Reisi kokkuvõtet on lühidalt väga raske teha, aga eks ma proovin ikkagi. Jäime reisiga rahule, eks oleks võinud osasid asju teistmoodi teha, kuid see on juba tagant järele tarkus. Läks nii nagu läks, oli head ja oli natuke halba, kuid kokkuvõttes oleme õnnelikud, et oleme ise elus ja terved, oli uut laadi kogemus, mis muutis elu värvilisemaks. Minu ja Kairi suhe sai ka tugevamaks tänu sellele reisile, nii mõnigi asi sai meie suhtes selgeks räägitud või mõeldud.
Meid ootavad ees veel mitu põnevat reisi sel aastal, mis tulevad ka kindlasti kordumatud.
Austraaliasse me nii pea uuesti ei plaani minna, kui kunagi sinna veel minna, siis tahaksime reisida läänekaldal ja avastada sealset poolt Austraaliat ja Uus Meremaa põhjasaart.
Pean seda blogi edasi, kuid mitte enam nii regulaarselt. Kui kuskile huvitavale reisile satun annan sellest siin märku!
Tänud kõigile, kes viitsisid seda meie seiklust lugeda ning kaunist ja seikluste rohket suve!
Monday, June 16, 2008
Singapur, Dubai, Istanbul ja lõpuks ometi kodu!
Austraalia pidu sai läbi : (Veetsime nädalakese Gold Coast`is Annese ja Eneli juures elades. Nädal möödus nii kiiresti, kuid õnneks jõudsime kõikide sõpradega hüvasti jätta ja tegime isegi grilliõhtu Ivo ja Maire juures, mis oli täitsa vahva! Sai veel Annese ja Eneliga üks õhtu väljas ka käidud, kuid meeleolu oli kuidagi vähe nukker. Selline lahkumise tunne oli ja kahju, et juba lähedaseks saanud inimesed maha jäävad, kuid mis parata, eks nii see elu juba kord on. Samas on hea teada, et sõbrad Eestis ootavad kõik meie saabumist pikki silmi J ning ees on ootamas Jaanipäev ja veel palju vahvaid grilliõhtuid!
Viimasel päeval saime ka veel Mitsitiga kokku, kes on ikka uskumatult lahke ja sõbralik meie vastu olnud, hoiab meid nagu oma lapsi. Ootame teda järgmine suvi Eesti külla, et talle vahva Eesti tuur teha ning meie kaunist maad näidata! Sellised südamlikke inimesi peaks maailmas rohkem olema!
Pühapäeval 8. juunil, asusime siis Austraaliast kodu poole teele. Annes viskas meid rongijaama, hüppasime rongile ja sõitsime Brisbane`i poole. Poolel teel saime kerged krambid, kui rong korraga pimedaks läks ja seisma jäi. Meil jooksid juba numbrid silme ees ja mõtlesime, mis me siis teeme, kui lennukist maha peaksime selle pärast jääma. Õnneks need elu pikimad 5 minutit pimedas rongis, keset tundmatut põldu said õnneliku lõpu ning meie sõit jätkus.
Lennujaamas oli kahtlaselt vaikne õhkkond, andsime oma kandamid Emirates`i letis ära ning poole tunni möödudes olimegi juba oma uhkes ja suures lennukis.
Lend kestis 8 tundi, mille jooksul jõudsin ära vaadata 3 filmi ning mängida pokkerit, tehes uue rekordi – 220000$ J
Lend oli pisut ebameeldiv tegelikult, kuna õhk oli väga kuiv, huuled kuivasid ja silmad valutasid. Toit selle eest endiselt maitsev ning teenindus meeldiv.
Kuna olime otsustanud Kairiga, et tahame teha „stop over`i” Singapuris, siis meie teed Kariniga läksid Singapuri lennujaamas lahku. Tegime kalli ning soovisime üksteistele head reisi jätku. Tema järgmiseks peatuseks oli Dubai.
Kuna jõudsime Singapuri öösel kell 2, siis ei olnud meil võimalik öömajja minna, kuna siinsed hostelid teevad check – in`i alles kell 2 päeval. Seega veetsime lõbusa öö lennujaama toolidel. Mina otsisin nurga, kus oli vaip maas ja keerasin kerra. Kõva 3 tundi sain isegi magada, Kairi otsustas toolide kasuks.
Hommikul saime õnneks hostelisse varem sisse ning isegi hommikust süüa. Peale seda läksime magama, kuna olime mõlemad ikka väga väsinud.
Pärastlõunal asusime Singapuri elu olu uurima, võttes metroo millega kihutasime kesklinna. Esmamuljed on nii ja naa pidi. J Meeletult tappev niiskus on siin, sooja on vast 30 kraadi ringis ja päikest väga pole aga higistama ajab meeletult. Õhu puudus on pidevalt ning osad linnaosad haisevad sellise roiskunud liha järele, mis ei ole meeldiv. Toit oli suhteliselt maitsev ning odav. Tehnika, mis pidi rahvajuttude põhjal olema lausa pool muidu nagu ka riided ei vasta päris tõele. Lootes siin leida endale nipet – näpet tehnikat lükkub vist vähe tuleviku suunas. Tõsi on see, et valik on siin tehnika vallas suurem, meeletud kaubamajad müüvad kaameraid ja sülearvuteid, kus tuleb vaid endale sobiv välja valida. Kuid hinnad on päris kõrged nii et ostma kohe ei kappa. Aga oleme alles nii vähe siin olnud, et ei hakka hetkel lõpp kokkuvõtet tegema…
…
Nüüd kus oleme oma Singapuri reisiga ühele poole saamas ja istume lennujaamas mugavatel nahktoolidel, heidaks põgusa pilgu meie siin riigis veedetud päevadele.
Teisipäeva hommikul seadsime sammud uuesti kesklinna, et vaadata uuesti seda shoppamise teemat vähe lähemalt. Et kuidas nende hindadega ikkagi lood on J Päeva lõpuks olime 7 – 8 tunnisest poodide rallist kergelt väsinud. Siin on ikka mega suured shoping centre-d, kus käib vilgas ostumöll kuna just hetkel on käimas siin suur osturalli. Hinnad on kirjade järgi all kuni 70 – 80 %. Mis siin parata, eks see ostupisik tabas ka meid ennast ning sai siia riiki päris kopsakas summa jäetud. :*) Samas tuju jälle mõneks ajaks hea, eks see ole kõige tähtsam ju!?! Siinne moto on „shop till you drop”!
Kolmapäeval kappasime veel linnas ringi ja külastasime õhtul india meeste oma linnosa, ehk Little India-t. Nägime templeid, turutänavaid ja suurtes kogustes india mehi. Kuna oleme Kairiga suured india köögi austajad siis astusime ühte restorani sisse, et hüva õhtusöök võtta. Olime oma toidud kerge vaevaga ära tellinud ja pisut juttu ajanud, kui toodi lauale metall kandik, kus peal oli suur roheline taimeleht, mille pealt siis söömine hakkas toimuma. Kõrval lauas istusid ärimeeste välimusega india mehed, kes lasksid toitu kätega endale suhu. Noast – kahvlist polnud need härrad vist kuulnud, minul endal oli esmakord sellist pilti näha. Tavaliselt need kodanikud, kes ei ole nõus terariistu kasutama jäetakse ju restorani ukse taha, aga küllap asi nende kultuuris ja oma linnaosas seda pahaks ei peeta. Pisut rõve oli vaadata kuidas mustad näpud veel mustemasse suhu korduvalt kadusid ja vurrude vahel riisi terad naeratasid.
Kandikule panime siis oma toidu, milleks oli lammas ja kana, mingi möks oli kastmeks kõrval. Esimene suutäis oli nii terav, et tõi esimesed pisarad meie mõlema silmast välja. Toit oli nii hot kui vähegi olla saab põhjamaa inimesele. Edasine söömine toimus läbi naeru ja kiiruse peale J Kõht oli suurest ostlemisest hele, ja toit ise kusjuures maitsev, ainult et põrgu vürtsikas. Kelner nähes meid nutmas, tuli küsima, et kuidas maitseb. Vastasime läbi vesiste silmade naeratades, et super hea ja vürtsikas J Vana ütles, et see pidi omapoiste jaoks veel lahja olema. Uskumatud mehed igatahes, kokkuvõttes saime siiski kõhu tugevalt täis ning kõhubakteritest tõenäoliselt lahti.
Järgmisel päeval otsustasime käia hiina linnaosas ehk Chinatown-is! Koht jättis väga hea ja huvitava mulje, tänavad olid täis ilusaid värvilisis maju ja laternaid täis ning templid olid kenad. Turg oli ainult selline, et sealt ei tahtnud, ega osanud küll midagi endale osta, täiesti mõttetu trään.
Oma eelviimasel päeval tiirutasime mööda käimata kohti ringi. Ahetasime meeletult kõrgete pilvelõhkujate ning suurte äri – ja büroo komplekside üle, millede vahel siblisid tublid ja targad pintsakutes pilusilmad.
Kohalikud inimesed on siinmaal segunenud tugevalt naaber riikide kodanikega, malaisia, india, hiina ja jaapani päritolu tegelinskid on vapralt siin oma kanda kinnitanud. Tänavapilt on sellest tulenevalt üsna värviline. Kolme neegripoissi olen ka nende päevade jooksul kohanud. Kohalikud naised on täitsa kenad ja näevad nagu väikesed nukud välja. Metrooga sõites tundsime Kairiga tugevaid pilke endil, kuna valgeid kohtab väga harva siinkandis.
Singapuri highlight oli eelviimasel õhtul, kui külastasime Night Safari`t, ehk öist safarit. Tegu loomapargiga, kus külastajatele presenteeritakse loomi nende loomulikule elu keskkonnale lähedases situatsiooni, ehk siis mitte puuris vaid looduses. Nii nägime elevante, tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne, jõehobusid, leopardid jne jne neile loodud mugavates tingimustes. Sõitsime spetsiaalse väikse rongiga neist väga lähedalt mööda ning peatusime huvitavamate isendite juures. Väga põnev ning meeli ärgitav oli ka jalutuskäik öises vihmametsas, kus iga puu ja kännu taga on keegi ning mis hääled seal pargis olid.
Night Safarilt koju saamisega oli meil väikesed probleemid, kuna tulime pargist ära peale kella 10 õhtul ja hakkasime bussi ootama, mis meid metroo peatusesse viiks. Pidime päris pikalt ootama ning kui lõpuks bussile saime, siis viis see meid päris kaugele hoopis teise suunda kus meil vaja oli. Kui siis lõpuks metroo peale saime selgus, et oleme täiesti teises linna servas ning koju jõudmiseks läheb aega ca tund. Kell oli nii hiline ja viimane metroo oli see mille peale me saime. Metroos olles selgus, et see ei sõidagi meie peatuseni välja, vaid lõpetab juba kõvasti varem sõidu. Hüppasime siis viimases peatuses maha ja kohaliku noormehe abiga saime viimase bussi peale, mis meie kanti pidi viima. Õnneks viis buss meid kodule päris lähedale ja ei pidanud väga kaua jalutama. Sellised seiklused siis öises Singapuris.
Järgmisel päeval tegime veel poodides väikese tiiru ja trampisime linnas ringi. Õhtul seadsime sammud lennujaama, et asuda Dubai poole teele.
Hommikuks olime saabunud Dubai lennuväljale, üks kohutavamaid lennujaamasid, kus olen pidanud pikemat aega veetma. Seltskond, kes seal liigub on shokeeriv. Kaltsunukud nagu mina neid naisi kutsun, kohalikud nafta sheigid ja igasugu muud rahvast. Kõik magavad põrandal ja ootavad oma lendu. Kes palvetab nurgas, kes spetsiaalselt selleks mõeldud ruumis. Pidime seal veetma 8 pikka tundi, sest just nii palju hiljem läks meie Türgi lend.
