Cairns!

Jah selline naljakas ja eestlasel natuke raskesti hääldatav nimi ongi sellel linnal. Minule lennukilt maha astudes hakkas see linn kohe meeldima. Soe, mõnus tuul, ümberringi mäed. Võtsime takso, mida juhtis paks kõrvarõngaga neegrionu ning sõitsime oma hostelisse. Hostel, kus ööbime on täitsa enam vähem koht, nimeks Cairns City Backpacker (21$öö), kui välja jätta meie toas tasuta elavad sipelgad ning kaks rasvast prussakat. Tüdrukud tegid neid sõpru nähes alguses suurt kisa, kuid nüüd 5 päeva hiljem oleme kõik sipelgatega ära harjunud. Nagu vanasõnagi?! ütleb: inimene harjub kõigega!
Cairns meenutab mulle natuke Egiptust, kuid siin pole vastikuid musti mehi ega püramiide, et siis mille poolest!?! Cairns on samasugune sukeldujate paradiis nagu Egiptus ja Punane meri (Sharm el Sheik, Hurgada, Dahab). Nagu paljud teist kindlasti teavad, piirneb mööda Austraalia ida kallast Great Barrier Reef (Suur Korall Rahu) ning just Cairns on põhi sukeldujate väljumiskoht. Siin korraldab sukeldumisreise ca 30 firmat ning linnas jalutades on turismipunkte igal nurgal, kes kõik pakuvad vastavate sukeldumisfirmade teenust.
Kokku kulgeb Great Barrier Reefi mööda idarannikut 2400 km ning koosneb 2900 iseseisvast reefist. GBR on ainus elu märk maakeral, mis on nähtav kuult.
Aastas külastab reefi sadu tuhandeid sukeldujaid ning GBR-i peetakse Austraalia üheks suurimaks imeks ja väärtuseks. Kokku leidub siin 1500 erinevat liiki kalu, 350 erinevat koralli, 4000 isendit molluskeid ning 10000 liiki erinevaid käsnasid. Nii et ühesõnaga on mida vaadata :) Sukeldumiste hinnad algavad 200$ (2 sukeldumist) ja lõppevad suurte summadega kuni 2000$, mis tähendab, et võid elada 3-5 päeva laevas ning teha rohkelt sukeldumisi (ca 12+).
Enne Cairns`i tulekut arvasime, et siin on mõnus ookean ning ilus rand, kus vedeleme ning, kui tahame saame rahulikult kalda lähedal asuval reefil snorkeldada, nagu seda saab Egiptuses teha. Reaalsus oli aga hoopis teine. Ujumine on siin Novembrist – Maini keelatud, kuna sellised tegelased nagu Jellyfish ja krokodillid võivad su lihtsalt ära tappa ja nahka pista. Kuna Darwinis saime juba aru, et krokodillidega nalja ei teha ja ühte veekogu ei jagata, siis ei kipu vette ka.
Reefid, kus sukeldumas käiakse asuvad alates 70 km kaugusel ning kaugemal. Sinna sõit võtab laevadel julgelt 1,5 – 2h aega.
Linn ise on väga kuurortlik ning noortepärane. Noori leidub palju parkides ja laguuni ääres. Laguunis käivad siis kohalikud ujumas, seal on rannavalve ning BBQ ja puhkealad.
Esimesed päevad oleme tegelenud peamiselt endale elamise otsimisega ja mina olen põgusalt sukeldumisteemasse süüvida üritanud. Olen uurinud, kas saaks kuskile klubisse tööle või siis laeva peale abikäeks. Tutvusin siin paari inimesega, kel on õnnestunud saada laevale vabatahtlikuks. Vabatahtlik teeb seda mida öeldakse ja kästakse ning selle eest palka ei maksta. Samas saad sukelduda nii palju kui tahad ca 3 korda päevas. Sellised reisid, kus vabatahtlike kasutatakse, kestavad 3-5 päeva ning need reisid maksavad ca 600 – 2000$! Et võiks hea meelega vabatahtlik olla ning sukeldumist nautida! Raske on ainult löögile pääseda, sest tahtjaid on piisavalt ning järjekorrad ca 3 nädalat pikad. Aga hoian pöialt, ehk mul näkkab ja saan vähemalt ühe reisi teha!

Pühapäeval hommikul otsustasime, et võtame rendist auto ning sõidame üles põhja, täpsemalt Cape Tribulation`i poole. Hosteli mees soovitas meile ühte head firmat ning lasime tal meile ühe auto kinni panna. Rendi firmast (Mini Car Rental) tuli meile üks naine hostelisse lõuna paiku järgi, et paberid vormistada. Firmasse kohale jõudes, paberid korda aetud, selgus et oli juhtunud väike arusaamatus. Meie soovitud sedaan auto asemel oli meile broneeritud hoopis Nissan Micra (hind 150$, 2 päeva) sarnane pisike ja vana autologu. Tegime tädile selgeks, et me kohvrid ei mahu sinna ära ja vajame suuremat. Tädi sai õnneks meist aru ning andis tasutud raha tagasi ja kuigi ütles, et sama raha eest me suuremat autot rentida ei saa, leidsime endale õige suurusega auto, järgmisest uksest sisse astudes. Firma nimi East Coast Car Rental. Saime sealt uhiuue Toyota Corolla (sedaani, läbisõit 4000km) ning hinnaks 145$ kaks päeva. Vormistasime paberid ära ning sõitsime oma tutika autoga Cape Tribi poole!
Esimene peatus oli teelt natuke kõrval asuv Kuranda, tegu väikse armsa külakesega, mis on tuntud oma suure ja võimsa kose poolest, millel Barron Gorge nimeks! Varakevadel ja üleujutuste ajal on see kosk väga võimas ning vaatamist väärt, hetkel oli vee nire väike aga kohas endas ei tulnud pettuda. Külas endas käisime kohalikul turul ja vaatasime millist käsitööd inimesed seal teevad.
Edasi põrutasime mööda ookeani kallast looklevat teed, kus golfi keskuste ja randade vahele olid eksinud suhkruroo põllud, kuni jõudsime jõeni, millest üle saamiseks olime sunnitud kasutama väikse praami abi. Tegu kahe jõe kalda vahet pendeldava alusega, kuhu autod peale sõidavad. Sõit kestis nii lühikest aega, et autost välja ei tulda. Jõgi ise pidi kubisema krokodillidest ja üleujumise peale keegi eriti ei mõtle. 18$ eest, mis me ülesõidu eest pidime välja käima, lubati tagasi ka tuua.

Kui olime oma lühima praamisõidu ära teinud ning teisele poole kallast jõudnud, oli juba pime ja sõites esimese kilomeetri, sai selgeks et oleme sattunud dzunglisse.
Tee oli väga käänuline ja kitsas, puud kasvasid peakohal kokku, ühelpool kaljusein ja teiselpool paks mets. Olime endale broneerinud ööbimise kohta nimega Crocodylus Village, mille me peale väikest eksimist üles leidsime. Koht asus paksu vihmametsa sees, kuhu elekter tuli generaatorist aga kus leidus internet.

Ööbisime põhimõtteliselt telgis, seinad paistsid läbi ja katus oli kiletaolisest materjalist ja uksed lukku ei käinud. Sisse oli kosta kõiki ümbritseva metsa hääli ja vahetult enne magama jäämist hakkas vihma sadama. Mulle selline vihmametsas ööbimise variant täitsa meeldis, sest see oli teist laadi kogemus. Õhtusöögi lauda jagasime ca 20 cm suuruse ja pika ninaga närilisega, kes otsis kah söödavat. Nägi välja selline opossumi ja roti vahepealne. Olime päevast küllalt väsinud ning magama jäämisega probleeme ei olnud.
Hommikul tegime varakult check – outi ja sõitsime üles poole edasi. Tegime teepeal mitmeid peatusi vihmametsa jalgradadel jalutamiseks ja kolasime randades, mis on erilised selle poolest, et vihmamets tuleb otse randa välja, veepiirini. Daintree national park kuulub Unesco maailma pärandisse just selle pärast, vihmamets kohtub merega.

