästi valitud ning sobis suurepäraselt. Kananahk tekkis ihule seda filmi vaadates.
Järgmisel hommikul lahkusime oma hostelist juba varavalges, et alustada teed Milford Soundi poole, samast kohast oli ka see film. Ees ootas 200 km mägiteid, meid oli ära hirmutaud, et teed on väga käänulised ning kui vihma sajab, siis tasub üldse bussiga minna. Vihma küll sadas sõidu ajal aga küllap ma olin juba nende teedega harjunud ning sain sõiduga kenasti hakkama. Milford Soundi jõudes ootasid meid ees 4 erineva firma kruiisi laeva. Valisime sinise firma, sest see firma pakkus ka hommikusööki. Pilet maksis 58$ ja sõit kestis kokku 1,5 h. Kuna oli pilves ja vihma tibutas, kartsime alguses, et me ei saa kõige paremat elamust, kuid siis väideti, et vihmaga ongi just seal kõige ilusam ja võimsam, sest siis hakkab mägedest koskesid alla tulema. Ja nii oligi, saime ilusaid pilte waterfall`idest. Seal fjordis on võimalik ka sukelduda ja näha haruldast musta koralli, kuid kahjuks ei olnud mul võimalust seal sukelduda, kuna sukeldumislaev oli juba välja sõitnud.
Pärastlõunal, kui olime kõhud Te Anau linnas täis söönud, auto täis jootnud, alustasime sõitu kõige kaugemasse lõuna punkti, linna nimega Invercargill`i. Tegu on väga omanäolise ja laheda linnaga. Jalutasime taas linna botaanika aias ning kohtasime linnas ainult noori, kes rulatasid ning chillisid niisama, võib olla sellepärast, et oli pühapäev.
Ma olin selleks hetkeks maha sõitnud üle 300 km ning ees oli veel pea 3000 km sõitu.
Õhtuks jõudsime kohta nimega Owaka, mis asub kuulsas Catilin`si rahvuspargis. Sel päeval sõitsime maha ligi 600 km. Öömaja oli backpackeris, mis oli omanäoline sellepoolest, et seal olid tubadel nimed, tähetuba, kassituba ja roheline tuba. Meie magasime kassitoas, mis oli kõige ilusam, kogu tuba oli kassiteemaline, isegi voodilinad olid kassi mustriga.
Hommikul käisime Catlinsi rahvuspargis vee koske vaatamas, mis oli väga ilus ning tee sinna viis läbi vihmametsa. Peale seda sõitsime Blowhole otsima, mis kujutas endast põllul asuvat 60 m sügavikku, mis oli 200 m sisemaal ning kuhu lõi laine sisse. Veel käisime rannas, kus nägime hüljest 2 m kauguselt. Tüüp oli kivide vahel ja mõnules sooja päikese käes. Väga lahe oli suurt hüljest looduses nii näha.
Järgmine peatus oli ranniku äärses kohas nimega Nugget Point. Seal asus väga ilus majakas kuhu juurde me ronisime ning ülevalt alla kaljude vahele vaadates nägime kümneid hülgeid, kes kivide vahel mõnulesid ning vees sulistasid. Pärast tõsist fotosessiooni liikusime edasi kohta nimega Kaka point. Päris omapärase nimega kohas sõime lõunat ning vaatasime kuidas kohalikud surfasid ning vees hullasid. Ookeani vesi oli isegi minu jaoks jääkülm, nemad kandsid kalipsosid. Ujuma sain Uus – Meremaal ainult ühel korral, selleks oli teeääres asuv ilus järv. Vesi võis seal ca 17-18 kraadi olla. Meres oli aga julgelt 11-12 kraadi vee temperatuur.
Õhtuks oli vaja meil Dunedin`sse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Linnas, kus asub Uus -Meremaa ainuke loss ning kus elab 120000 inimest kellest 25000 on tudengid. Noori oli linnas ka näha igal sammul. Öömaja asus meil suures sajandivanuses majas, kus laed olid maalingute ning mustritega. Linn on Uus Meremaa suurim ning väidetavalt pindala poolest suuruselt 5 maailmas?? (seda fakti peaks uurima, lugesin seda ühest turismiajakirjast, kuid kõlab uskumatult).