Türki Istanbuli jõudes võttis meid vastu mõnusalt euroopalik õhk ja olemine. Võtsime takso ja sõitsime kesklinna oma hostelisse. Hostel oli täitsa asjalik ja väga heas asukohas. Tegime õhtul väikese ringi linnapeal ja puhusime restoranide ees olevate kelneritega juttu. Kõik olid väga sõbralikud ja käimas oli jalgpallimäng Hollandi ja Prantsusmaa vahel. Lennujaamas saime veel tuttavaks ühe eesti noormehega kel nimeks Roland, kes samuti reisis Uus Meremaal, Austraalias ja Aasias. Ta tuli meiega samasse hostelisse.
Järgmisel hommikul oligi aeg minna taas lennujaama ning viimaks ometi oli piletile kirjutatud Riia lennujaam.
Kannatasime veel tühised 4 lennutundi ja Riias me olimegi. Ema isa olid meile järgi tulnud. Käisime üheskoos supermarketist läbi, võttes Karumsi kohukesi, musta leiba ja nipet näpet söögipoolist ning asusime Tallinna poole teele.
Mõnus oli hingata karget Baltimaa 16 kraadist õhku ning näha kuuse – männi metsi.
Koju jõudes ootasid meid Kalle ja Tobias, kes olid õnnest pöörased, tunne oli vastastikune.
Nüüd olles mõned päevad kodus olnud, grillinud, metsas jalutanud ja vanematega aega veetnud saame aru, et kodus on väga hea olla. Et sellest aru saada, tuleb vahepeal ära käia ning vaadata kodu eemalt, kõrvalseisja pilguga.
Viimasel päeval saime ka veel Mitsitiga kokku, kes on ikka uskumatult lahke ja sõbralik meie vastu olnud, hoiab meid nagu oma lapsi. Ootame teda järgmine suvi Eesti külla, et talle vahva Eesti tuur teha ning meie kaunist maad näidata! Sellised südamlikke inimesi peaks maailmas rohkem olema!
Pühapäeval 8. juunil, asusime siis Austraaliast kodu poole teele. Annes viskas meid rongijaama, hüppasime rongile ja sõitsime Brisbane`i poole. Poolel teel saime kerged krambid, kui rong korraga pimedaks läks ja seisma jäi. Meil jooksid juba numbrid silme ees ja mõtlesime, mis me siis teeme, kui lennukist maha peaksime selle pärast jääma. Õnneks need elu pikimad 5 minutit pimedas rongis, keset tundmatut põldu said õnneliku lõpu ning meie sõit jätkus.
Lennujaamas oli kahtlaselt vaikne õhkkond, andsime oma kandamid Emirates`i letis ära ning poole tunni möödudes olimegi juba oma uhkes ja suures lennukis.
Lend kestis 8 tundi, mille jooksul jõudsin ära vaadata 3 filmi ning mängida pokkerit, tehes uue rekordi – 220000$ J
Lend oli pisut ebameeldiv tegelikult, kuna õhk oli väga kuiv, huuled kuivasid ja silmad valutasid. Toit selle eest endiselt maitsev ning teenindus meeldiv.
Kuna olime otsustanud Kairiga, et tahame teha „stop over`i” Singapuris, siis meie teed Kariniga läksid Singapuri lennujaamas lahku. Tegime kalli ning soovisime üksteistele head reisi jätku. Tema järgmiseks peatuseks oli Dubai.
Kuna jõudsime Singapuri öösel kell 2, siis ei olnud meil võimalik öömajja minna, kuna siinsed hostelid teevad check – in`i alles kell 2 päeval. Seega veetsime lõbusa öö lennujaama toolidel. Mina otsisin nurga, kus oli vaip maas ja keerasin kerra. Kõva 3 tundi sain isegi magada, Kairi otsustas toolide kasuks.
Hommikul saime õnneks hostelisse varem sisse ning isegi hommikust süüa. Peale seda läksime magama, kuna olime mõlemad ikka väga väsinud.
Pärastlõunal asusime Singapuri elu olu uurima, võttes metroo millega kihutasime kesklinna. Esmamuljed on nii ja naa pidi. J Meeletult tappev niiskus on siin, sooja on vast 30 kraadi ringis ja päikest väga pole aga higistama ajab meeletult. Õhu puudus on pidevalt ning osad linnaosad haisevad sellise roiskunud liha järele, mis ei ole meeldiv. Toit oli suhteliselt maitsev ning odav. Tehnika, mis pidi rahvajuttude põhjal olema lausa pool muidu nagu ka riided ei vasta päris tõele. Lootes siin leida endale nipet – näpet tehnikat lükkub vist vähe tuleviku suunas. Tõsi on see, et valik on siin tehnika vallas suurem, meeletud kaubamajad müüvad kaameraid ja sülearvuteid, kus tuleb vaid endale sobiv välja valida. Kuid hinnad on päris kõrged nii et ostma kohe ei kappa. Aga oleme alles nii vähe siin olnud, et ei hakka hetkel lõpp kokkuvõtet tegema…
…
Nüüd kus oleme oma Singapuri reisiga ühele poole saamas ja istume lennujaamas mugavatel nahktoolidel, heidaks põgusa pilgu meie siin riigis veedetud päevadele.
Teisipäeva hommikul seadsime sammud uuesti kesklinna, et vaadata uuesti seda shoppamise teemat vähe lähemalt. Et kuidas nende hindadega ikkagi lood on J Päeva lõpuks olime 7 – 8 tunnisest poodide rallist kergelt väsinud. Siin on ikka mega suured shoping centre-d, kus käib vilgas ostumöll kuna just hetkel on käimas siin suur osturalli. Hinnad on kirjade järgi all kuni 70 – 80 %. Mis siin parata, eks see ostupisik tabas ka meid ennast ning sai siia riiki päris kopsakas summa jäetud. :*) Samas tuju jälle mõneks ajaks hea, eks see ole kõige tähtsam ju!?! Siinne moto on „shop till you drop”!
Kolmapäeval kappasime veel linnas ringi ja külastasime õhtul india meeste oma linnosa, ehk Little India-t. Nägime templeid, turutänavaid ja suurtes kogustes india mehi. Kuna oleme Kairiga suured india köögi austajad siis astusime ühte restorani sisse, et hüva õhtusöök võtta. Olime oma toidud kerge vaevaga ära tellinud ja pisut juttu ajanud, kui toodi lauale metall kandik, kus peal oli suur roheline taimeleht, mille pealt siis söömine hakkas toimuma. Kõrval lauas istusid ärimeeste välimusega india mehed, kes lasksid toitu kätega endale suhu. Noast – kahvlist polnud need härrad vist kuulnud, minul endal oli esmakord sellist pilti näha. Tavaliselt need kodanikud, kes ei ole nõus terariistu kasutama jäetakse ju restorani ukse taha, aga küllap asi nende kultuuris ja oma linnaosas seda pahaks ei peeta. Pisut rõve oli vaadata kuidas mustad näpud veel mustemasse suhu korduvalt kadusid ja vurrude vahel riisi terad naeratasid.
Kandikule panime siis oma toidu, milleks oli lammas ja kana, mingi möks oli kastmeks kõrval. Esimene suutäis oli nii terav, et tõi esimesed pisarad meie mõlema silmast välja. Toit oli nii hot kui vähegi olla saab põhjamaa inimesele. Edasine söömine toimus läbi naeru ja kiiruse peale J Kõht oli suurest ostlemisest hele, ja toit ise kusjuures maitsev, ainult et põrgu vürtsikas. Kelner nähes meid nutmas, tuli küsima, et kuidas maitseb. Vastasime läbi vesiste silmade naeratades, et super hea ja vürtsikas J Vana ütles, et see pidi omapoiste jaoks veel lahja olema. Uskumatud mehed igatahes, kokkuvõttes saime siiski kõhu tugevalt täis ning kõhubakteritest tõenäoliselt lahti.
Järgmisel päeval otsustasime käia hiina linnaosas ehk Chinatown-is! Koht jättis väga hea ja huvitava mulje, tänavad olid täis ilusaid värvilisis maju ja laternaid täis ning templid olid kenad. Turg oli ainult selline, et sealt ei tahtnud, ega osanud küll midagi endale osta, täiesti mõttetu trään.
Oma eelviimasel päeval tiirutasime mööda käimata kohti ringi. Ahetasime meeletult kõrgete pilvelõhkujate ning suurte äri – ja büroo komplekside üle, millede vahel siblisid tublid ja targad pintsakutes pilusilmad.
Kohalikud inimesed on siinmaal segunenud tugevalt naaber riikide kodanikega, malaisia, india, hiina ja jaapani päritolu tegelinskid on vapralt siin oma kanda kinnitanud. Tänavapilt on sellest tulenevalt üsna värviline. Kolme neegripoissi olen ka nende päevade jooksul kohanud. Kohalikud naised on täitsa kenad ja näevad nagu väikesed nukud välja. Metrooga sõites tundsime Kairiga tugevaid pilke endil, kuna valgeid kohtab väga harva siinkandis.
Singapuri highlight oli eelviimasel õhtul, kui külastasime Night Safari`t, ehk öist safarit. Tegu loomapargiga, kus külastajatele presenteeritakse loomi nende loomulikule elu keskkonnale lähedases situatsiooni, ehk siis mitte puuris vaid looduses. Nii nägime elevante, tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne, jõehobusid, leopardid jne jne neile loodud mugavates tingimustes. Sõitsime spetsiaalse väikse rongiga neist väga lähedalt mööda ning peatusime huvitavamate isendite juures. Väga põnev ning meeli ärgitav oli ka jalutuskäik öises vihmametsas, kus iga puu ja kännu taga on keegi ning mis hääled seal pargis olid.
Night Safarilt koju saamisega oli meil väikesed probleemid, kuna tulime pargist ära peale kella 10 õhtul ja hakkasime bussi ootama, mis meid metroo peatusesse viiks. Pidime päris pikalt ootama ning kui lõpuks bussile saime, siis viis see meid päris kaugele hoopis teise suunda kus meil vaja oli. Kui siis lõpuks metroo peale saime selgus, et oleme täiesti teises linna servas ning koju jõudmiseks läheb aega ca tund. Kell oli nii hiline ja viimane metroo oli see mille peale me saime. Metroos olles selgus, et see ei sõidagi meie peatuseni välja, vaid lõpetab juba kõvasti varem sõidu. Hüppasime siis viimases peatuses maha ja kohaliku noormehe abiga saime viimase bussi peale, mis meie kanti pidi viima. Õnneks viis buss meid kodule päris lähedale ja ei pidanud väga kaua jalutama. Sellised seiklused siis öises Singapuris.
Järgmisel päeval tegime veel poodides väikese tiiru ja trampisime linnas ringi. Õhtul seadsime sammud lennujaama, et asuda Dubai poole teele.
Hommikuks olime saabunud Dubai lennuväljale, üks kohutavamaid lennujaamasid, kus olen pidanud pikemat aega veetma. Seltskond, kes seal liigub on shokeeriv. Kaltsunukud nagu mina neid naisi kutsun, kohalikud nafta sheigid ja igasugu muud rahvast. Kõik magavad põrandal ja ootavad oma lendu. Kes palvetab nurgas, kes spetsiaalselt selleks mõeldud ruumis. Pidime seal veetma 8 pikka tundi, sest just nii palju hiljem läks meie Türgi lend.