Cape Trib, mis jäi viimaseks külaks meile, sest edasi võis ainult 4 ratta veolise autoga minna, kuna seal pole enam teid. Cape Trib on väidetavalt see koht, kuhu kapten James Cook esimest korda jala maale pani. Jalutasime seal rannal ning tegime mõned pildid ja nautisime ümbritsevaid mägesid. Ilm oli ilus ja päike paistis.
Õhtuks oli vaja meil taas üle jõe saada ja Port Douglase külakesse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Tegu väga ilusa ja armsa sadama linnakesega, kus rohkelt kohvikuid ja restorane. Leidsime kena öömaja ning uudistasime õhtust linna, kus oli vilgas ööelu.
Hommikul tegime linnale veel väikse tiiru, et näha kohti, mis ööpimeduse tõttu jäid nägemata. Edasi sõitsime Cairns`i poole tagasi.
Viskasime siis rendi auto tagasi ning leidsime uue öömaja, mil nimeks Oasis Traveller, saime endale kolmese toa. Tundub täitsa kena ja armas kohake aga hind on natuke kallivõitu, et siin pikemalt peatuda.
Oasisesse saime jääda ainult kaheks ööks, kuna koht oli täielikult ära broneeritud. Ei jäänud muud üle, kui tuli uut elamist hakata otsima. Läksime lõpuks City Backpackersisse tagasi ja broneerisime endale niipalju öid kui võimalik. Cairnsis on hetkel algamas kõrghooaeg ja rahvast tuleb iga päevaga muudkui juurde ning varsti ei ole vist üldse võimalik öömaja leida. Eks siis tuleb siit jalga lasta.
Darwinis olles kohtasime eestlasi ja üks neiu andis mulle ühe telefoni numbri, millele siis ükspäev helistasin. Vastu võttis Meelis, kes koos oma neiukesega siin Cairnsis juba pikemat aega elab. Saime siis üks õhtu kokku ja käisime neil külas. Kuulasime nende seiklusi ja pajatasime oma elust. Väga toredad ja lahked noored, kellega lähiajal pidime grillima minema mõnda randa. Cairnsist välja sõites leiab ikka ilusaid randu ka, kus varba vette saaks kasta, plaanime neid lähipäevil avastama minna.
Täna on reede ja olime väga asjalikud päeval. Nimelt viisime oma cv-sid laiali. Tüdrukud viisid põhiliselt kohvikutesse ja restoranidesse, mina käisin kõik viisakamad sukeldumisklubid läbi ja uurisin, kas otsitakse vabatahtlikke või siis kas saab mõnd head diili nendega teha. Kui järgmiseks nädalaks mõnd positiivset kõne ei tule, siis plaanin ühe liveabord`i teha, ehk minna 3-4 päevaks laevale. Vaatasin paar firmat välja, kes lähevad päris kaugele üles välja, kus on ilusad ja rikkumata reefid. Sellise lõbu hind on päris kallis, kokku võib mu 3-4 päevane reisike ca 1000$ maksma minna. Samas saan ca 12-14 sukeldumist teha ning sinna sõit toimub lennukiga üle Great Barrier Reefi, mis on oma ette suur elamus. Järgmine nädal hakkan sellega tegelema ning parimaid pakkumisi kaaluma.
Paljud blogi lugejad ja meile kaasa elajad on küsinud, et kas midagi on juhtunud, kus blogi on ja mis te teete. Põhjus on selles, et me ei ole wifisse saanud. Selles linnas on wifiga suuri probleeme. Loodan lähiajal ikka kuskilt netti pääseda ja siis on blogi ja pildid ka üleval.
Täna õhtul jooksime kahe eesti poisiga tänavapeal kokku. Kairi just seletas kõva häälega midagi, kui vastutulevad kutid juurde astusid ja tere ütlesid. Nimed neil Ahto ja Timo, tegu nö värskete tulijatega, mõned nädalad alles Austraalias. Lubasime mõni päev ühendust võtta ja midagi koos teha. Eestlasi leidub siin Austraalias ikka igas linnas ja külakeses ning me kohtame neid just eriti naljakates kohtades ja situatsioonides nagu liftis, turul, rannas, valgusfoori taga seistes jne.
Homse ehk 10. mai seisuga on meil jäänud seda maad avastada ainult kuu aega. Seega ei plaani me siin üleval Cairnsis väga kaua enam olla, sest kohti kuhu minna plaanime on veel mitmeid. Ei hakka etteruttavalt meie plaanidest veel rääkima aga ideid kuhu minna ja mida teha on veel päris palju.

Darwin!

Tervitused Austraalia ülemisest servast ehk Darwinist, tuntud ka kui Top of the end! Istusime neljapäeva hommikul Melbourne`i lennujaamast lennukile, lendasime ca 5h ja läbisime ca 3800 km ning jõudsime riigi teise serva. Lennukilt maha astudes võttis meid vastu 34 kraadi sooja ja pilvitu taevas. Leidsime shuttle bus`i näol endale transpordi, mis sõidutas meid meie öömajja, milleks oli Melaleucas, öö hind 23$, mis võrreldes Melbourne 30-35$ võrreldes lausa tasuta saadud. Olime eelnevalt koha internetist välja vaadanud ning tundus olemuselt meile kõige parem. Saime endale kolmese toa, mis oli puhas ning täitsa normaalne. Ainuke asi, mis „natuke” häiris oli basseinibaar meie akna all, sest seal lasti trance muusikat ning mitte vaikselt. Kairi oli selleks ajaks endale korraliku külmetuse Melbourne`st kaasa võtnud, mis oli koos kõrge palaviku ja nohuga. Sõbrad ja pereliikmed, kellega me esimesel päeval suhtlesime kuulsid meilt üsna sapiseid kommentaare Darwini, kui koha kohta. Tuju oli meil antud hetkel all, kuna linn tundus väike ja mõttetu, backpacker lärmakas ja Kairi voodis haige. Polnud just hea algus.
Õnneks juba järgmisel päeval tundis Kairi ennast paremini ning saime linna uudistama minna. Külastasime raamatukogu, kus saime internetis tasuta käia, nägime parlamendi ja valitsuse hoone, tegime ringi ostutänaval ning rannapromenaadil.

Õhtul otsustasime kinno minna, Darwinis on nimelt Deckchair Cinema ehk välikino lamamistoolidega. Tegu väga laheda ettevõtmisega mere kaldal, kus täistaeva all näidatakse filme. Inimesed võivad oma söögid – joogid kaasa võtta, või siis kohapealt söödavat osta ning ennast mugavalt lamamistooli sättida. Antud õhtul oli kavas 2 filmi, esimene neist „I`m not there”, mis rääkis Bob Dylanist ning teine „Juno”, mis 16 aastaset teismelisest, kes jääb rasedaks. Viimane oli normaalne film aga esimest ei soovita küll kellelegi. Pidime alguses ainult ühte filmi vaatama aga kuna see oli nii mõttetu film siis jäime teise filmi ajaks salaja territooriumile, seega saime 2 filmi ühe hinnaga. :)

Järgmisel päeval käisime kalu toitmas, tegemist taas täitsa vahva ajaviite ning turismi magnetiga. Mere ääres, täpsemalt kai peal on üks koht kuhu hommikuse vee tõusu ajal tuleb suur hulk kalu süüa saama. Inimesed siis söödavad saiaga neid kalu, ise saab jalgupidi vees olla ning neid kalu katsuda, kui tahtmist. Alguses loopisime kai pealt neile saia aga hiljem ronisime vette. Nalja ja lõbu oli meil laialt. :)
Pärast kalade söötmist läksime kohalikku muuseumi külastama. Tegu väga suure ning toreda muuseumiga ning mis eriti lahe, tasuta sai sisse. Uurisime aborigeenide kultuuri ning Darwini ajaloo kohta. Samuti oli seal kohalikku kunsti eksponeeritud ning maailma ajalugu käsitlevad eksponaadid.
Darwini ajaloost niipalju, et 1974 aasta jõululaupäeva hommikul käis linnast tsüklon Tracy üle ning linn oli täiesti maatasa. Kõik hooned ja elumajad ehitati uuesti üles, ca 80 inimest sai surma. Täieliku taastumiseni läks mitu aastat. Tänapäeval elab Darwinis ca 100000 inimest, kellest 22% moodustavad aborigeenid, suurim populatsioon Austraalias.

Aborigeene kohtasime tänavatel päris palju, kahjuks enamus olid neist kerjused ja tänavainimesed. Nägid väga kõhnad ja mustad ning tundus nagu nad oleksid mingi aine mõju all. Paari aborigeeniga sai koos pildile ka jäädud aga üldiselt neile ei meeldi, kui neid pildistatakse.
Õhtul ootas meid ees iga neljapäeva ja pühapäeva õhtul toimuv laat või turg, mis leidis aset otse mere kaldal, kus saime õhtusöögi kõrvale lummavat päikeseloojangut nautida. Väidetavalt pidid Darwini päikeseloojangud ühed maailma ilusamad olema ja arvestada rahvahulka, kes seda nautima tulid, võib seda väita tõesti.