Järgmisel hommikul tegime sellele suurele linnale väikse ringi peale. Käisime keskväljakul ja kunstigaleriis ning rongijaamas mis on jälle väidetavalt maailma enim pildistatud rongijaam, kuna see näeb lihtsalt nii ilus välja, et alguses arvasime, et see ongi kuninga loss. Dunedinis asub maailma järsem Baldwin`i tänav, mis kuulub Guinessi rekordite raamatusse, jalutasime seda mööda üles välja, Karinil tekkis kõrguse kartuse kramp poole tee peal.
Pärastlõunal sõitsime Otago Peninsulasse, kuhu läksime pingviine, albatrosse ning hülgeid vaatama. Kahte viimast me ka nägime aga pingviinid olid vist toitu otsimas. Sõit sinna Otagosse oli lõputu käänuline tee ning poole tee peal tuli vägisi meil tahtmine auto ringi pöörata, kuid juht otsustas sõitu jätkata.
Tagasi sõites leidsime kiirtee, mis meid linnast välja viis, suunaga põhja poole tagasi. Viimane öö oligi käes ning kohaks Oamaru. Tegu taas suhteliselt väikse linnaga, kus ööbisime YHA ketti kuuluvas backpackeris. Mina pidin magama 4 noore kutiga koos. Kui ma sinna tuppa sisse läksin olid poisid põrandal kõhuli maas ning mängisid kaarte. Õnnetuseks olid sõbrad akna kinni unustanud ning üks neist vähemalt polnud päris pikka aega sokke või riideid pestnud . Mul lõi selline hais näkku, et mul tuli tahtmine selg ees sealt välja joosta. Seda ma ka tegin. See oli selle reisi kõige hullem hetk. Kutid läksid õnneks välja ning mul õnnestus see aken avada. Õhtuks oli juba värske õhk oma töö teinud ning pugesin ruttu enne nende tulekut magama. Hommikul kella 5 oli mul uni läinud, kuna sõbrad olid magama tulnud ning 4st 3 norskasid nii kõvasti, et lihtsalt võimatu oli magamist jätkata.
Tüdrukud ei saanud ka korralikult magada nii et viimane öö jäi kõigil suhteliselt lühikeseks. Neil magas toas ca 60 aastane proua - backpacker, kes löristas norsata.
Hommikul pakkisime asjad ning asusime Christchurch`i poole teele. Sõita oli ca 300 km.
Äratulek läks väga libedalt, andsime oma auto Jucy`le tagasi ning läksime lennujaama ning tunde hiljem olime juba lennukis suunaga Gold Coasti poole, kus ees ootas meid vihm ning 25 kraadi sooja.
Kokkuvõtteks võime öelda, et jäime oma reisiga ülirahule ning igahetk läheks sellele imelisele maale tagasi. Eriti tahaks sinna minna kas talvel või siis varakevadel. Siis kus kosed on väga võimsad ning saad mägedes suusatada. Suve oleme seal ära näinud.
Kindlasti soovitan kõigile sinna minna ning seda maad avastada. Meie 9 päeva oli meile täitsa paras, võib olla oleks paar päeva tahtnud mõnes kohas kauem peatuda. Reisil kohtasime inimesi, kes rändavad seal kuid ning kes tulevad ikka ja jälle tagasi.
Kokku sõitsin selle 8 päevaga maha 2512 km! Ööbisime 10 erinevas backpackeris (hind 20 – 28$ öö) Käisime 9 linnas ja kümnetes ilusates külakestes. Nägime 4 UNESCO pärandisse kuuluvat paika. Sellist mitmekesist taimestikku ja loodusmaastikku on võimatu mujalt maailmast leida.
Läänerannik ja lõunaosa oli väga ilus ning mägine ja alpide rohke. Idarannik on eriline albatrosside, hüljeste ja pingviinide poolest. Muidugi ei saa märkimata jätta lambaid, neid on seal iga inimese kohta väidetavalt 10 ehk siis korrutades 4 miljoniga, kokku ca 40 miljonit lammast.. Kogu tee, mis me sõitsime, saatsid nad meid põldudel ning mägedes, tegime neist kümneid pilte.
Kui aega jääb tahaksime käia ära ka Uus - Meremaa põhja saarel.
Loodan, et teile meeldis see väike reisijutuke!
Tervitusi ja päikest teile kodumaale!