Türki Istanbuli jõudes võttis meid vastu mõnusalt euroopalik õhk ja olemine. Võtsime takso ja sõitsime kesklinna oma hostelisse. Hostel oli täitsa asjalik ja väga heas asukohas. Tegime õhtul väikese ringi linnapeal ja puhusime restoranide ees olevate kelneritega juttu. Kõik olid väga sõbralikud ja käimas oli jalgpallimäng Hollandi ja Prantsusmaa vahel. Lennujaamas saime veel tuttavaks ühe eesti noormehega kel nimeks Roland, kes samuti reisis Uus Meremaal, Austraalias ja Aasias. Ta tuli meiega samasse hostelisse.
Järgmisel hommikul oligi aeg minna taas lennujaama ning viimaks ometi oli piletile kirjutatud Riia lennujaam.
Kannatasime veel tühised 4 lennutundi ja Riias me olimegi. Ema isa olid meile järgi tulnud. Käisime üheskoos supermarketist läbi, võttes Karumsi kohukesi, musta leiba ja nipet näpet söögipoolist ning asusime Tallinna poole teele.
Mõnus oli hingata karget Baltimaa 16 kraadist õhku ning näha kuuse – männi metsi.
Koju jõudes ootasid meid Kalle ja Tobias, kes olid õnnest pöörased, tunne oli vastastikune.
Nüüd olles mõned päevad kodus olnud, grillinud, metsas jalutanud ja vanematega aega veetnud saame aru, et kodus on väga hea olla. Et sellest aru saada, tuleb vahepeal ära käia ning vaadata kodu eemalt, kõrvalseisja pilguga.
Kinnisvarafirma Elders vs Meie!
Järgnev lugu on neile hoiatuseks, kellel plaanis tulla Austraaliasse elama ning kel tahtmine siin maal korterit üürida nagu meie seda tegime. Meie pereliikmetele ning mõnele sõbrale tuleb see lugu tuttav ette, sest nad on seda meilt juba kuulnud ja asjade kulgemisega kursis, teistele kel viitsimist seda lugeda, kogu lugu on tõsi ning ilma ilustamata.
Alustuseks siis nii palju, et korter, kus me elasime Gold Coastil ning kust me enne tähtaegselt välja kolisime on saanud meile päris suureks probleemiks.
Nimelt kinnisvara firma Elders, kelle kaudu me korteri üürisime ei maksnud meile kogu tagatisraha tagasi ning hakkasid tooma tobedaid põhjuseid.
Me maksime lepingu katkestamise tasu neile ca 500$, mis oli paberitega tegelemise ja reklaami eest. Kokku leidsime 4 huvilist, kes tahtsid meie korterit.
Olime õnnelikud, kui teatati, et nad valisid välja ühed noored, kes on soovivad ning tahavad sisse kolida. Ütlesime neile, et me kolime nädala pärast korterist välja, pidi sobima väga hästi. Kolisime 9. aprillil korterist välja, tehes vajalikud keemilised puhastused vaipadele ning lõime kõik läikima. Isegi aknad pesime ära kuigi seda poleks vaja olnud. Käisime veel büroost läbi ning andsime võtmed ära ning kirjutasime ühele paberile alla, millel oli kirjas, et kogu me tagatisraha milleks oli 1460$ tagastatakse meile. Agent näitas kohu kirjutada allkirjad ning nii me tegime. Küsisime millal raha üle kantakse vastati et lähima 3-4 päeva jooksul.
Lendasime 9. aprill Sydney`sse ega muretsenud rohkem selle teema pärast. Läks nädal mööda, läks teinegi, raha ei kuskil. Helistasime siis büroosse, et mis toimub? Vastati, et paberid pandi just posti ning läheb veel mõni päev aega ning raha on olemas. Kõik pidi korras olema, oli see mis öeldi.
Läks veel nädalake ning avastasime, et ongi raha kantud, kuid natuke vähem kui pool sellest kogusummast. Helistasime siis uuesti büroosse, et aru pärida, olime selleks ajaks juba omadega Cairnsis. Meile vastati sellepeale, et uued üürnikud kolisid 2 nädalat hiljem sisse ja me pidime selle aja oma rahast kinni maksma, mis see korter tühjana seisis. Absurdne! Olime maruvihased. Peale selle hakati rääkima, et diivanid ja toolid olid puhastamata, mis aga polnud kuskil kirjas, et seda tuleks teha ja neid ei olnud vaja puhastada ning neid ei olnud keegi puhastanud ka enne meie sisse kolimist, diivan oli liiva täis.
Proovisime meiega tegelenud agendiga suhelda ja aru pärida, et mis toimub. Aga see naine ei võtnud meie telefoni kõnesid enam vastu ning raius, et nii ongi ja nendel on õigust ülegi. Ei jäänud muud üle, kui helistada kõrgemale ülemusele selles firmas. Mees tundus mõistlik ja ütles, et uurib asja ning võttis telefoni numbri. Siiamaani ei ole aga tagasi helistanud ja ise ka toru ei võta. Olime nagu eriti tigedaks aetud. Uurisime natuke asja, et mida siis teha ja kuhu pöörduda. Siin maal on nii, et korteri tagatisraha hoiab enda käes mitte kinnisvarafirma vaid RTA, ehk selleks loodud valitsuse organisatsioon. Helistasime sinna! Pika kõne lõpuks saime teada, et olime kirjutanud alla nö tühjale tsekile. Agent lasi meil allkirjad panna ja kasutas meid lihtsalt ära. Paberile oli hiljem meie teadmata poole väiksem summa kirjutatud. RTA-st öeldi, et teid on petetud ja tunti kaasa. Helistasime uuesti Eldersisse, et saada kontakti meie agendiga ja küsida kuidas nad nii teha said. Taas ei õnnestunud isikut kätte saada ega aru pärida.
Uurisime siis mida teha sellises situatsioonis ning saime teada, et siin maal on olemas selline organisatsioon nagu Tenant advice, kes annab siis hätta sattunutele tasuta abi ning need teavad, mis edasi teha. Läksime siis sinna kontorisse, meie juurest oli sinna päris jupp maad ca 2 tundi käimist edasi – tagasi. Saime seda teed kokku käia 3 korda. Vastu võttis meid neegriproua, kes oli suhteliselt abivalmis ning kes meid ilusti ära kuulas. Lõpetuseks püüdis lohutada meid sellega, et selline case on väga populaarne siin maal ning et kinnisvara firmad võtavadki tagatisraha kui enda raha. Olime arvanud, et meid kasutati ära kui nö lolle turiste aga tuleb välja, et ka omasid kiusatakse (kasutaksin vähe krõbedamat väljendit siinkohal).
Täitsime seal kontoris hunniku pabereid ning jäime RTA-st faksi ootama vajalike dokumentidega. Uskumatu on siin maal see paberite ajamine, faksi peab ootama 3 päeva, kirjad liiguvad nädalaga ühest linnast teise jne jne.
Kokku läks meil pea 3 nädalat seal Cairnsis nende paberite ajamisega, puhkust väga ei olnud, pidevalt olid mõtted sellel teemal. Paljud inimesed oleksid siinkohal kindlasti käega löönud, kuid Kairi oli nii tubli, et jätkas võitlust, kuigi kohati tundus, et see on võitlus tuuleveskitega. Aga ei tahtnud alla ka anda ning kohtusse mitte minna kuna olime juba nii palju aega, närve ja raha kulutanud.
Lõpuks siis saime kõik vajaminevad paberid kokku ning oli aeg posti panna, et need Gold Coasti kohtusse saata. Dokumendid olid kolmes eksemplaris, millest üks meile, teine kohtusse ja kolmas sellele kinnisvara firmale. Pluss pidime tasuma kohtumaksu milleks oli 15$, kuna meie summa mida me tagasi taotleme oli suhteliselt väike. Siin maal käib maksmine nii, et pead tegema „money orderi”, ehk tasuma selle 15$ postkontorisse, sealt antakse sulle tshek, mis kinnitab et oled maksnud ja teine pool tshekist läheb raha saajale, ehk antud juhul kohtule. Panime selle paberilipaka ümbrikusse, enne veel küsisime kas see on ikka turvaline, vastati et muidugi on ärge põdege. Mark peale ning postkasti see kiri läkski. Panime dokumentidesse oma aadressiks sõber Annese aadressi. Sinna pidi siis kohus meie paberid saatma, teatega millal kohus toimub. Jäime ootama!
Olles siis lõpuks paar nädalat hiljem teada saanud Anneselt, et kiri jõudis kohale, selgus kirja avamisel, et kohtu kuupäeva pole, mõtlesime, et mis mõttes pole. Siis selgus lõpuks, et oli lisatud kiri, kus märgiti, et meie kohtutasu see sama 15$ tshek on maksmata, kuigi olime maksnud. Helistasime kohtusse, et mis toimub, saadate meie kõik paberid meile tagasi ja raha pole saanud. Selgus, et me oleksime pidanud selle sama tsheki klammerdajaga „paberi” külge klammerdama. Täiesti uskumatu, meil ei olnud enam sõnu. Kohus kaotas meie tsheki ära. Meil oli olemas tsheki teine pool tõestuseks alles, et olime maksnud. Läksime siis Gold Coastis post kontorisse ja palusime uurida, kas raha on selle arve peal ikka alles, see 15$. Oli. Küsisime mis siis nüüd edasi saab, kohus kaotas, viskas koos ümbrikuga prügikasti, meie tsheki. Öeldi, et selle meie paberi poolega pole midagi teha ja kohus ei saa sellega seda raha kätte. Olime ei-tea-mitmes-kord taas sõnatud. Edasine paberite käik oli siis avaldus kirjutada, et tagastataks meie 15$ ja see saata peakorterisse, mis asub Sydney`s, kas te suudate uskuda!!??? Meil oli Kairiga ahhhh efekt! Oli tahtmine hakata kas röökima või siis nutma. Me ei suutnud seda uskuda!
Küsimuse peale kaua selle summa tagastamine aega võiks võtta, tuli vastuseks et kuni 4 nädalat. Anud päev oli teisipäev ja meie pidime lahkuma sama nädala pühapäeval :)
Küsisime, et kas seda protsessi ei saaks kiirendada kuna me lahkume riigist, vastus oli et kõige kõige kiirem võimalus oleks 2 nädalat!
Ei jäänudki meil muud üle kui sammud kohtusse seada. Rääkisime kohtusekretäriga ning pärisime kõikvõimalike küsimusi, tasusime uuesti 15$ kohtutasu, kuigi käis peast läbi mõte jätta asi sinnapaika, palju me jõuame maksta? Kohus kaotab sinu asjad ära, aga ega nemad ju süüdi ole, ise oled! Naised kohtus olid lahedad, küsimuse peale kas meil on üldse mõtet sellise asjaga kohtusse minna? Vastus ei ja jah! Üks naistest ütles, et minge kindlasti, teil on hea võimalus võita, sellised case on palju ja väga populaarsed. Teine naine: ärge minge, raiskate lihtsalt oma aega, närve ja raha(mida kõike me olime selleks ajaks juba päris palju raisanud) ja kui ka võidate siis raha kätte saamine sellelt büroolt on oma ette ooper, kuna siinne kohus ei sea käske maksta raha ära. Ehk nemad ei lähe püssiga ukse taha ja ei nõua raha. See tuleb ise ikkagi ära teha! Nii et kokkuvõtteks kui me ka selle case võidame siis raha nägemine on veel suure küsimärgiga???!!!