Laadalt võis leida kõike mida hing tahta võib ning vilgas äri käis hiliste õhtu tundideni välja. Kõige põnevam moment oli see, kus meie juurde astus üks noormees ning ütles „Tere!”. Täiesti kogemata kohtasime Andrest, kelle telefoni number mul telefonis ning mille sain Peetrilt, kes omakorda kohtas Andrest Sunshine coastil olles. Andresega mõne sõna juttu ajanud selgus, et temaga koos ühes hostelis on veel 5 eestlast ja laadal oli neist 3. Täiesti uskumatu, et kohtame kuskil Põhja Austraalias, Darwini laadal juhuslikult 4 eestlast. Tuleb taas tõdeda, et maailm on ikka kuradima väike ja kui suu avad pead hoolega jälgime mida seal välja pritsid!

Oma viimasel päeval Darwinis, otsustasime külastada Lichfieldi rahvusparki. Kuna meil ei olnud väga palju aega järgi jäänud, et hakata ise rendi autot võtma ning piirkonda avastama, valisime kergema vastupanu ja võtsime valmis tuuri. See oli meie esimene kord agentuuri kasutada siin austraalias, õnneks ei pidanud pettuma.


Hommikul tuli buss ja korjas meid peale. Esimene peatus oli minna vaatama, kuidas krokodillid jões elavad. Darwinist ca 60 km väljas asub Adelide jõgi, kus elab ca 2000 krokodilli. Jõe kaldale oli rajatud väike kompleks ning laeva sadam, kust siis turistid laevaga jõele viiakse, enne seda saime veel hommikust süüa. Enne jõe peale minekut sain madu katsuda ja ümber kaela keerata, kui ma õigesti mäletan, siis ma ei ole varem seda teinud. Madu oli õnneks sõbralik, enne kui ma ta endale kaela ümber võtsin, pidin päevituskreemi näost maha pesema, kuna päevituskreem põletab mao nahka, mille peale võib madu ärrituda ning hammustada.

Järgmiseks astusime laevale ning hetk hiljem oli näha kalda servades lamavaid krokodille. Kui varem olen näinud krokodilli ainult loomaaias ning loomasaadetes siis oli täitsa põnev vaadata, kuidas see suur 2,5 – 3m elukas vees sinu poole liigub. Mõlemal laeva küljel olid siis krokodilli taltsutajad või siis hüpatajad, eesmärk krokodill veest välja hüppama saada. Selleks kasutasid spetsialistid buffalo liha, mis seoti nööriga kaika otsa. Seal küljel, kus meie olime, oli spetsialistiks kogenud mees, kes juba väiksest peale selle alaga tegelenud, teisel poolel oli üks neiu, kes oli näha, et alles alustanud.
Esimene krokodill, keda lihaga meelitasime oli päris pirakas ja ilma esi käpata. Kohalik tüüp ütles, et krokodillid kaklevad omavahel pidevalt ning on täiesti tavaline, et mõni jäse puudu neil. Krokodillidel ei pidavat sõpru olema, isegi mitte omasuguste seas, nad vihkavad kõiki ja emakroku on võimeline oma pojad nahka panema. Peale munast koorumist on väiksed krokud täitsa omapead, sest ema hülgab nad.
Veel üks huvitav fakt mida meie taltsutaja rääkis, et veest välja hüppamine nõuab krokult väga suurt pingutust ning isegi see liha käntsakas mille ta saab ei korva seda energia kadu. Uurisime ka üle jõe ujumise võimaluse kohta, mille peale mees vaid naeris. Nii kui keegi vette ronib võib olla kindel, et ta on kadunud. Mees rääkis, et tal tuli samas jões ühte laeva parandada ning ta pidi vette minema, kokku oli vees 2h olnud ja süda tahtis seest välja hüpata, samal ajal olid kaks püssidega mees kummalgi pool valvanud.

Kokku kestis meie sõit sellel jõel umbes tund aega ning me nägime ca 5 – 6 krokodilli hüppamas. Üks suur mambo lamas kaldal ja me läksime päris ligidale, et ta vette meelitada, kuid ta ei teinud meist üldse välja. Tegin tast ühe pildi sellegipoolest.

Pärast krokodillide hüpatamist viis bussijuht meid digerdoode tegemist vaatama ning aborigeeni kultuuri poodi, kust oli võimalik kõike selle kandiga seonduvat osta. Saime proovida digeridoo mängimist ning tehti selgeks vahe õige ja võltsi digeridoo vahel. Nägime kuidas aborigeenid oma traditsioonilisi maale joonistavad ja kui palju see kõik aega nõuab.

Järgmisena viis meid tee Litchfieldi rahvusparki, kus sõime lõunat ning peale mida läksime koski vaatama. Kosed olid väga võimsad ja kõrged, julgemad tegid vettehüppeid. Kahjuks oli koht paksult turiste täis aga sellegipoolest oli mõnus värskes ja soojas vees ujuda ning kose all käia. Nagu paljud teist teavad, looduses leiduvad kosed on mu lemmikud.

Edasi liikusime kohta millel nimeks „Rockhole” kus vesi on kivide vahele tee uuristanud ning tekitanud basseini moodi sopid, kus on väga sügav, kohati 7-8 m sügavust. Sinna on siis hea vettehüppeid teha, kes pea ees, kes kõht ees :)! Kuna mu reisikindlustus ekstreemsusi ei kata, siis ei hakanud seal saltosid viskama ja kosest alla hüppama. Enne äratulekut tegime peatuse suurte termiidi pesade juures, kus mõned on kuni 5m kõrged.
Õhtul Darwinisse tagasi jõudes anti meile veel õhtusöögi talongid, mida realiseerisime lähedal asuvas pubis. Pärast õhtusöömaaega läksime eestlastele nende hostelisse külla. Kohale jõudes ootasid meid ees Andres ja 5 eesti tüdrukut. Ma usun, selles hostelis oli esmakordselt korraga 9 eestlast. Võtsime Andresega mõned õlled ning kuulasime eesti muusikat. Tore oli eestlasi kohata ning nende reisimuljeid kuulata.
Öösel läksime lennujaama, et varahommikul lennukile minna ning Cairns`i sõita.
Hommikul kell 8 jõudsime meie uude elukohta Cairns`i. Varsti annan märku kuidas meil siin eluke läheb!

Järgmine peatus Melbourne!

Melbourne on trammide linn, siin saab kesklinnas trammiga tiirutada ning selle eest ei küsita pileti raha, tegemist tasuta trammiga, mis põhiliselt turistidele suunatud aga ka kohalikud on usinad seda liiklusvahendit kasutama. Kui vaja kaugemale sõita, siis tuleb sõidu eest mõned dollarid siiski maksta. Linnas elab kokku ca 3,8 miljonit inimest, kuid territoorium millel need inimesed elavad on palju suurem, kui Sydney`s. Siin on palju linnaosasid.

Meile meeldib Fitzroy piirkond ning Brunswicki tänav, mis on väga hipilik ja kunsti inimeste kant. Palju huvitavaid ja omanäolisi poode, baare, kohvikuid ning restorane. Fitzroy kandis asuvad ka tänavad, mis on nt itaalia tänav ja hispaania tänav, antud tänavatel asuvad vastava maa ning stiiliga poed ja kohvikud. Arhitektuur on Victoria stiilis aga segatud julgelt tänapäevase ning euroopalikuga. Kesklinn on samuti väga euroopalik, seltskond keda kohtad tänaval on väga mitmekesine. Siin on väga palju kreeklasi, suurim kreeka kogukond elab Melbournes peale Kreeka enda.

Jõudsime Sydneyst Melbourne väga kenasti, sõit kestis vaevalt tunni ning maandumine oli taaskord väga meeldiv. Lennujaam oli sarnane meie Hiiumaa lennujaamaga, kus paar töölist teevad kõike, võtavad lennuki vastu, lohistavad trepi kohale, viskavad kotid maha ning tellivad sulle takso kui vaja :). Tegu lennujaamaga mil nimeks Avalon ning asub teine ca 65 km Melbournest väljas. Oma pagasi kätte saanud leidsime kerge vaevaga shuttle bussi ehk transfeeri linna. 20$ ning linnas me olimegi. Bussijuht oli muhe paks sell, kes meile kiire linnatutvustuse tegi ning nalja viskas.