Pildid lisanduvad ka varsti!

Byron Bay

Ja juba ongi kätte jõudnud Veebruari kuu ning 13 kuupäeval saab meil siin 3 kuud täis. Alles see oli, kui lennukilt maha astusime ja lennujaamas kodunt kaasa pakitud juuste ning puuvilju nosisime, kuna neid ei tohtinud maale tuua, uskumatu.
Mida siis vahepeal teinud oleme?!? Tegime lõpuks ühe päevase reisi Byron Baysse koos meie sõbra Mitsitiga, kes viis meid kaunitesse paikadesse ranniku ääres. Teel Byron Baysse käisime läbi kõik tuntumad surfi rannad. Ilm oli mega ilus ning kohalikud tähistasid Australian Day`d. Nende jaoks püha ja puutumatu päev, mil rohi ka ei kasva. Seega olid kõik rannad rahvast täis, kes puhkasid ning lõõgastusid grillides ja surfates.
Väikesed külad, mis meile tee peale jäid ning kus uudistamas käisime olid väga ilusad ning armsad, helesinise ookeani ja kuldse liivaga. Väikestes kohvikutes istuvate inimeste ning puude all lesivate hipidega, kes jointi keerutavad.
Byron Bays käisime ujumas ning söömas. Külastasime koha kõige kuulsamat turismiatraktsiooni milleks on majakas ja mis on Austraalia kõige idapoolsem maismaa tipp. Tegime seal tipus hulga ilusaid pilte ning imetlesime õhtust päikeseloojangut. See oli nagu nii ilus koht, kus oleks ideaalne piknikut pidada.
Ühel õhtul käisime koos Mitsitiga ja tema sõbraga Türgi restoranis söömas. Samas restoranis, kus me Kairiga töötasime, Pasha`s on koha nimi. Omanikul ja tema perele oli meeldiv üllatus meid näha ning meil samuti. Hästi sõbralik ning vahva on kogu restorani perekond. Meil oli natuke kummaline samas restoranis süüa, kus oleme töötanud aga toit maitses hea nagu alati ning Karin nägi ka koha ära.
Järgmisel õhtul läksime sama seltskonnaga meie lähedal asuvasse kasiinosse. Veetsime meeldivalt aega ning nautisime õhtust meelelahutus programmi. Tegime automaatide taga mõne mängu ka aga fortuuna ei olnud kahjuks sel õhtul meiega : ).
Nädalavahetusel saime Peetriga kokku, kes tuli merelt tagasi ning meile külla siia. Eks Peeter räägib oma seiklusest ise täpsemalt aga niipalju võin öelda, et ega tal seal mee lakkumine just ei olnud ja hea, et terve nahaga sealt tulema sai. Töö pidi ikka väga ränk olema, päevas 16-17 h kaladega rassimist ning kehvad elamistingimused. Kui mul hetkeks oli mõte minna ka kalalaevale head raha teenima ning kogemust saama, siis nüüd olen selle peast kindlalt välja visanud.
Tegime Peetriga mõned õlled ning kuulasime tema muljeid.
Ilmad on meil jälle väga muutlikeks läinud ning lähipäevad pidid tulema vihmased. Kohalikud lapsed läksid eelmine nädal taas kooli ning kõrghooaeg on siinkandis selleks korraks läbi saanud. Restoranis kus hetkel veel töötame, jääb tööd järjest vähemaks sest publikut ei ole enam nii palju. Nüüd peame hakkama vaatama uusi töökohti või mõtlema mida edasi teha ja kuhu minna. Peas on meil palju mõtteid ja plaane, valiks ainult need õiged. Järgneva nädala jooksul peame otsustama, mis me edasi teeme. Kas jääme siia Gold Coasti veel pikemaks ning otsime endale uued töökohad või siis liigume kuskile edasi. Samas oleme oma korteriga väga ära harjunud ning õnnelikud siin kohas, kuhu inimesed tulevad oma puhkust veetma ja chillima. Backpackeri laadsed ööbimiskohad on veel liiga hästi meeles, et oma siinset elamispinda nende vastu vahetada. Näha ja käia on siin maal nii palju, et ei taha väga kaua ühes kohas olla.
Eks aeg näitab millised otsused me langetame ning mida teeme. Seniks kõigile tervisi siit maalt ning kuulmiseni : )!