Mis te arvate, kui mitu korda on meil peast läbi käinud mõte „omakohtust”? Nagu Kairi ütles: ma tahaksin kuuluda maffiasse või vähemalt tunda „ristiisa”! :)
Olime siis lõppude lõpuks kõik paberid kohtusse viinud ning jäime ootama mis kuupäevaks nad istungi broneerivad. Kuna me ise ei saa istungile minna, tuli meil keegi enda eest volitada, selleks „õnnelikuks” ostutus meie hea sõber Oz. Aga kuna Oz on hetkel euroopas, pidime minema uuesti kohtusse ja paluma, et istung toimuks juulis! Selle me õnneks saime. Istung peaks toimuma 8. juuli, nii et pöidlad pihku sellel päeval! :)
Üks asi oli vaja veel ajada, kuna olime helistanud eelnevalt „uutele” üürnikele, kes kinnisvara firma ütluse kohaselt ei saanud enne 2 nädalat sisse kolida, kuid tegelikult kinnisvara firma ei lasknud neid enne sisse!
Palusime mehel, et ta kirjutaks meile oma käega kirja, kus ta kirjutab mida talle öeldi. Leppisime kohtumise kokku ja pidime neile sinna korterisse külla minema.
Korraga tuleb meie kõne Donna Keirrilt, ehk meie agendilt! Üllatus oli suur, esimene asi mis ta meile valetas oli, et uued üürilised olid talle helistanud ja palunud, et tema helistaks meile ning paluks meil nad rahule jätta ja mitte neile enam helistada, rääkimata mingist kirjast ning allkirjadest! Suudate seda uskuda!
Kairi ütles selle peale, et me saame õhtul nende inimestega kokku ja nad kirjutavad kirja nii nagu me just hetk tagasi olime kokkuleppinud.
Küsimuse peale, et millistest puudu olevatest patjadest meil jutt käib, vastas Donna, et tema oli meile uued padjad ise ostnud ja nüüd on need rikutud! Tegelikult ostsime me Kairiga ise endale 2 uut patja kuna vanad oli jubedad, topilised ja musti pikki karvu täis, öäk!
Ehk see oli siis juba 4- 5 vale mida see Donna meile sõna otseses mõttes näkku valetas. Ütlesime talle siis, et me kaebasime nad kohtusse ning varsti kohtus näeme. Ta võttis seda rahulikult ja pidi ootama! Naisel oli ülbust kuhjaga üle! Ei suuda uskuda!
Kokkuvõtteks võib siis mõelda ja imestada, et sellises kohas me siis elasime siin Austraalias ja et sellised seiklused ja närvide söömised! Eks annan kindlasti märku kuidas meie esindajal kohtus läheb, me peame talle paberile kõik selle jutu üle kirjutama, koos täpse ajagraafikuga. Usun, et Oz kaitseb meid hästi kohtus, tegu targa ja aruka mehega. Kuigi oleks tahtnud sellele naisele ise kohtus otsa vaadata, aga mis parata, bürokraatia on siin ikka väga karm, usun, et lugesite selle ka ise siit jutust välja. Siin maal on kõik võimalik ja see mis meil Euroopas käib kiirelt ning loogiliselt, võtab siin kuklapoolel sajandi ning hoopis vastupidi. Et siis sellised lood!
Alustuseks siis nii palju, et korter, kus me elasime Gold Coastil ning kust me enne tähtaegselt välja kolisime on saanud meile päris suureks probleemiks.
Nimelt kinnisvara firma Elders, kelle kaudu me korteri üürisime ei maksnud meile kogu tagatisraha tagasi ning hakkasid tooma tobedaid põhjuseid.
Me maksime lepingu katkestamise tasu neile ca 500$, mis oli paberitega tegelemise ja reklaami eest. Kokku leidsime 4 huvilist, kes tahtsid meie korterit.
Olime õnnelikud, kui teatati, et nad valisid välja ühed noored, kes on soovivad ning tahavad sisse kolida. Ütlesime neile, et me kolime nädala pärast korterist välja, pidi sobima väga hästi. Kolisime 9. aprillil korterist välja, tehes vajalikud keemilised puhastused vaipadele ning lõime kõik läikima. Isegi aknad pesime ära kuigi seda poleks vaja olnud. Käisime veel büroost läbi ning andsime võtmed ära ning kirjutasime ühele paberile alla, millel oli kirjas, et kogu me tagatisraha milleks oli 1460$ tagastatakse meile. Agent näitas kohu kirjutada allkirjad ning nii me tegime. Küsisime millal raha üle kantakse vastati et lähima 3-4 päeva jooksul.
Lendasime 9. aprill Sydney`sse ega muretsenud rohkem selle teema pärast. Läks nädal mööda, läks teinegi, raha ei kuskil. Helistasime siis büroosse, et mis toimub? Vastati, et paberid pandi just posti ning läheb veel mõni päev aega ning raha on olemas. Kõik pidi korras olema, oli see mis öeldi.
Läks veel nädalake ning avastasime, et ongi raha kantud, kuid natuke vähem kui pool sellest kogusummast. Helistasime siis uuesti büroosse, et aru pärida, olime selleks ajaks juba omadega Cairnsis. Meile vastati sellepeale, et uued üürnikud kolisid 2 nädalat hiljem sisse ja me pidime selle aja oma rahast kinni maksma, mis see korter tühjana seisis. Absurdne! Olime maruvihased. Peale selle hakati rääkima, et diivanid ja toolid olid puhastamata, mis aga polnud kuskil kirjas, et seda tuleks teha ja neid ei olnud vaja puhastada ning neid ei olnud keegi puhastanud ka enne meie sisse kolimist, diivan oli liiva täis.
Proovisime meiega tegelenud agendiga suhelda ja aru pärida, et mis toimub. Aga see naine ei võtnud meie telefoni kõnesid enam vastu ning raius, et nii ongi ja nendel on õigust ülegi. Ei jäänud muud üle, kui helistada kõrgemale ülemusele selles firmas. Mees tundus mõistlik ja ütles, et uurib asja ning võttis telefoni numbri. Siiamaani ei ole aga tagasi helistanud ja ise ka toru ei võta. Olime nagu eriti tigedaks aetud. Uurisime natuke asja, et mida siis teha ja kuhu pöörduda. Siin maal on nii, et korteri tagatisraha hoiab enda käes mitte kinnisvarafirma vaid RTA, ehk selleks loodud valitsuse organisatsioon. Helistasime sinna! Pika kõne lõpuks saime teada, et olime kirjutanud alla nö tühjale tsekile. Agent lasi meil allkirjad panna ja kasutas meid lihtsalt ära. Paberile oli hiljem meie teadmata poole väiksem summa kirjutatud. RTA-st öeldi, et teid on petetud ja tunti kaasa. Helistasime uuesti Eldersisse, et saada kontakti meie agendiga ja küsida kuidas nad nii teha said. Taas ei õnnestunud isikut kätte saada ega aru pärida.
Uurisime siis mida teha sellises situatsioonis ning saime teada, et siin maal on olemas selline organisatsioon nagu Tenant advice, kes annab siis hätta sattunutele tasuta abi ning need teavad, mis edasi teha. Läksime siis sinna kontorisse, meie juurest oli sinna päris jupp maad ca 2 tundi käimist edasi – tagasi. Saime seda teed kokku käia 3 korda. Vastu võttis meid neegriproua, kes oli suhteliselt abivalmis ning kes meid ilusti ära kuulas. Lõpetuseks püüdis lohutada meid sellega, et selline case on väga populaarne siin maal ning et kinnisvara firmad võtavadki tagatisraha kui enda raha. Olime arvanud, et meid kasutati ära kui nö lolle turiste aga tuleb välja, et ka omasid kiusatakse (kasutaksin vähe krõbedamat väljendit siinkohal).
Täitsime seal kontoris hunniku pabereid ning jäime RTA-st faksi ootama vajalike dokumentidega. Uskumatu on siin maal see paberite ajamine, faksi peab ootama 3 päeva, kirjad liiguvad nädalaga ühest linnast teise jne jne.
Kokku läks meil pea 3 nädalat seal Cairnsis nende paberite ajamisega, puhkust väga ei olnud, pidevalt olid mõtted sellel teemal. Paljud inimesed oleksid siinkohal kindlasti käega löönud, kuid Kairi oli nii tubli, et jätkas võitlust, kuigi kohati tundus, et see on võitlus tuuleveskitega. Aga ei tahtnud alla ka anda ning kohtusse mitte minna kuna olime juba nii palju aega, närve ja raha kulutanud.
Lõpuks siis saime kõik vajaminevad paberid kokku ning oli aeg posti panna, et need Gold Coasti kohtusse saata. Dokumendid olid kolmes eksemplaris, millest üks meile, teine kohtusse ja kolmas sellele kinnisvara firmale. Pluss pidime tasuma kohtumaksu milleks oli 15$, kuna meie summa mida me tagasi taotleme oli suhteliselt väike. Siin maal käib maksmine nii, et pead tegema „money orderi”, ehk tasuma selle 15$ postkontorisse, sealt antakse sulle tshek, mis kinnitab et oled maksnud ja teine pool tshekist läheb raha saajale, ehk antud juhul kohtule. Panime selle paberilipaka ümbrikusse, enne veel küsisime kas see on ikka turvaline, vastati et muidugi on ärge põdege. Mark peale ning postkasti see kiri läkski. Panime dokumentidesse oma aadressiks sõber Annese aadressi. Sinna pidi siis kohus meie paberid saatma, teatega millal kohus toimub. Jäime ootama!
Olles siis lõpuks paar nädalat hiljem teada saanud Anneselt, et kiri jõudis kohale, selgus kirja avamisel, et kohtu kuupäeva pole, mõtlesime, et mis mõttes pole. Siis selgus lõpuks, et oli lisatud kiri, kus märgiti, et meie kohtutasu see sama 15$ tshek on maksmata, kuigi olime maksnud. Helistasime kohtusse, et mis toimub, saadate meie kõik paberid meile tagasi ja raha pole saanud. Selgus, et me oleksime pidanud selle sama tsheki klammerdajaga „paberi” külge klammerdama. Täiesti uskumatu, meil ei olnud enam sõnu. Kohus kaotas meie tsheki ära. Meil oli olemas tsheki teine pool tõestuseks alles, et olime maksnud. Läksime siis Gold Coastis post kontorisse ja palusime uurida, kas raha on selle arve peal ikka alles, see 15$. Oli. Küsisime mis siis nüüd edasi saab, kohus kaotas, viskas koos ümbrikuga prügikasti, meie tsheki. Öeldi, et selle meie paberi poolega pole midagi teha ja kohus ei saa sellega seda raha kätte. Olime ei-tea-mitmes-kord taas sõnatud. Edasine paberite käik oli siis avaldus kirjutada, et tagastataks meie 15$ ja see saata peakorterisse, mis asub Sydney`s, kas te suudate uskuda!!??? Meil oli Kairiga ahhhh efekt! Oli tahtmine hakata kas röökima või siis nutma. Me ei suutnud seda uskuda!
Küsimuse peale kaua selle summa tagastamine aega võiks võtta, tuli vastuseks et kuni 4 nädalat. Anud päev oli teisipäev ja meie pidime lahkuma sama nädala pühapäeval :)
Küsisime, et kas seda protsessi ei saaks kiirendada kuna me lahkume riigist, vastus oli et kõige kõige kiirem võimalus oleks 2 nädalat!
Ei jäänudki meil muud üle kui sammud kohtusse seada. Rääkisime kohtusekretäriga ning pärisime kõikvõimalike küsimusi, tasusime uuesti 15$ kohtutasu, kuigi käis peast läbi mõte jätta asi sinnapaika, palju me jõuame maksta? Kohus kaotab sinu asjad ära, aga ega nemad ju süüdi ole, ise oled! Naised kohtus olid lahedad, küsimuse peale kas meil on üldse mõtet sellise asjaga kohtusse minna? Vastus ei ja jah! Üks naistest ütles, et minge kindlasti, teil on hea võimalus võita, sellised case on palju ja väga populaarsed. Teine naine: ärge minge, raiskate lihtsalt oma aega, närve ja raha(mida kõike me olime selleks ajaks juba päris palju raisanud) ja kui ka võidate siis raha kätte saamine sellelt büroolt on oma ette ooper, kuna siinne kohus ei sea käske maksta raha ära. Ehk nemad ei lähe püssiga ukse taha ja ei nõua raha. See tuleb ise ikkagi ära teha! Nii et kokkuvõtteks kui me ka selle case võidame siis raha nägemine on veel suure küsimärgiga???!!!