Esimeseks ööbimiskohaks oli meil koht nimega Nunnery, tegemist väga laheda backpackeriga mis asub kunagises kloostris ning millel on päris põnev ajalugu. Siiani on säilitatud usklikku liini aga samas läbi huumori prisma. Hosteli reeglid on pandud näiteks 10 käsu põhimõttel ning seinalt võid leida kellad, mis näitavad Vatikani ning Jeruusalemma aega :) Kogu sisustus on väga stiilne ning seintel ripub uhkete raamidega peeglid ja kaminaid on ka lausa mitu. Ühesõnaga väga hubane ja samas natuke friiki.
Esimesel hommikul ootas meid ees meeldiv üllatus, nimelt hommikusöök kuulus paketi sisse, laud oli kaetud värskete kuklite, pähklivõi ning moosiga, joogiks piim.
Pärast maitsvat hommikusööki otsustasime minna linna uudistama, õnneks või õnnetuseks leidsime ühe tänava, kus leidus lugematul hulgal vabriku poodi tuntumate brändidega ning ülejäänud päeva veetsin tüdrukute sabas poest - poodi sörkides, nt Nike vabriku poes, kus hinnad olid -50%, veetsime julgelt üle 2 tunni (naised)!



Kuna järgmiseks ööks me sellesse hostelisse kohtade puuduse tõttu jääda ei saanud, pidime endale hommikul kohe uue öömaja leidma. Võtsime takso ning india mees viskas meid uude kohta. Nimi Discovery backpacker ning asukohaks kesklinn. Olles check – in ära teinud avastasime, et tegu maailma suurima backpackeriga :) Üldiselt oleme siiani proovinud öömaju leida väikseid ja koduseid, internetis kohti broneerides ei öelnud meile keegi, et tegu „tehasega” on. Algul kartsime, et koht väga jube, kuid kokkuvõttes olles seal 2 ööd ööbinud, võib sinna isegi teinekord minna.


Teise päeva hommikul võtsime tasuta linna tuuri, mida meie hostel pakkus. Giidiks oli meil väga normaalne austraalia mees, nime ei öelnud ja ise ei taibanud küsida ka :*) Tundis väga huvi Eesti kohta ning tüdrukud meeldisid talle ka. Tegi meile siis peale lühikest Melbourne ajalootundi ca 2 tunnise linna ekskursiooni ning näitas kõik olulisemad kohad ära. Sattusime väikestele kõrval tänavatele, kus asusid armsad kohvikud, baarid, diskoteegid ja poed. Viis meid isegi oma lemmik muusikapoodi. Pärast küsisin talt, kas ta teab kus Kylie Minouge elab, siis hakkas naerma ning ütles, et Kylie vanemad elavad tema kõrval majas ning Kylie ja Dannii käisid tema kooli kõrval koolis :) Maailm on ikka väike! See selleks :)
Hiljem leidsime väga vahva puuvilja turu, kust ostsime kokku kõikvõimalikke puuvilju, mida pärast jogurtiga sõime.

Pärastlõunal läksime autorendi firmadesse luusima, et järgnevaks kolmeks päevaks auto rentida. Saime parima hinna ja diili A1 autorendist ning järgmisel hommikul asusime teele Great ocean roadile. GOR on Melbournest Adelaide poole mööda ookeani kallast kulgev kurviline maantee, kus ääres on palju ilusaid randasid, ookeanist välja ulatuvaid kaljusid, majakaid ning loodusparke. Kokku on seda maanteed ca 600 km ning see on pühendatud sõjas langenud sõduritele.
Päike paistis ning mõnus oli jätta suur Melbourne seljataha ning sõita loodusesse. Esimene suurem linn ning peatuskoht oli Geelong, mis Melbourne järel suuruselt teine linn siinkandis. Jalutasime sadama ääres ning käisime söömas. Õhtuks jõudsime öömajja, mis asus Apollo bay`s. Kui seni oleme harjunud siin vanade, kulunud ning küllalt õnnetute backpacker tüüpi öömajadega, siis see koht oli meeldiv üllatus. Tegu YHA hostelite ketti kuuluva öko öömajaga, mis 2 aastat tagasi ehitatud ning nägi välja väga ilus ja puhas, ehk täitsa uus + merevaade hommikulauast.
Järgmisel hommikul ärgates kihutasime edasi kuulsa 12 apostli poole. Tegu siis suurte ookeanist välja ulatuvate kalju nukkidega. Koht ise suur turisti pesa, kust võis leida kõikvõimalikke turiste alates inglastest lõpetades india ja jaapanlastega. Tulime sealt tulema kuna see meeletu rahva mass ajas lausa närvi. Kõik trügivad ja nügivad ning muudkui pildistavad. Edasi ootasid meid ees palju „rahulikumad” kohad. Nägime ilusaid päikeseloojangu taustal olevaid kaljusid. Käisime ka vihmametsas, kus olid ülimalt pikad ning jämedad puud.

Teise öö veetsime kohas nimega Port Fairy, tegu väikese külakesega kuulsa GOR ääres, peale mida suurt midagi vaadata ei ole ning paljud jätavad selle külakese viimaseks kohaks enne tagasi tulekut. Leidsime küllaltki hubase öömaja. Hommikul külastasime küla kirikut ja väikseid poode ning asusime tagasi teele.

Kuskil 70 km enne meie järgmist öömaja, mis asus Lorne nimelises külakeses, otsustas meie autol esi rehv lõhkeda. Hetk millal rehv puruks läks oli mul ca 100-110 km rauas ning vasakul küljel järsk kuristik. Tundsin korraga, et juhitavus on kadunud, õnneks suutsin auto ikka teel hoida ning esimesel võimalusel seisma jääda. Järgnes rehvivahetus kuskil tundmatus kohas ning järjest pimedamaks läks, mis tähendas, et peab kiirustama. Leidsin varu ratta ning hakkasin tungrauaga auto esi otsa üles tõstma, auto oli kergelt kallaku peal, panin kivi ratta alla. Maapind oli kruusane, püüdsin leida tasast pinda. Sain siis katkise ratta alt ära ning hakkasin uut alla panema, kui auto vajus tungraua pealt maha. Tüdrukud röökisid kisada, et mis nüüd saab, läksin ise ka kergelt närvi, kuna vajasime nüüd veel ühte tungrauda, et masinat üles tõsta. Ei jäänudki muud üle, kui tüdrukud tegid juuksed patsist lahti ning asusid hääletama :) Õnneks ei läinud kaua aega, kui üks mööda sõitnud auto otsa ringi pööras ning abi tuli pakkuma. Tegu oli sakslastest noorpaariga, kes elavad Austraalias ning kellel endil oli sama seis olnud mõni nädal tagasi. Sain siis tungraua millega õnnestus auto nii palju üles tõsta, et sain teise tungraua alla panna ja ratta ära vahetada. Tänutäheks kinkisime appi tulnutele pudeli Vana Tallinnat :)
Algul arvasin, et sõitsin naela või millega terava otsa, kuid kui seda rehvi nägin, et see oli nii kulunud, et traadid väljas. Rendi firma andis meile nii kulunud rehviga auto. Väiksema kogemusega või hooletum juht oleks võinud sellises situatsioonis päris ränga avarii teha.
Järgmises öömajas oli meil võimalus tasuta pesu pesta, mida me ka usinalt kasutasime. Hommikul asusime Melbourne poole teele, kohale jõudes õnnestus meil saada öömaja kolmeks ööks taas Nunnery`sse.

Viisime rendi auto tagasi ning tunnistasime ausalt üles, et rehv läks katki. Oleksime võinud selle jätta ka ütlemata, kuid otsustasime ausad olla. Tagavara rehv oli täpselt samasugune, kui tava rehv, seega aru poleks keegi saanud. Firma manager otsustas, et meil tuleb see rehv kinni maksta, hinnaks 85$. Ütles, et saadab rehvi ekspertiisi ja kui selgub, et see juhtus tänu meile siis peame uue rehvi ostma. Ma läksin korralikult närvi selle mehe peale. Ise panevad mingid juustud alla ja siis püüavad uut rehvi selle läbi saada. Õnneks ekspertiis otsustas, et meie ei ole selles kulumises süüdi ning pääsesime puhtalt.