Mis te arvate, kui mitu korda on meil peast läbi käinud mõte „omakohtust”? Nagu Kairi ütles: ma tahaksin kuuluda maffiasse või vähemalt tunda „ristiisa”! :)
Olime siis lõppude lõpuks kõik paberid kohtusse viinud ning jäime ootama mis kuupäevaks nad istungi broneerivad. Kuna me ise ei saa istungile minna, tuli meil keegi enda eest volitada, selleks „õnnelikuks” ostutus meie hea sõber Oz. Aga kuna Oz on hetkel euroopas, pidime minema uuesti kohtusse ja paluma, et istung toimuks juulis! Selle me õnneks saime. Istung peaks toimuma 8. juuli, nii et pöidlad pihku sellel päeval! :)
Üks asi oli vaja veel ajada, kuna olime helistanud eelnevalt „uutele” üürnikele, kes kinnisvara firma ütluse kohaselt ei saanud enne 2 nädalat sisse kolida, kuid tegelikult kinnisvara firma ei lasknud neid enne sisse!
Palusime mehel, et ta kirjutaks meile oma käega kirja, kus ta kirjutab mida talle öeldi. Leppisime kohtumise kokku ja pidime neile sinna korterisse külla minema.
Korraga tuleb meie kõne Donna Keirrilt, ehk meie agendilt! Üllatus oli suur, esimene asi mis ta meile valetas oli, et uued üürilised olid talle helistanud ja palunud, et tema helistaks meile ning paluks meil nad rahule jätta ja mitte neile enam helistada, rääkimata mingist kirjast ning allkirjadest! Suudate seda uskuda!
Kairi ütles selle peale, et me saame õhtul nende inimestega kokku ja nad kirjutavad kirja nii nagu me just hetk tagasi olime kokkuleppinud.
Küsimuse peale, et millistest puudu olevatest patjadest meil jutt käib, vastas Donna, et tema oli meile uued padjad ise ostnud ja nüüd on need rikutud! Tegelikult ostsime me Kairiga ise endale 2 uut patja kuna vanad oli jubedad, topilised ja musti pikki karvu täis, öäk!
Ehk see oli siis juba 4- 5 vale mida see Donna meile sõna otseses mõttes näkku valetas. Ütlesime talle siis, et me kaebasime nad kohtusse ning varsti kohtus näeme. Ta võttis seda rahulikult ja pidi ootama! Naisel oli ülbust kuhjaga üle! Ei suuda uskuda!
Kokkuvõtteks võib siis mõelda ja imestada, et sellises kohas me siis elasime siin Austraalias ja et sellised seiklused ja närvide söömised! Eks annan kindlasti märku kuidas meie esindajal kohtus läheb, me peame talle paberile kõik selle jutu üle kirjutama, koos täpse ajagraafikuga. Usun, et Oz kaitseb meid hästi kohtus, tegu targa ja aruka mehega. Kuigi oleks tahtnud sellele naisele ise kohtus otsa vaadata, aga mis parata, bürokraatia on siin ikka väga karm, usun, et lugesite selle ka ise siit jutust välja. Siin maal on kõik võimalik ja see mis meil Euroopas käib kiirelt ning loogiliselt, võtab siin kuklapoolel sajandi ning hoopis vastupidi. Et siis sellised lood!
Tuesday, June 3, 2008
Noosa heads ja Gold Coast
Pärast Rainbow beachilt lahkumist viis meie tee Noosa heads`i! Koht väga populaarne puhkepiirkond, kus leidub lugematul hulgal restorane, baare ja lounge. Rahvas saab ostuisu rahuldada butiikides ning kuulsate firmade esinduspoodides.
Kurb kogu asja juures oli aga see, et vihma sadas nagu oavarrest. Tegime kiire tiiru linnas, lähedal asuvas national parkis ning rannal, kus surfarid vihma kiuste laineid nautisid ning eluga rahul olid!
Otsustasime, et mitmeks päevaks sinna ei jää kuna ilmateade lubas vihma veel nädalaks ning päike on kuskil mujal.
Järgmisel hommikul pakkisime oma kodinad hostelis kokku ning läbimärgadena saime bussile, mis viis meid vihmasesse Brisbane`i. See oli bussi viimane peatus ning siit edasi saamiseks Gold Coasti pidime rongi kasutama. Kokku läks meie rännak Cairns`ist - Brisbane`i 190$ ning selle eest saime teha kokku 3 vahepeatust. Kokku läbisime ca 1800 km ning veetsime bussis ca 32h! Pole paha??! :P
Brisbane`s läksid meie teed Kariniga mõneks ajaks lahku, kuna tal oli vaja seal paberiasju ajada ning lennupileteid muuta. Meie Kairiga tulime Gold Coasti ja saame peatuda Annese juures. Õnneks siin on vähe paremad ilmad ja päike näitab ennast vahel pilvevahelt.
Edasised plaanid on siis sellised, et 8. juunil ehk pühapäeval pühime Austraalia tolmu jalgelt ning asume teele kodu poole. Et natuke värvi lisada meie viimaste nädalate väikestele ebaõnnestumistele ning emotsioone ergutada, põikame Kairiga Singapurist läbi. Plaanime seal viis päeva veeta, see peaks olema piisav aeg, et tähtsamad kohad läbi käia ning kohast väike ülevaade saada. Pärast Singapuri on järgmine peatus Dubai, kus meil on sisuliselt 1 päev järgmise lennu vahel. Seega puudutame hetkeks nafta kuningate kodumaad ning vaatame nende väljamõeldud maalapikest ning imestame võimsate ehitiste üle.
Dubaist lennukile hüpates oleme suunaga Istanbuli poole, ka seal tuleb meil vähe aega veeta, kokku ca 20 tundi vist.
Peale Türgit tuleb tõdeda, et ei saa me läbi Lätita, peame ka seal jala maale panema. Kuna Riia – Tallinna bussiliin on ca 4 korda päevas ja meie satume sinna orienteeruvalt kell 6 õhtul ning järgmine buss kodu poole läheb natuke enne südaööd, siis saame Lätis pea 6 tundi passida. Hakka või hääletama J Pole veel oma kallite vanematega sellel teemal rääkinud aga väike lootus on, et äkki nad tahavad selle nädalavahetuse Lätimaal veeta :P ? Aga eks näis! Kodumaad peaksid meie jalad puudutama seega kas 14. juuni õhtul või 15. juuni varahommikul. Nii et sõbrad kallid, varsti juba näeme :P!!!
Fraser island
Tere taaskord! Oleme oma väikse Austraalia avastamisega nüüdseks jõudnud kohta nimega Rainbow Beach (Vikerkaare randa), mis on paigaks, kust enamik turiste Fraser Islandile lähevad. Peatume hostelis nimega Dingo Backpacker, täitsa inimlikud tingimused, välja arvatud hullult kallis pesu pesemine, võrreldes eelnevate pesemistega.
Broneerisime siin endale siis 3 päevase reisi Fraserile, väljumisega neljapäeva hommikul. Olime kõik põnevusega seda minekut oodanud, kuna tundus põnev reis tulema. Neljapäeva hommikul oli varajane äratus ning asusime oma seltskonnaga autot pakkima. Kokku oli meie autos 11 inimest, kõik rändurid nagu meie, kokku oli 5 masinat mis tol päeval sinna poole sõitsid. Autodeks olid üheksakümnendate alguses ehitatud Toyota Land Cruiserid, mis pika kere, tugevdatud vedrustuse ning suure katuse raamiga ehk sellised mõnusad traktorid, millega hea maailma suurimat liivasaart avastada. Meie tiimis oli 3 eestlast, 2 iirlast, 2 inglast, 2 sakslast ja 2 hollandlast, seega eestlaste ülekaal :P Juhiks valisime ühe iirlase, kes sai sõiduga kokkuvõttes kenasti hakkama. Grupis olid väga lahedad ning rõõmsameelsed inimesed. Saime palju uusi tutvusi, nii Inglismaalt, Iirist kui ka Hollandist!
Kell 10 olime sadamas ning praamile minek. Praamid käivad siin iga 10 min tagant, kuna sõit kestab tühised 7 min.
Nii kui praamilt maha saime olime liivas kinni ning pidime 4 veo sisse panema. Ees ootas lõputuna näiv sõit mööda liivakallast. Kohati oli ookeani ja liivaluidete vahe päris kitsas, liiklus üpris tihe, mis tänu sellele, et saare põhjapoolsemas otsas oli toimumas kalapüügi võistlused. Enamus jeepe, mis meist mööda kihutasid olid uued Toyota`d ning Nissani`d, kel kõigil taga kärud koos suurte kaatritega, milledel ridvad lendamas. Kuigi saarel pidid kehtima samad liikluseeskirjad nagu maismaal, arvas mõni ikka, et võib mööduda ees sõitvast masinast mõlemalt poolt, tekitades sellega päris ohtlikke olukordi.
Ookean, mis meid paremalt küljelt ääristas oli küllaltki tormine, ilm tuuline ning vihmane. Esimene peatus Fraseril milleks oli järv nimega McKenzie, ilusa päikesepaistelise ilmaga kindlasti võrratu kogemus, kuna kaldast 10 m on helesinine vesi. Meil oli aga pilves ja vihmane ilm, õhutemperatuur ei kutsunud ujuma. Mõned julgemad meie seltskonnast ikka jooksid korraks vette ning tegid nägu, et on mõnus, kuid eks rohkem ikka selleks, et pildile jäädvustada.
Veetsime seal ilmaga võideldes ja kaamerasse naeratades kõva tunnikese, kui pakkisime end autosse taas ja sõitsime oma laagripaika, mida kutsuti Central stationiks. Vihm oli selleks ajaks veel tugevamaks läinud ning laagrisse jõudes ja telke üles pannes, tekkis hetkeks tunne „mida perset me teeme siin”, sest kell oli alles 1 päeval. Kella kahest algas sel päeval high tide, ehk tõus, mis tähendab, et liiklus rannas on selleks päevaks lõppenud. Mitte just meeldivaks üllatuseks oli see, et 2 telki olid sisuliselt kasutuskõlbmatud kuna ukselukud olid katki, mis tähendas, et kogu vihm sadas telki. Ei läinud kaua, kui meie telgi keskele oli tekkinud meie oma väike McKenzie järveke. Sõidu ajal olid ka kõik magamiskotid märjaks saanud, kuna kate, mis meie varustust katma pidi oli palju päevi näinud. Kogu seltskonna tuju oli hetkeks suhteliselt nulli lähedane, kui pidime mõtlema märgadele riietele ning magamiskottidele. Õnneks ei läinud kaua, kui hakkasime mängima lõbusaid mänge, mis sisaldasid ka alkoholi tarbimist parajas koguses. Sama tegid ka ülejäänud seltskonnad kellega koos tulime ja telkisime. Peamiseks teemaks oli ikkagi see, mis meid järgmine hommik ees ootab ning mida teha otsustame. Õnneks jõudsime ühisele otsusele, et kui hommikul kõik ikka üles oleme tõusnud ning ilm on sitt, siis ei jää muud üle, kui tagasi mandrile minna. Õhtupoolikul astus meie laagrist läbi üks kohalik naisterahvas, eesti mõistes metsavaht vmt, kes ülbe olekuga teatas, et hommikul kell 7 peab laager puhas olema ning meie läinud, kuna on välja antud tormihoiatus ning rohkem rahvast saarele ei lasta.
Õhtul tegime neljast seltskonnast meie ainukesena süüa, ehk grillisime stake`i peldiku ukse ees gaasi grillil, kuna see oli ainuke kuiv koht, kus seda teha sai. Kusjuures liha maitses hea ning salat selle kõrval veel parem.
Kella 10 ajal õhtul tõmbasime päevale joone alla ning pugesime telkidesse. Märgades magamiskottides oli päris ebameeldiv magada ning pole seda varem kogenud, hommikul ärgates olid jalad ja juuksed märjad. Terve öö tuli padu vihma. Hommikul panime oma varustuse vihma saatel kokku ning asusime teele suunaga praami peale.
Rannale jõudes avastasime, et me ei ole mitte ainukesed, kes olid otsustanud saarelt kiirelt lahkuda. Praamile saades tundsime autos istudes, et meri oli ikka väga tormine, õnneks pidime seda ainult ca 7 min taluma. Need, kes tahtsid Harvey Bay`sse sõita või olid sealt tulnud, pidid sõitu taluma 45 min. Tundsime neile südamest kaasa.
Tagasi mandril olles sõitsime reisi korraldaja juurde, et mainida katkisi telke ning seda, et meid ei hoiatatud tuleva tormi eest. Kokku oli meid 55 inimest, kes tahtsid mingit raha tagasi saada. Olime kõik selle sõidu eest ca 225$ maksnud. Kokkuvõttes kauples üks inglise kutt meile 1 tasuta öö hostelis ning 40 $. Parem see, kui mitte midagi. Oleks meil korralik varustus olnud, oleks me kuivaks jäänud ning saanud järgmisel hommikul veel saart avastada, kuid kuna varustus oli kasutuskõlbmatu jäi see ära.
Kokkuvõttes võib öelda, et omamoodi kogemus oli see reisike. „Must see” kohtadest nägime järve. Nägemata jäi kaldal asuv laeva vrakk, järv nimega Vabby ning Indian heads, kus hea õnne korral oleks olnud võimalus näha vaalu ja delfiine. Kuid sellise ilmastiku oluga on ka nemad sealt jalga lasknud. Head niipalju, et seltskond, kes meil autos olid, oli väga lahe ning mõnega on paaris ka tulevikus suhelda.
Selline oli meie Fraser island`i kogemus, mis jääb tükiks ajaks meelde.
Airlie Beach - Whitsunday islands
Kolmapäeval 21. mail jõudsime õhtupoolikul pärast 11 tunnist bussisõitu lõpuks Airlie Beachile. Peatume hostelis millel nimeks Magnums. Esimesel õhtul leidsime normaalse koha, kust saime super head pitsat süüa. Suureks üllatuseks oli, kui avastasin oma kõrval toast Erezi, mehe kes minuga koos Great Barrier Reefil sukeldumas oli. Ta tuli samuti Cairnsist siia paariks päevaks, et seejärel Brisbane minna ning sealt koju Śveitsi.
Järgmisel päeval oli kena ranna ilm, päevitasime kohaliku laguuni ääres ning puhkasime niisama. Käisime Kairiga jäätise kokteili ostmas ja tagasiteel märkasin ilusalongi, kus reklaamiti bikini piirkonna vahatamist. Pärisin kõva häälega Kairilt, et kuidas see protseduur ikkagi käib, a la stiilis, et kas naine ajab jalad laiali ning teenindaja hakkab vahatama :P? Samal hetkel küsis üks väike tüdruk selges eesti keeles, et kas oleme eestlased :P Pidime mõlemad Kairiga naerukrambid saama ja samas oli pisut piinlik moment :0 Ei olnudki muud kui saime noorte eestlastega tuttavaks, Reet ja Priit olid nimed. Rändavad kahekesi mööda Ausi ringi ja teevad farmitööd.
Õhtul saime kokku oma sõprade, Magnuse ja Meritiga, kes siin juba pikemat aega elavad ja töötavad. Käisime neil uhkes kodus külas ning kokkasime grillkana. Viimati nägime neid Brisbane`s oma esimesel Austraalias veedetud nädalal. Magnus töötab siin ühe katamaraani peal abi käena ning sukeldumisgiidina turistidele.
Laupäeva õhtul käisime sama seltskonnaga klubis Evolution, kus Merit töötas. Tegu kohaliku popi ööklubiga, lõime isegi natukene tantsu.
Pühapäeval oli mul taaskord sünnipäev, mis algas kena üllatusega hommikul. Õhtul oli päris suur kamp kokku aetud ning läksime väga ilusasse kohta grillima. Koht asus ookeani kaldal, samal ajal oli päikeseloojang üle Airlie Beachi, päike kadus jahtide ja katamaraanide varju. Jäin õhtuga väga rahule, tundus, et teised samuti. Tänud kõigile, kes mind sel päeval meeles pidasid ning õnnitlused saatsid. Olete kõik väga kallid mulle!
Reisil olles ongi kõige raskemad hetked olnud, jõulud ja sünnipäevad, kus tahaks kodus sõprade ja pere juures olla. Samas oleme kogu aeg nii palju siinsete sõprade ja tuttavatega ümbritsetud olnud, kuid see pole ikkagi see.
Kokkuvõtteks võib Airlie Beachi kohta öelda, et kena väike kohake, mis paljudele ränduritele ajutiseks peatuspaigaks ja läbisõidu kohaks. Siit väljuvad laevad ja jahid mere kruiisidele Whitsunday Islanditele ja kuulsale Whiteheaven Beachile (kus liiv on lumivalge ja ookean helesinine). Kuid üle nädala siin vastu ei pea, sest koht on nii väike.
Ilmadega ei vedanud meil siin olles, sadas vihma ning tuuline, seetõttu plaanitud merereis jäi meil tegemata. Sellest on natuke kahju, kuid mis parata.
Peatume siin Airlie Beachil veel mõne päeva ning edasi hakkame liikuma järgmisel nädalal, suunaga Rainbow Beachi poole, et sealt praamiga Fraser Islandile minna. Fraser Island on maailma kõige suurem liivasaar ning seal näeme loodetavasti dingosid.
Sunday, May 25, 2008
Great Barrier Reef - Fly Dive COD HOLE
10. mail broneerisin endale 3 päevase sukeldumise reisi Great Barrier Reefile, täpsemalt Cod Hole`i. Operaatoriks oli Mike Ball Dive Expeditions(www.mikeball.com). Maksin 130$ broneerimistasu ära ning olin listis. Kogu reis, koos maksude ja varustuse rendiga läks maksma 1100$, mis oli soodushind. Tavaliselt on hinnaks 1500$! Mike Ball Dive Expedition on üks parimaid klubisid, mis viib Cod hole`i, tegin selle selgeks pärast nädala ajast tutvumist kümnete erinevate klubidega.
Teele asusime esmaspäeva varahommikul, sukeldujatele mitte just tavapärasest kohast, Cairnsi lennujaamast. Kokku oli meid 10 sukeldujat ning meie transportimiseks läks tarvis kahte väikest 6 kohalist lennukit. Lennuk millega teele asusin oli pisike ja värises õhus ikka korralikult, mina istusin praktisliselt piloodi kõrval. Sain kogu sõidu vältel jälgida piloodi käitumist õhkutõusmisest – maandumiseni, mis oli omaette põnev kogemus. Sõit ise oli tänu päikesepaistelisele ilmale väga ilus. Lendasime 200 – 300 m kõrgusel, seega oli hea ülevalt kogu Great Barrier Reefi ilu nautida ja pilte teha. Türkiissinine ookean, reefid, väiksed saared, vrakk nimega Emily muutsid selle tunni ajalise ja 250 km pikkuse lennu tükiks ajaks meeldejäävaks.
Sihtpunktiks oli Austraalia kirdeosas paiknev pisike Lizard`i nime kandev väikesaar, kus me edukalt maandusime. Saarel suurt elutegevust ei toimu, peale paari puhke resort`i ei leidu seal midagi. Jahid ja katamaraanid leiavad seal tavaliselt tormivarju.
Lennukilt maha astudes võttis meid vastu Julia, kes kuulus Mike Ball Dive Expeditioni meeskonda ning tema ülesandeks oli olla fotograaf ja operaator. Edasi liikusime Julia juhendusel randa, kus kaldast paarisaja meetri kaugusel oli ankrus meie uus kodu järgnevaks 3 päevaks – ööks. Laeval nimeks Spoilsport, pikkus 30m, laius 10m, kiirus 15 sõlme, meeskond 12 liiget, reisijaid tavaliselt 18, meid oli kokku 17. Laev on katamaraan tüüpi, mis muudab ta stabiilsemaks. Üleval suur päikesetekk, järgneb baar – lounge puhkenurk ja kaptenisild. Alumisel korrusel sukeldumistekk ning kajutid. Laeval hind ca. 6 miljonit austraalia dollarit.
Olles laevale jõudnud järgnes meeskonna tutvustus ja ohutusnõudeid sisaldavad teated, siis kerge snäkk ning kajutitega tutvumine. Mina jagasin kajutit Gregiga, kes pärit Inglismaalt ning kes oli järgnevad päevad minu buddy`ks.
Esimene sukeldumine: Cod Hole!
Olles oma sukeldumise varustuse kätte saanud ning pisut maad laevaga sõitnud, oli kätte jõudnud aeg esimeseks sukeldumiseks. Kohaks Cod hole, ehk paik kus elavad suured tursad (Potato Cod), kes on umbes 1,5 – 1,8 m pikad ning meetrise diameetriga. Väga uudishimulikud ning sõbralikud tegelased, kes ujuvad väga lähedale sukeldujale nii et ei oleks mingi probleem neid katsuda ja pai teha. Katsuda neid ei tohi, kuna see võib neid kahjustada ja infektsiooni põhjustada, mis võib lõppeda nende surmaga. Sukeldumisel on üldse igasugune katsumine ja näppimine keelatud.
Esimene sukeldumine ei õnnestunud just kõige paremini. Kompuuter, mis mulle anti otsustas 30m sügavusel lolliks minna ja viskas errori ette, seega pidin oma kaaslaselt Gregilt aega ja näite küsima. Code nägime väga paljusid ja oli lahe nendega koos veealust maailma avastada. Eriti meeldis neile laeva põhja all tiirutada ja sukeldujatega tutvust teha. Safety stopi tehes tulid nad nii lähedale, et läksid peaaegu sabaga vastu.
Teise sukeldumise tegime samas kohas, mis oli juba parem, kuna varustus töötas ja tundsin ennast juba mugavamalt uues kohas. Vapustavalt ilusad korallid, 30 – 40 m nähtavus, veetemperatuur 26 kraadi. Kas saaks veel paremaid tingimusi olla?!
Kolmas sukeldumine oli öösukeldumine, mis oli eriti põnev. Mulle meeldivad väga öösukeldumised, kus on kott pime, vaid oma taskulambi abiga saad näha midagi. Eriti lahe oli öösukeldumist Cod hole`s teha, kus codid sinuga koos ujusid kogu sukeldumise vältel, pluss mõned Whitetip haid. Korra ehmatasin päris korralikult, kui arvasin, et minu vasakul küljel on Greg, kuid oli hoopis suur pirakas cod! :)
Järgmisel hommikul oli esimene sukeldumine juba kell 7.30 hommikul. Ilus ilm, mõnus ookeani tuul, päike paistab, ning sukeldumiskohaks Lighthouse Bommie. Tegu kogu tripi parima sukeldumiskohaga, kus nägime haisid, moreene, kilpkonni, merimadu ning lighthouse`i ehk majaka taolist suurt koralli, mille ümber lugematul hulgal vilgast elu kalade ja korallide näol.