Great ocean road`i sõiduga jäime kokkuvõttes väga rahule ning meile meeldis. Ilmadega vedas samuti, kõik päevad olid päikesepaistelised.
Õhtul saime kokku Dennisega, Kairi sõbraga Taanist, kes meil ka Gold Coastis külas käis. Käisime India restoranis söömas ning kuulasime tema seiklustest. Ta on siin Austraalias päris suure ringi teinud ning palju näinud. Paari päeva pärast sõidab Uus – Meremaale, kus veedab samuti kuu aega. Ta on väga tore ning sõbralik poiss.
Viimased kaks päeva Melbourne`s sisustasime linnaga tutvumise ning muuseumide külastamisega. Nagu juba mainisin, sõidab linna südames ringi ratast vanaaegne tramm, mis tasuta ning mõeldud turistidele. Sõidu ajal tuleb kõlaritest teksti linna ajaloo ning tähtsamate hoonete ja piirkondade kohta. Samuti tiirutab linnas tasuta buss, mis mõeldud ka turistidele ning igati asjalik vahend linnaga tutvumiseks. Kasutasime mõlemaid vahendeid. Külastasime veel kunsti galeriid, kus parasjagu oli paar päris huvitavat näitust. Võtsime osa galerii tuurist koos giidiga ning kuna me kolmekesi olime ainukesed sellel tuuril oli meile nö. personaalne giid.

Tädi rääkis väga huvitavalt ning näitas galerii kõige olulisemaid ning tähtsamaid eksponaate. Pärast kunstigaleriid käisime Melbourne muuseumis, mis küll rohkem teaduskeskuse mõõtu ja tegu. Seal leidus väga erinevaid teemasid ning eksponaate, vihmametsi tutvustav osa, koos vihmametsades leiduvate loomade ning elu tutvustava alaga. Siis aborigeenide ajalugu tutvustav osa ning Melbourne enda ajalugu tutvustav nurk. Inimkeha ja mõistust uuriv – tutvustav näitus oli ka ning seal sai iseendaga katseid teha, nt kui kergesti sa ärritud, kuidas tunded muutuvad, kui tähelepanelikult kuuled ning mälu treenida. Muuseumis asus ka IMAXi 3D kino mida me see kord ei külastanud kuna Sydney`s sai juba nähtud.
Kokkuvõttes jättis Melbourne hea mulje, just selle poolest, et seal selline kultuuride segunemine ja 150 aastat ajalugu. Leidus ilusaid vanu hooneid, mis meenutasid euroopat ja palju rohelust ja väga ilusaid parke. Inimesed olid meeldivad ning vastutulelikud.
Neljapäeva hommikul istusime shuttle busi taas ning suunaga lennujaama. Olime endale piletid Darwinisse ostnud :)!

Sydney!

Kolmapäeva 9. aprilli õhtul asusime Gold Coastist Sydney poole teele. Annes ja Eneli viskasid meid lennujaama ära ning jätsime nendega hüvasti. Ootasime lennujaamas paar tundi ning saime lennukile. Lendasime Jetstar firmaga taaskord ning jäime ka sel korral väga rahule nii lennuga kui teenindusega. Piloodid olid ka sel korral kiitust väärt, õhku tõus ning maandumine olid väga sujuvad. Pileti hind oli 59$, mis on väga hea hind. Lend kestis tund ja kakskümmend minutit. Kohale jõudsime südaööl. Lennujaamast saime shutle bussiga oma backpackerisse millel nimeks G`Day backpacker. Internetist kohti broneerides jättis kodulehekülg meile väga hea mulje, kuid kui kohale jõudsime ning sisse astusime, tahtsime sealt kiiremas korras jalga lasta :) Maja haises ning kõik oli väga must. Tegime ikkagi check – in ära, sest sellel kella ajal oli suhteliselt keeruline uut kohta leida. Võtsime endale nelja inimese toa, kus koos meiega ööbis üks prantsuse poiss, kellel oli keeruline nimi. Tuba ise oli täitsa normaalne, kirjutuslaua ning kapiga. Kraanikauss oli ka toas ning külmkapp. Prantslane oli õnneks puhas ning ei norsanud öösel.
Hommikul otsustasime, et jääme sinna veel 2 ööks ning selle ajaga otsime endale uue ja parema öömaja.
Hommikul seadsime sammud Kings Crossi poole, tegu linnaosaga, kus asub väga palju backpackereid ning igasuguseid lõbustusasutusi nagu stripiklubid, ööklubid, baarid, pubid jne. Linnaosa suhteliselt räpane ning õhtuti prostituute ja purjus turiste täis.
Meie leidsime seal ühe hubase kohviku, kust saime hommikust süüa. Pärast sööki jalutasime ning uudistasime edasi. Kuna Sydney kesklinn on väga künklik siis üles alla jalutamine võtab päris läbi. Keskpäeval jalutasime kesklinnas asuvas Hyde Park`is ringi ning nautisime päikesepaistelist ilma. Esimese päeva õhtul läksime siis kurikuulsat ning võimast Opera House vaatama. Õhtu pimeduses näeb see ooperimaja täitsa kena välja seal sadamas. Sadama ümbrus on paksult restorane täis pikitud ning igasse paika jagub kõvasti turiste. Ooperi maja ees tegime kohe poole tunnise fotosessiooni, koos pilusilmsete turistidega. :) Otsustasime minna majja sisse uudistama, sest just oli kontsert lõppenud ning inimesed tulid saalist välja. Turvamehed valvasid sees väga pingsalt ning piletikontrollist me kaugemale kahjuks ei jõudnud. Õhtu tuledes sadamat, peomöllu ning seilavaid jahte ja kaatreid vaadates tekkis tunne, et siin linnas võiks elada küll.
Järgmine hommik sõime oma backpackeris kerge hommikusöögi ning liikusime kesklinna poole. Otsustasime minna botaanika aeda (Royal Botanical Garden) vaatama. Teel sinna astus valgus foori taga seistes meie juurde üks noormees ning küsis, et kas ta kuuleb eesti keelt :) Tegu eestlasega, kes tuli Austraaliasse 2 nädalaks Sydney`t ja Melbourne külastama, nimeks Andres. Vahetasime igaks juhuks telefoni numbreid ning lubasime õhtul ühendust võtta, et koos mindagi lahedat teha.
Enne botaanika aeda jõudmist põikasime lähedal asuvast kirikust läbi, Mary`s church nimeks. Täitsa uhke ja ilus kirik oli, aga seal toimus restaureerimine ning me ei tahtnud väga töölisi segada.
Botaanika aed oli väga suur ning seal leidub lugematul hulgal erinevaid taimi ning puid. Kuna meist kolmest keegi eriline botaanik ei ole, siis peale väikese ringi tegemist ning puu latvade otsas magavate nahkhiirte üle imestamist, lasime sealt jalga. Kätte oli jõudnud lõuna ja me läksime ühte lahedasse kohvikusse salatit sööma. Eelmisel päeval olime näinud, et seal on suured ja ahvatlevad salatid ning otsustasime neid proovida.
Valisime kana salati ning see oli üks parimaid salateid mida me söönud oleme.
Õhtut käisime söömas ühes huvitavas kohas nimega „Gaff”, kust saime flaieriga tasuta söögi aga joogi pidime ostma. Käisime kahel õhtul seal söömas kuna toit oli hea ja odav.
Pärast sööki jalutasime öises kesklinnas ning sadama ümbruses ning sõime ühes kuulsas „Black Bird” kohvikus magustoitu. Magustoit oli väga maitsev ning ülisuur.
Teise päeva õhtul avastasime enda backpackersis 2 eesti tüdrukut, kes pidasid pidu ning kellega natuke suhtlesime. Eestlasi jagub siin Austraalias igale poole ning igasse linna, lausa tänaval võib neile otsa komistada :)!
Laupäeva hommikul kolisime uude backpackersisse millel nimeks „Original backpackers”, mis asub Kings Crossil aga õnneks mitte põhi tänaval, vaid vähe vaiksemal. Maja oli väga ilus, Victoria aegses stiilis. Toa saime taas neljase ning toakaaslane oli keskealine meesterahvas Micheal, kes pärit Lõuna Aafrikast.
Tüdrukud kartsid, et mees norskab ning vahetasid enne esimest ööd toad ära ja nüüd on meie toakaaslane noor saksa noormees, kes muide norskab :)!
Laupäeval oli ilus ilm ning me otsustasime minna kuulsale Bondi rannale. Sõitsime sinna rongi ja bussiga, kohale jõudsime kenasti ja ees ootas ilus rand koos väike linnakesega. Tegime kiire linna tuuri ja läksime randa. Jalutasime mööda randa ja läksime kõrgele kaljudele Kairiga ning äkitselt nägime delfiine. Eriti lahe oli vaadata, kui ca 10 delfiini koos ujusid ja veest välja hüppasid.
Pärast delfiinide nägemist läks päike pilve taha ära ning hakkasime tagasi kodu poole minema.
Pühapäeval oli meil kultuurne päev, külastasime kunsti muuseumis ühte tänapäevast kunstinäitust ja käisime ühel laadal piirkonnas nimega „The Rock”. Laat oli täitsa lahe, seal oli palju käsitöö vidinaid ning oli põnev vaadata mida siinsed inimesed ka teha oskavad.
Õhtul käisime sadama kaldal ühes ilusas restoranis söömas ning pärast seda läksime IMAX kinno U2 3-D kontserti vaatama. See osutust väga lahedaks kogemuseks. 3D tegi selle kontserdi elamuse väga reaalseks, tundus nagu oleks ise kohal. Varem olen ma näinud ainult 3D multikaid. Jäime U2 kontserdiga väga rahule. Pilet maksis 25$!
Esmaspäeval pidime kokku saama Alariga, sama sõber, kes meil Gold Coast`is külas käis, aga läks teisiti, kuna päev otsa sadas vihma. Olime pikalt backpackeris, tegime süüa ja pesime pesu. Pärastlõunal käisime kohalikus raamatukogus internetis ja broneerisime Melbourne endale elamise. Õhtul sõbrunesime oma sakslasest toakaaslase Stefan`iga ning kokkasime koos maitsva õhtusöögi. Tore oli vaadata kuidas saksa noormehel tomati – kurgi – hapukoore salat silma särama lõi, kuna ta polnud seda varem söönud :P.
Oma viimase päeva ilusas Sydney`s sisustasime Alariga kohtudes, tema elu oluga end kurssi viinud, käisime korra raamatukogus ning pakkisime kodus asju. Järgmine peatus Sydney lennujaam suunaga Melbourne!
Kokkuvõtteks võiksin öelda, et meile kolmele Sydney väga meeldis. Ilus suur roheline sadamalinn. Minu jaoks annab meri linnale palju punkte juurde. Inimesed kellega kokku puutusime olid lahked ning kenamad, kui üleval Queenslandis. Tunnetasime, et siin leidub kultuuri nendes vanades majades, kirikutes, rohelistes parkides jne.
Paljud kellega rääkinud pole olnud erilises vaimustuses ooperi hoonest, kuid meile meeldis ning väike unistus seal mõnd kontserti näha, jäi meil järgmiseks korraks. Põhjus selles, et antud päevadel ei toimunud seal ühtegi märkimisväärset kontserti ning tõenäoliselt kõik head üritused eeldavad kuude pikkust eelbroneeringut. Nüüd ongi hea põhjus siia tagasi tulla! :)