Lighthouse Bommies tegime kokku kaks sukeldumist. Edasi liikusime Pixie Gardenisse kus leidus lugematul hulgal garden eel`e, ehk väikseid peenikesi kuni poole meetrisi usse. Kui neile lähedale läksime, siis nad tõmbasid ennast liiva sisse peitu. Pixie`s oli väga palju pisikesi kalu ja väga erilisi koralle, mida pidi selles piirkonnas ainult leiduma.
Järgmiseks sukeldumiskohaks oli Challenger Bay, mis jäi meelde meeletult tugeva hoovuse poolest. Päevase sukeldumise lõpus kandis hoovus mind laevast ca 100 m kaugusele ja pidin abi kutsuma, vastasel juhul oleksin pidanud kõvasti energiat kulutama vastu hoovust ujumisele. Chellengeris tegime ka öösukeldumise, mis oli kummaline selle poolest, et kogu sukeldumise vältel olid meie kaaslaseks trevally`d, hõbedased ja küllaltki suured röövkalad. Kui kuskile lambiga näitasime ja juhuslikult mõnd pisikest kala valgusvihuga tabasime, sööstsid need trevally`d neid ründama. Meile loeti sõnad peale enne sukeldumist, et me väga palju pisikesi kalu ei ohverdaks, igal ühel lubati 2 kala saagiks anda. Lõpuks muutus see juba küllalti tüütavaks ja hakkas närvidele käima. Kahju hakkas pisikestest kaladest. Öösel kogunesid laevalt tuleva valguse peale palju erinevaid suuri kalu, kes veest välja kargasid ning ringi tiirutasid. Olin tol korral esimene, kes vette hüppas. Vees olles avastasin, et trevallydega koos ujuvad ringi ka haid, täpsemalt whitetip shark`id, hetkeks hakkas kõhe :)
Sukeldusime koos Gregiga öösel ja olime vaevalt 10 min sukeldunud, kui tekkis tunne, et oleme jube kaugele jõudnud ja nii kiiresti. Otsustasime natuke aega hiljem, et pöörame otsa ümber ja hakkame laeva poole tagasi liikuma. Selgus aga see, et taas oli mega tugev hoovus meile vastu. Lasksime ennast väga põhja ligi, et oleks kergem, kuskil 15 – 20 min võitlesime hoovusega, kuid siis vandusime alla ning peale ohutusstoppi tulime vee peale. Selgus, et olime laevast 200 - 250 m kaugusel, ümber ringi pilkane pimedus. Ei jäänudki muud üle, kui lambid pea kohale tõsta ja abi ootama jääda. Ei pidanudki kaua ootama, kui meile juba mootorpaadiga järgi tuldi ja laevale viidi. Ülejäänud seltskonnal oli muidugi nalja nabani ja meid pildistati ning visati nalja. Sel päeval vajasin juba teist korda küüti, õnneks see jäi viimaseks korraks, piinlik oli ikkagi.
Järgmisel hommikul oli esimeseks sukeldumiskohaks Andy`s Postcard, nimi tuleneb sellest, et seal sai kerge vaevaga ilusaid postkaardi pilte teha. Seal nägime lugematul hulgal anemoon kalu, ehk eestlastele tuntum, kui „kloun” kalad ja lastele tuntud kui kalapoeg Nemo. Need on ühed mu lemmikutest väikestest kaladest, nad on nii julged ja uudishimulikud ning tulevad sul peaaegu vastu maski klaasi ujuma. Andy juures sukeldudes nägime vast kõige ilusamaid ja värvilisemaid koralle ning erinevaid veetaimi.
Edasi liikusime paika nimega Steve`s Bommie, mis on oma nime saanud ühe sukelduja järgi, kes kunagi seal kandis traagiliselt hukkus. Ja see koht oli tema lemmik sukeldumiskoht. Tema mälestuseks on põhja hauaplaat pandud. Steve`s Bommies nägime stonefish`i (kivikala), scorpionfish`i (skorpionkala) ning moreene. Mulle see koht väga meeldis, seal nägime veel haisid, whitetipi ja reef shark`i. Kogu aeg oli ümber meie suured värvilised kala parved, kollase triibulised ja sinised, samuti parv barracuda`si, kes ringi patrullisid.
Oma sukeldumise trip`i viimased kaks sukeldumist toimusid Flare Point`is, kus nägime esimest korda coral raid ja eri liiki moreene, kes koralli koopast meid uudistasid. Peale Flare Point`i hakkasime oma kama kokku pakkima ja õhtuseks BBQ peoks valmistuma.
Toit laevas oli väga maitsev, kus iga päev oli erineva maa toit, itaalia, aasia ja mehhiko stiilis ning austraalia BBQ viimasel õhtul
Austraalia stiilis BBQ oli täitsa lahe, meile grilliti känguru liha, lammast, steak`i ja pihve :). Jõime vahuveini ning mängisime erinevaid seltskonnamänge.
Kokk Simon oli meile väga maitsva kiivi tordi magustoiduks teinud. Õhtu lõpus valiti parimaid fotosid ning vaatasime reisi videot. Olime kõik meeldivalt väsinud ning pool 11 oli aeg voodisse minna.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule ning Great Barrier Reef tõuseb minu sukeldumiskohtade seas esikohale. Sain reisiseltskonnast endale paar head tuttavat, kellega plaanin kindlasti edasi suhelda. Kogu seltskond oli laevas väga tore ja sõbralik ning juba nende kolme päevaga tundus nagu oleksime kõik ammused väga head sõbrad.
Tore oli nendega rääkida ja nende sukeldumisseiklustest lugusid kuulata. Üks ameeriklane tegi sellel reisil oma 600 sukeldumise. Too mees oli kõikvõimalikes kohtades sukeldumas käinud, minu suureks imestuseks ei olnud ta Punases meres sukeldunud. Ütlesin talle, et ta kindlasti Punases meres ka ära käiks.
Soovitan kõigil sukeldujatel Great Barrier Reefile sukelduma tulla, sest kogemus on seda väärt ja jääb tükiks ajaks meelde.
Saturday, May 10, 2008
Cairns!
Jah selline naljakas ja eestlasel natuke raskesti hääldatav nimi ongi sellel linnal. Minule lennukilt maha astudes hakkas see linn kohe meeldima. Soe, mõnus tuul, ümberringi mäed. Võtsime takso, mida juhtis paks kõrvarõngaga neegrionu ning sõitsime oma hostelisse. Hostel, kus ööbime on täitsa enam vähem koht, nimeks Cairns City Backpacker (21$öö), kui välja jätta meie toas tasuta elavad sipelgad ning kaks rasvast prussakat. Tüdrukud tegid neid sõpru nähes alguses suurt kisa, kuid nüüd 5 päeva hiljem oleme kõik sipelgatega ära harjunud. Nagu vanasõnagi?! ütleb: inimene harjub kõigega!
Cairns meenutab mulle natuke Egiptust, kuid siin pole vastikuid musti mehi ega püramiide, et siis mille poolest!?! Cairns on samasugune sukeldujate paradiis nagu Egiptus ja Punane meri (Sharm el Sheik, Hurgada, Dahab). Nagu paljud teist kindlasti teavad, piirneb mööda Austraalia ida kallast Great Barrier Reef (Suur Korall Rahu) ning just Cairns on põhi sukeldujate väljumiskoht. Siin korraldab sukeldumisreise ca 30 firmat ning linnas jalutades on turismipunkte igal nurgal, kes kõik pakuvad vastavate sukeldumisfirmade teenust.
Kokku kulgeb Great Barrier Reefi mööda idarannikut 2400 km ning koosneb 2900 iseseisvast reefist. GBR on ainus elu märk maakeral, mis on nähtav kuult.
Aastas külastab reefi sadu tuhandeid sukeldujaid ning GBR-i peetakse Austraalia üheks suurimaks imeks ja väärtuseks. Kokku leidub siin 1500 erinevat liiki kalu, 350 erinevat koralli, 4000 isendit molluskeid ning 10000 liiki erinevaid käsnasid. Nii et ühesõnaga on mida vaadata :) Sukeldumiste hinnad algavad 200$ (2 sukeldumist) ja lõppevad suurte summadega kuni 2000$, mis tähendab, et võid elada 3-5 päeva laevas ning teha rohkelt sukeldumisi (ca 12+).
Enne Cairns`i tulekut arvasime, et siin on mõnus ookean ning ilus rand, kus vedeleme ning, kui tahame saame rahulikult kalda lähedal asuval reefil snorkeldada, nagu seda saab Egiptuses teha. Reaalsus oli aga hoopis teine. Ujumine on siin Novembrist – Maini keelatud, kuna sellised tegelased nagu Jellyfish ja krokodillid võivad su lihtsalt ära tappa ja nahka pista. Kuna Darwinis saime juba aru, et krokodillidega nalja ei teha ja ühte veekogu ei jagata, siis ei kipu vette ka.
Reefid, kus sukeldumas käiakse asuvad alates 70 km kaugusel ning kaugemal. Sinna sõit võtab laevadel julgelt 1,5 – 2h aega.
Linn ise on väga kuurortlik ning noortepärane. Noori leidub palju parkides ja laguuni ääres. Laguunis käivad siis kohalikud ujumas, seal on rannavalve ning BBQ ja puhkealad.
Esimesed päevad oleme tegelenud peamiselt endale elamise otsimisega ja mina olen põgusalt sukeldumisteemasse süüvida üritanud. Olen uurinud, kas saaks kuskile klubisse tööle või siis laeva peale abikäeks. Tutvusin siin paari inimesega, kel on õnnestunud saada laevale vabatahtlikuks. Vabatahtlik teeb seda mida öeldakse ja kästakse ning selle eest palka ei maksta. Samas saad sukelduda nii palju kui tahad ca 3 korda päevas. Sellised reisid, kus vabatahtlike kasutatakse, kestavad 3-5 päeva ning need reisid maksavad ca 600 – 2000$! Et võiks hea meelega vabatahtlik olla ning sukeldumist nautida! Raske on ainult löögile pääseda, sest tahtjaid on piisavalt ning järjekorrad ca 3 nädalat pikad. Aga hoian pöialt, ehk mul näkkab ja saan vähemalt ühe reisi teha!
Pühapäeval hommikul otsustasime, et võtame rendist auto ning sõidame üles põhja, täpsemalt Cape Tribulation`i poole. Hosteli mees soovitas meile ühte head firmat ning lasime tal meile ühe auto kinni panna. Rendi firmast (Mini Car Rental) tuli meile üks naine hostelisse lõuna paiku järgi, et paberid vormistada. Firmasse kohale jõudes, paberid korda aetud, selgus et oli juhtunud väike arusaamatus. Meie soovitud sedaan auto asemel oli meile broneeritud hoopis Nissan Micra (hind 150$, 2 päeva) sarnane pisike ja vana autologu. Tegime tädile selgeks, et me kohvrid ei mahu sinna ära ja vajame suuremat. Tädi sai õnneks meist aru ning andis tasutud raha tagasi ja kuigi ütles, et sama raha eest me suuremat autot rentida ei saa, leidsime endale õige suurusega auto, järgmisest uksest sisse astudes. Firma nimi East Coast Car Rental. Saime sealt uhiuue Toyota Corolla (sedaani, läbisõit 4000km) ning hinnaks 145$ kaks päeva. Vormistasime paberid ära ning sõitsime oma tutika autoga Cape Tribi poole!
Esimene peatus oli teelt natuke kõrval asuv Kuranda, tegu väikse armsa külakesega, mis on tuntud oma suure ja võimsa kose poolest, millel Barron Gorge nimeks! Varakevadel ja üleujutuste ajal on see kosk väga võimas ning vaatamist väärt, hetkel oli vee nire väike aga kohas endas ei tulnud pettuda. Külas endas käisime kohalikul turul ja vaatasime millist käsitööd inimesed seal teevad.