Mis meid ees ootab ??

Tere taas, kõik, kes meile kaasa elavad! Oleme elus ja terved ning asjad on nüüd nii kaugel, et paar päeva pärast jätame Gold Coasti ning asume Sydney poole teele. Leidsime eelmisel nädalal enda korterisse uued üürilised. Lihavõtete ajal olime päris mures, kas üldse kedagi leiame aga nii kui pühad läbi said, oli telefon punane huvilistest. Kolmapäeval 9. aprillil kolime siis oma armsaks saanud kodust välja ning õhtupoolikul väljub meie lennuk Goolangatta lennujaamast suunaga Sydney poole. Paar viimast päeva oleme vaadanud lennuki pileteid ning ööbimiskohti. Meie järgmised nädalad – kuud hakkavad mööduma backpackerites, mis lisab meie ellu kindlasti „vürtsi” :) (loe: magamata ööd, täis pidusid, kartust väärtuslike asjade pärast, norskavad toakaaslased jne). Õnneks leidub nendes öömajades ka 4seid tube, nii et peame taluma ühte võõrast.
Öö hinnad Sydneys jäävad vahemikku 20-30 $, mis ei ole just palju aga ka mitte märkimisväärselt vähe.
Nädal on möödunud järjekordselt märkamatult. Suurim ja kõige kurvem sündmus sellel nädalal oli see, et 1. aprilli hommikul põles meie restoran Salsa maha ning alates sellest oleme töötud. Tuli sai alguse väidetavalt köögis asuvast külmkapist, köök sai kõige rohkem kahjustusi ning tuleb täielikult renoveerida. Söögisaal sai suitsu ja tahma kahjustusi, kontor õnneks põlema ei läinud. Oma nädala töötasu saime ka õnneks ikka kätte. Kena aprilli nali küll, väga kurb igatahes. Kuigi omanik ehk siis meie ülemus on paras tropp oli meil Kairiga tast päris kahju. Eriti oli kahju tema vanematest, isast emast. Isa on tal sisseviskaja ehk siis seisab uksel ja kutsub inimesi sööma ning ema aitab baaris klaase ja muid asju pesta ja kuivatada. Kuulsime, et neil oli paar kuud tagasi kodu põlenud ja nüüd veel restorani põleng otsa. Mis parata, elu on vahel karm.
Kolmapäevast – pühapäevani käisin Annesega taas paate poleerimas ning vahatamas. Olid erakordselt rasked tööpäevad, kuna päike paistis lagipähe ning töö ise nõuab tugevat jõudu ja nii 8-10 h päevas. Kadunud kõhulihaski näitas ennast taas korraks! :) Kõõlusin ja turnisin päris huvitavate laevade ja katamaraanide peal, kogemuse ja huvi mõttes oli päris vahva. Saan nüüd öelda, et olen pesnud ja küürinud kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid laevu ning suhelnud nende omanikega. Siin on inimestel, kellel on kallid ja uhked laevad, nende peal elada ning siis vastavalt tujule ja võimalustele erinevates sadamates peatuda ning sõita mööda merd ringi. Eriti mulle meeldis üks suur katamaraan, mis hinnalt ca 15 miljonit krooni. Seest oli suur ja ilus ning ainult aasta vana ja mis põhiline, sõidab tuule jõul, ehk purjedega!
Nüüd oleme aga ärevuse ning ootame juba väga kolmapäeva, et lennukisse istuda ning alla lõunasse sõita. Sydneys on juba temperatuur päris madal ca 20 kraadi ja meil ainult suve riided kaasas. Võimalik, et peame soojemaid riideid endale vaatama. Sydneyst edasi on plaanis minna Melbourne, kus ilm on eriti muutlik, kõikudes 10 – 15 kraadi päevas. Peame vast mõned uued soojad riided ostma!
Järgmine kord kannan meie tegevustest edasi juba Sydneys! Bye - bye!!!

Sukeldumine Cook island`il!

Lõpuks ometi sain siis sukeldumas ka käidud, võttis aega ca 5 kuud aga nüüd on tehtud! Algas kõik siis sobiva klubi otsimisega internetist. Kuna siin piirkonnas (Gold Coast) kus me hetkel elame, pole erilisi sukeldumiskohti (vrakke, reefe, koralle jne) siis leidsin ühe klubi, kes tegutseb Tweed Heads`is nimeks Kirra Dive (www.kirradive.com) . Uurisin siis, millistes kohtades klubi sukeldumas käib ning leidsin kõige huvitavama koha nimega Cook Island. Vastava koha nime internetti sisse toksides, lõi lahti muidugi Cook Islandi kaart ning saarte tutvustus, mis aga ei olnud sama koht, kuhu mina sukelduma minna plaanisin( tegu Cooki saartega, meist idapoole). Hiljem selgus, et vanasti kutsuti seda väikest saart Turtle Island`iks, ehk siis kilpkonna saareks. See teadmine rõõmustas mind veel rohkem, kuna saare ümbruses võib kohata kilpkonni ja ma ei olnud veel enne nendega koos sukeldunud!
Telefoni teel endale paadis koha ära broneerinud jäin ärevusega järgmist hommikut ootama.
Hommikune äratus oli kell 5.30, sest Tweed Heads asub meist ca 35 km kaugusel ja sinna pidin bussiga minema. Uksest välja astudes võttis mind vastu paduvihm, kogu taevas oli hall ja pilves. Olin kergelt pettunud aga samas õnnelik, et sukelduma saan.
Kokku sai lepitud, et 7.30 olen klubis kohal. Klubi leidsin paari kohaliku abiga suhteliselt kerge vaevaga üles. Uksel tervitas mind meeldiva olekuga Tim, kelle juhatamisel ajasin paberimajanduse korda, ning tasusin sukeldumise eest! Kuna mul endal varustust siin kaasas ei ole, pidin selle laenutama, hinnaks 60$ ning kuna paadiga minek, tuli sõidu eest maksta 109$, kokku siis 169$ ning 2 sukeldumist. See on minu seniste sukeldumiste kõige kallim sukeldumine.
Järgmisena oli mul väike mure, kellega ma koos sukelduma hakkan (sukeldutakse alati paaris, ehk buddyga). Kokku oli meid seitse inimest ja instruktor. Neli tegelast olid õpilased, kes tegid oma viimast sukeldumist, enne eksamit ning üks keskeas mees, kes tundus olevat kogenud sukelduja. Mind pandi selle viimase mehega paari. Alguses mees vaatas mind kummalise pilguga, ju kartis, et mingi turist, kes ei oska sukelduda võib olla jne.
Olles oma varustuse kätte saanud, riided ära vahetanud ning kola auto peale ladunud, asusime sadama poole teele. Paat ootas meid ees ning asjad paati vedanud, saime saare poole teele asuda. Paadis pidime täitma veel ühe paberi kuhu märkisime nime, allkirja, rahvuse ning sertifikaadi. Pärast seda, kui minu sukeldumiskaaslane nägi, et mul on Rescue Diveri sertifikaat, tema kartused lahtusid ning ta tuli minuga juttu rääkima. Kindluse mõttes küsis veel kord üle, mis aste mul on, et ikka kindel olla : ) Ta ise oli Divemaster, ehk järgmine aste pärast Rescue Diverit. Tuli välja, et tegu politseinikuga, kes oma uneajast sukeldumas käib, nii ta ise ütles :)! Tegu oli toreda ja sõbraliku mehega. Mind huvitas, kui kaua me sõidame sinna saarele, vastuseks sain, et 10 min.
Kohale jõudes tehti lühike tutvustus, keda vee all kohata võime ning arvestades tugevat hoovust, kuhu poole liikuma peame. Tegu piirkonnaga, mida kutsutakse marine park`iks, ehk kohaks, kus ei tohi kala püüda, seega on kalu seal väga palju ning nad saavad rahulikult pesitseda.
Leppisin oma kaaslasega käemärgid kokku ning olime esimestena vees. Mööda ankru köit alla laskudes, jäi kohe esmapilgul mulje nagu oleksin suurde akvaariumisse sattunud. Vesi oli meeldivalt karge esimese hetkega, termomeeter näitas 19 kraadi. Sügavus 12 m. Ujusime siis mööda saare äärt lõuna poole ning nautisime sadu erinevaid värvilisi kalu. Hoovus oli väga tugev, eriti kuskil 10 m sügavusel aga samas oli seal vesi soojem ehk 21 kraadi ning rohkem kalu( ega kalad ka lollid ole J) Nii tõusime ka meie kõrgemale, et vähegi soojem oleks. Kohalikud siin kasutavad 3mm paksust kalipsot, kindaid ei antud, saapaid ei antud ning kapuutsi ei olnud peas. Kui sedasi 19 – 21 kraadises veel 45 min olla, hakkab ka talisuplejatel külm :).
Korraga märkasin kivi vahel ühte tuttavat tegelast ja seal ta oli, kilpkonn. Läksin talle päris ligidale, ca 1 m kaugusele. Kuna tegu vana rahu endaga siis silma nurgast piilus mind vaikselt ning arvas, et ma ei märka teda, kui ta ennast ei liiguta. :), Mu kaaslane ei oleks märganudki teda, kui ma näpuga näidanud ei oleks. Tegu oli parajalt piraka poisiga. Järgmisena kohtasime Bluespot raid. Ehk siis sinisetäpilst raid. Tema meid eriti näha ei tahtnud ning põgenes suhteliselt kiirelt. Väikesed ereda värvilised kaldad ujuvad suurte parvedena ning paratamatult satud ka ise nende parve keskele. Papakoi kalu oli palju ja kloun kalu, kes anemoonide keskel mõnulesid. Ning ühed suuremad pruunid kalad, kes eesti kala liikidest meenutasid kokre või karpkala, need tegelased oli väga uudishimulikud ning tulid näksima ning tahtsid mängida. Meritähti ning erinevaid tigusid oli ka rohkelt ning värvilisi koralle ning merisiile.
Olles 45 min ära sukeldunud, tegime 5m sügavusel 3min ohutusstopi ning ujusime välja paadile. Õhku kulus mul 140 bar`i. Paadis pakkus kapten meile teed-kohvi ja küpsiseid, et natuke sooja saada, see kulus marjaks ära. Üks mees, kes oli nö õpilane, ei saanud paadis olla, kui paat kohapeal seisis ning ulpis vees. Mul oli tast kahju ka, kuna nii siga külm oli, sest pilves oli ning vihma ka tibutas. Otsustasime oma paarilisega, et tõmbame kiirelt sooja tee sisse ning läheme tagasi vette, täpsemalt sinna kalade kõrgusele ning naudime kauneid hetki koos nendega ja soojemas vees :)
Teise sukeldumise ajal liikusime teisele poole. Siis nägin teist kilpkonna, kes ujus uhkes üksinduses, proovisin talle kõrvale ujuda, kuid see osutus võimatuks. Muidu väga aeglased ning uimased loomad aga sel hetkel oli poiss väga kiire ning tühiste käpa tõmmetega liikus ta minust kiirelt eemale. Otsustasin teda mitte oma uudishimulikkusega rohkem kiusta ning jälgisin teda kaugemalt, kuidas ta helesinisesse kaugusesse kulges.
Korraga hakkasid väiksematest kaladest parved kahtlaselt kiirelt sebima ning laiali ujuma, ning hetk hiljem möödus meist hai! Ja nii oligi, paari meetri kauguselt möödus meist Guitar Shark, nii vähemalt minu politseinukust buddy ütles. Nägu on tal selline omapärane ja lapik ning taga osa väga peenike, ning kui hea kujutlusvõime võib kerget sarnasust kitarriga isegi märgata. :)
Õnneks see tegelane ei tundnud meie vastu huvi vaid läks oma teed. Niipalju kui mina nägin ei võtnud ta ühtegi väiksemat tegelast ka endaga kaasa. Pisikeste kalade kartus oli seekord asjatu.
Järgmisena pakkus meile seltsi üks suur kala, kes meenutas mulle põhjakoristajat või prügikala. Selline pruunilaiguline ning silmad väga pisikesed ja keset keha. Eesti vete kaladest kõige sarnasem äkki lutsule aga kordades suurem. Sellele kalale võis minna päris lähedale aga tema ei liigutanud ennast üldse, tänu oma värvusele, oli teda kivide vahel raske eristada.
Viimane suurem kala keda me enne teise sukeldumise lõppu kohtasime oli Bullray, ehk siis suur must rai valge kõhuga kes justkui lendab vee all. Tema liigutused on muljet avaldavad. Hõljudes ja oma keha liigutades liikudes, jätab väga elegantse mulje.
Tegime siis taas ohutuspeatuse 5m sügavusel ning hüppasime välja paati. Teise sukeldumisega kulus mul õhku 120 bar`i, ehk 20 bar`i vähem, kuna me olime soojemas vees. Lõdisedes ning saarega hüvasti jättes, suundusime tagasi sadama poole.
Klubisse jõudes, tegin väikse eine ning ajasime juttu ja vahetasime muljeid. Tim oli mulle vahepeal otsinud erinevaid sukeldumise klubisid, mis meie teel ette jäävad. Melbournes, Sydneys, Cairnsis ning Sunshine Coastil. Kuid nagu oli arvata, soovitavad kõik minna üles põhja Great Barrier Reefile sukelduma, kuhu ma kindlasti ka lähen. Sain temalt sealse parima klubi kontaktid ning veel hulga kasulikku infot.
Täitsime oma sukeldumise logiraamatud ära ning jätsin kõigiga hüvasti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin oma sukeldumisega väga rahule, kahju, et mul veealust kaamerat ei ole, aga ma plaanin selle investeeringu ära teha ja endale selle soetada.
Antud sukeldumise asetaksin teisele kohale, seniste sukeldumiste tabelis. Esikohal on endiselt Egiptuse Punase mere kogemus. Eks näis, kas Great Barrier Reef suudab Punase mere troonilt lüüa !?!


Mis veel?

Reedel käisin Annese ja Eneliga ühte laeva puhastamas ning poleerimas. Üle 20 meetri pikkune ja kolme korruseline mürakas oli vaja puhtaks saada. Hommikul kella 6 ajal olime juba sadamas kohal. Päev otsa nägime kõik suurt vaeva ning pingutasime, kuna pärastlõunaks pidi töö valmis olema. Napilt jõudsime õigeks ajaks valmis. Päeva ärevam sündmus oli see, kui avastasime tellingu ratta seest „Redback” ämbliku, ehk Austraalia kõige mürgisema ämbliku. Annes asus teda pildistama, tegu oli umbes 3 cm suuruse ämblikuga, kes hammustades tapab täiskasvanud inimese. Annese jala ja maa kokkupõrke tulemusena, leidis see mürgine ämblik oma otsa. Kokku on väidetavalt Austraalias kõige mürgisemaid ämblikke 3 liiki ja üks neist on Redback, nüüd siis see loomake ka nähtud. Õhtul veel restoranis tööd teinuna olin ööseks ikka päris läbi omadega.
Ühel vähestest vabadest õhtutest, mis meil Kairiga see nädal oli, kutsuti meid ühele seminarile. Kairi sai kunagi meie restoranis tuttavaks ühe mehe ja naisega, kellele ta hea mulje jättis ning kontakte vahetasid. See sama paarike kutsuske ühel õhtul meid seminari kuulama. See, mis seminariga tegu on jäi meile esimese hooga selgusetuks. Sättisime siis ennast kenasti valmis ning asusime toimumiskoha poole teele, meie kodust sinna ca 2 kilomeetrit. Olles jõudnud poolele teele hakkas kergelt vihma tibutama, lisasime kergelt sammule kiirust aga sellegi poolest hetk hiljem hakkas vihma nagu oavarrest sadama. Jooksime ühe suure puu alla varju aga kuna lehti oli puul suhteliselt hõredalt saime ikkagi täiesti läbimärjaks. Mina ei mäleta viimast korda, millal ma oleks nii märg olnud, vast siis kui riietega olen ujuma sattunud. Igatahes otsustasime joosta, et saaks kiiresti kohale.
Seminarile jõudes olid meid kutsunud paarike Maria ja George väga rõõmsad, et ikka tulime. Kuivatasime ennast wc-s natuke ning istusime saali.
Pärast 10 min loengu kuulamist saime aru kuhu me olime sattunud, tegu Amway ja 21 Century teemaga, ehk kes ei tea seda siis võrkturunduse promo üritusega. Mõtlesime et tõuseme püsti ja jalutame uksest välja, kuna me kumbki Kairiga ei fänna sellist teemat. Jäägu see teistele, kel müügiinimene sees, meis seda pole. Siiski otsustasime läbimärgadena selle tunni seal ära istuda ning pärast veel pool tundi teetassi taga meistritelt õpetussõnu kuulata ja iba pähe määrida.
Olles sealt võrgust ennast lahti rabelenud jooksime tagasi koju, et kuivad riided selga panna ning välja õhtust sööma minna. Kohaks mille valisime oli India restoran nimega Tandoori Palace. Sõime taas lammast, mis osutus väga maitsvaks ja puuvilja naan oli ka täitsa hea. India köök meile täitsa meeldib ning pole olnud ühtegi halba kogemust – elamust.
Vaikselt on hakanud meil telefoni kõnesid tulema inimestelt, keda huvitab meie korter. Loodame võimalikult ruttu korterist vabaneda, et oma plaanidega edasi liikuda ning asuda reisima. Hoidke meile pöidlaid, et leiame siia korterisse sobivad inimesed!
Päikest teile sinna Eestimaale!!!

Munade pühad!

Tagant järgi kõigile häid pühi!
Meie pühad olid töised. Kuna siin said inimesed puhata kokku 4 päeva, koos nädalavahetusega, siis oli tänav rahvast täis ning restoranis tööd jätkus.
Käisime Kairiga lähedal asuvas pargis pühade puhul toimuval kontserdil. Rahvas laulis ja tantsis. Hiljem selgus, et tegu oli kirikutegelastega, täpsemalt gospelkooriga aga leidus ka tava esinejaid. Ilm oli ilus ning nautisime päeva ning muusikat. Arutasime siin just ükspäev, et millest keegi puudust tunneb ning ühiselt tunneme puudust teatrist, kontsertidest ning üldse kultuurist. Eestis olles oleme päris aktiivsed kontsertide ning teatri külastajad aga siin see võimalus puudub kahjuks.
Üks pühapäev käisime Brisbane`s koos Majassi ja Mariga. Plaanis oli külastada Andy Warholi näitust, kohale jõudes selgus, et pileti saba oli 300 meetrit. Jätsime selle vaatamise ühise otsusena teiseks korraks. Tegime tuuri linnas poodides, sõime jäätist ning käsime „eesti majas”, täpsemalt Sirle ja Jorma juures. Tegu eestlastega, kes kogu perega siia elama kolinud ning nüüd elavad majas, kus alumisel korrusel asub nö backpacker ning seal peatuvad eestlased. Hetkel seal Martin, Alar ja Timo ning veel mõned näod. Maja on nii kuulus, et enamus eestlased, kes Brisbane tulevad, ööbivad oma esimesed ööd seal või vähemalt on seal käinud. Pärast külaskäiku hakkasime Gold Coasti tagasi tulema, kuna pidime mõlemad Kairiga õhtul tööle minema.
Üks päev käis meil Kerli külas, koos oma kaaslasega. Kerli, kes on minu blogi üks suurimaid fänne, sattus oma kaaslasega meie kanti ning tuli patsi lööma. Neil on plaanis paar nädalat Austraaliat avastada ning seejärel ka Uus –Meremaalt läbi põigata. Jõime head veini ning jalutasime ümbruskonnas ning muljetasime nende reisist.
Järgmisel päeval tuli meile Dennis külla. Tegu Kairi sõbraga, kes on taanlane. Väga tore poiss, kel plaanis kolm kuud üksi ringi reisida, siin Austraalias siis Uus – Meremaal ning Tais. Ta peatus siin meie juures kokku viis päeva. Käisime temaga Currumbin´is, Goolangatas ja Snaper Rockis (tegu kõige kuulsama surfi rannaga siin!) Tegime väga laheda päeva ning nautisime surfarite sõitu. Lained olid mega suured ning vesi väga soe, 25 kraadi ringis. Lootsime delfiine ka näha, kuid kahjuks ei näinud.
Meie juurest sõitis Dennis Fraser islandile (maailma suurim liivasaar), kus plaanis veeta mõned päevad.
Nii et viimased paar nädalat on meil olnud külaliste rohked, mis on väga lahe.
Veel teatasime kinnisvara büroole, et tahame üürilepingu ära lõpetada ning nad panid uue kuulutuse üles oma kodulehele. Üks huviline helistas ka juba aga ta tahtis kohe sisse kolida. Meie plaanime liikuda ca 2 nädala pärast, mitte enne.
Ülejäänud päevad oleme vedelenud rannas ning ujunud. Viimaste päevade jooksul on lained eriti suured olnud ning väga tugev hoovus on. Nende päevade jooksul on 5 inimest ära uppunud. Eile võitlesin ise ka lainetega, üks laine tuli sellise hooga, et tegin vee all salto ära. Targem on olla madalas vees, kuid kangesti kisub lainetega sõitma.
Restoranist, kus töötame on tõsine kopp ees, tahame väga siit juba jalga lasta. Samas on tarvis reisimiseks raha koguda.
Kodused on meid nii ära hirmutanud, et eestis hinnad muudkui tõusevad ning majandus langeb ja soovitavad meil kauemaks siia jääda. Ei teagi mida teha, aega meil veel on siin olla mõned kuud. Piletid on meil 10 juuniks olemas. Eks siis paistab, kas astume lennukile või lükkame edasi tagasi tulekut.
Oleme oma eluga siin endiselt rahul, kuid Gold Coastist tahaks kiiremas korras jalga lasta. Järgmiseks peatuseks on meil Sydney!
Järgmise korrani! Ilusat Kevadet teile!!!