Edasi põrutasime mööda ookeani kallast looklevat teed, kus golfi keskuste ja randade vahele olid eksinud suhkruroo põllud, kuni jõudsime jõeni, millest üle saamiseks olime sunnitud kasutama väikse praami abi. Tegu kahe jõe kalda vahet pendeldava alusega, kuhu autod peale sõidavad. Sõit kestis nii lühikest aega, et autost välja ei tulda. Jõgi ise pidi kubisema krokodillidest ja üleujumise peale keegi eriti ei mõtle. 18$ eest, mis me ülesõidu eest pidime välja käima, lubati tagasi ka tuua.
Cairns meenutab mulle natuke Egiptust, kuid siin pole vastikuid musti mehi ega püramiide, et siis mille poolest!?! Cairns on samasugune sukeldujate paradiis nagu Egiptus ja Punane meri (Sharm el Sheik, Hurgada, Dahab). Nagu paljud teist kindlasti teavad, piirneb mööda Austraalia ida kallast Great Barrier Reef (Suur Korall Rahu) ning just Cairns on põhi sukeldujate väljumiskoht. Siin korraldab sukeldumisreise ca 30 firmat ning linnas jalutades on turismipunkte igal nurgal, kes kõik pakuvad vastavate sukeldumisfirmade teenust.
Kokku kulgeb Great Barrier Reefi mööda idarannikut 2400 km ning koosneb 2900 iseseisvast reefist. GBR on ainus elu märk maakeral, mis on nähtav kuult.
Aastas külastab reefi sadu tuhandeid sukeldujaid ning GBR-i peetakse Austraalia üheks suurimaks imeks ja väärtuseks. Kokku leidub siin 1500 erinevat liiki kalu, 350 erinevat koralli, 4000 isendit molluskeid ning 10000 liiki erinevaid käsnasid. Nii et ühesõnaga on mida vaadata :) Sukeldumiste hinnad algavad 200$ (2 sukeldumist) ja lõppevad suurte summadega kuni 2000$, mis tähendab, et võid elada 3-5 päeva laevas ning teha rohkelt sukeldumisi (ca 12+).
Enne Cairns`i tulekut arvasime, et siin on mõnus ookean ning ilus rand, kus vedeleme ning, kui tahame saame rahulikult kalda lähedal asuval reefil snorkeldada, nagu seda saab Egiptuses teha. Reaalsus oli aga hoopis teine. Ujumine on siin Novembrist – Maini keelatud, kuna sellised tegelased nagu Jellyfish ja krokodillid võivad su lihtsalt ära tappa ja nahka pista. Kuna Darwinis saime juba aru, et krokodillidega nalja ei teha ja ühte veekogu ei jagata, siis ei kipu vette ka.
Reefid, kus sukeldumas käiakse asuvad alates 70 km kaugusel ning kaugemal. Sinna sõit võtab laevadel julgelt 1,5 – 2h aega.
Linn ise on väga kuurortlik ning noortepärane. Noori leidub palju parkides ja laguuni ääres. Laguunis käivad siis kohalikud ujumas, seal on rannavalve ning BBQ ja puhkealad.
Esimesed päevad oleme tegelenud peamiselt endale elamise otsimisega ja mina olen põgusalt sukeldumisteemasse süüvida üritanud. Olen uurinud, kas saaks kuskile klubisse tööle või siis laeva peale abikäeks. Tutvusin siin paari inimesega, kel on õnnestunud saada laevale vabatahtlikuks. Vabatahtlik teeb seda mida öeldakse ja kästakse ning selle eest palka ei maksta. Samas saad sukelduda nii palju kui tahad ca 3 korda päevas. Sellised reisid, kus vabatahtlike kasutatakse, kestavad 3-5 päeva ning need reisid maksavad ca 600 – 2000$! Et võiks hea meelega vabatahtlik olla ning sukeldumist nautida! Raske on ainult löögile pääseda, sest tahtjaid on piisavalt ning järjekorrad ca 3 nädalat pikad. Aga hoian pöialt, ehk mul näkkab ja saan vähemalt ühe reisi teha!
Pühapäeval hommikul otsustasime, et võtame rendist auto ning sõidame üles põhja, täpsemalt Cape Tribulation`i poole. Hosteli mees soovitas meile ühte head firmat ning lasime tal meile ühe auto kinni panna. Rendi firmast (Mini Car Rental) tuli meile üks naine hostelisse lõuna paiku järgi, et paberid vormistada. Firmasse kohale jõudes, paberid korda aetud, selgus et oli juhtunud väike arusaamatus. Meie soovitud sedaan auto asemel oli meile broneeritud hoopis Nissan Micra (hind 150$, 2 päeva) sarnane pisike ja vana autologu. Tegime tädile selgeks, et me kohvrid ei mahu sinna ära ja vajame suuremat. Tädi sai õnneks meist aru ning andis tasutud raha tagasi ja kuigi ütles, et sama raha eest me suuremat autot rentida ei saa, leidsime endale õige suurusega auto, järgmisest uksest sisse astudes. Firma nimi East Coast Car Rental. Saime sealt uhiuue Toyota Corolla (sedaani, läbisõit 4000km) ning hinnaks 145$ kaks päeva. Vormistasime paberid ära ning sõitsime oma tutika autoga Cape Tribi poole!
Esimene peatus oli teelt natuke kõrval asuv Kuranda, tegu väikse armsa külakesega, mis on tuntud oma suure ja võimsa kose poolest, millel Barron Gorge nimeks! Varakevadel ja üleujutuste ajal on see kosk väga võimas ning vaatamist väärt, hetkel oli vee nire väike aga kohas endas ei tulnud pettuda. Külas endas käisime kohalikul turul ja vaatasime millist käsitööd inimesed seal teevad.
Edasi põrutasime mööda ookeani kallast looklevat teed, kus golfi keskuste ja randade vahele olid eksinud suhkruroo põllud, kuni jõudsime jõeni, millest üle saamiseks olime sunnitud kasutama väikse praami abi. Tegu kahe jõe kalda vahet pendeldava alusega, kuhu autod peale sõidavad. Sõit kestis nii lühikest aega, et autost välja ei tulda. Jõgi ise pidi kubisema krokodillidest ja üleujumise peale keegi eriti ei mõtle. 18$ eest, mis me ülesõidu eest pidime välja käima, lubati tagasi ka tuua.
Kui olime oma lühima praamisõidu ära teinud ning teisele poole kallast jõudnud, oli juba pime ja sõites esimese kilomeetri, sai selgeks et oleme sattunud dzunglisse.
Tee oli väga käänuline ja kitsas, puud kasvasid peakohal kokku, ühelpool kaljusein ja teiselpool paks mets. Olime endale broneerinud ööbimise kohta nimega Crocodylus Village, mille me peale väikest eksimist üles leidsime. Koht asus paksu vihmametsa sees, kuhu elekter tuli generaatorist aga kus leidus internet.
Ööbisime põhimõtteliselt telgis, seinad paistsid läbi ja katus oli kiletaolisest materjalist ja uksed lukku ei käinud. Sisse oli kosta kõiki ümbritseva metsa hääli ja vahetult enne magama jäämist hakkas vihma sadama. Mulle selline vihmametsas ööbimise variant täitsa meeldis, sest see oli teist laadi kogemus. Õhtusöögi lauda jagasime ca 20 cm suuruse ja pika ninaga närilisega, kes otsis kah söödavat. Nägi välja selline opossumi ja roti vahepealne. Olime päevast küllalt väsinud ning magama jäämisega probleeme ei olnud.
Hommikul tegime varakult check – outi ja sõitsime üles poole edasi. Tegime teepeal mitmeid peatusi vihmametsa jalgradadel jalutamiseks ja kolasime randades, mis on erilised selle poolest, et vihmamets tuleb otse randa välja, veepiirini. Daintree national park kuulub Unesco maailma pärandisse just selle pärast, vihmamets kohtub merega.
Hommikul tegime varakult check – outi ja sõitsime üles poole edasi. Tegime teepeal mitmeid peatusi vihmametsa jalgradadel jalutamiseks ja kolasime randades, mis on erilised selle poolest, et vihmamets tuleb otse randa välja, veepiirini. Daintree national park kuulub Unesco maailma pärandisse just selle pärast, vihmamets kohtub merega.
Cape Trib, mis jäi viimaseks külaks meile, sest edasi võis ainult 4 ratta veolise autoga minna, kuna seal pole enam teid. Cape Trib on väidetavalt see koht, kuhu kapten James Cook esimest korda jala maale pani. Jalutasime seal rannal ning tegime mõned pildid ja nautisime ümbritsevaid mägesid. Ilm oli ilus ja päike paistis.
Õhtuks oli vaja meil taas üle jõe saada ja Port Douglase külakesse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Tegu väga ilusa ja armsa sadama linnakesega, kus rohkelt kohvikuid ja restorane. Leidsime kena öömaja ning uudistasime õhtust linna, kus oli vilgas ööelu.
Hommikul tegime linnale veel väikse tiiru, et näha kohti, mis ööpimeduse tõttu jäid nägemata. Edasi sõitsime Cairns`i poole tagasi.
Viskasime siis rendi auto tagasi ning leidsime uue öömaja, mil nimeks Oasis Traveller, saime endale kolmese toa. Tundub täitsa kena ja armas kohake aga hind on natuke kallivõitu, et siin pikemalt peatuda.
Oasisesse saime jääda ainult kaheks ööks, kuna koht oli täielikult ära broneeritud. Ei jäänud muud üle, kui tuli uut elamist hakata otsima. Läksime lõpuks City Backpackersisse tagasi ja broneerisime endale niipalju öid kui võimalik. Cairnsis on hetkel algamas kõrghooaeg ja rahvast tuleb iga päevaga muudkui juurde ning varsti ei ole vist üldse võimalik öömaja leida. Eks siis tuleb siit jalga lasta.
Darwinis olles kohtasime eestlasi ja üks neiu andis mulle ühe telefoni numbri, millele siis ükspäev helistasin. Vastu võttis Meelis, kes koos oma neiukesega siin Cairnsis juba pikemat aega elab. Saime siis üks õhtu kokku ja käisime neil külas. Kuulasime nende seiklusi ja pajatasime oma elust. Väga toredad ja lahked noored, kellega lähiajal pidime grillima minema mõnda randa. Cairnsist välja sõites leiab ikka ilusaid randu ka, kus varba vette saaks kasta, plaanime neid lähipäevil avastama minna.
Täna on reede ja olime väga asjalikud päeval. Nimelt viisime oma cv-sid laiali. Tüdrukud viisid põhiliselt kohvikutesse ja restoranidesse, mina käisin kõik viisakamad sukeldumisklubid läbi ja uurisin, kas otsitakse vabatahtlikke või siis kas saab mõnd head diili nendega teha. Kui järgmiseks nädalaks mõnd positiivset kõne ei tule, siis plaanin ühe liveabord`i teha, ehk minna 3-4 päevaks laevale. Vaatasin paar firmat välja, kes lähevad päris kaugele üles välja, kus on ilusad ja rikkumata reefid. Sellise lõbu hind on päris kallis, kokku võib mu 3-4 päevane reisike ca 1000$ maksma minna. Samas saan ca 12-14 sukeldumist teha ning sinna sõit toimub lennukiga üle Great Barrier Reefi, mis on oma ette suur elamus. Järgmine nädal hakkan sellega tegelema ning parimaid pakkumisi kaaluma.
Paljud blogi lugejad ja meile kaasa elajad on küsinud, et kas midagi on juhtunud, kus blogi on ja mis te teete. Põhjus on selles, et me ei ole wifisse saanud. Selles linnas on wifiga suuri probleeme. Loodan lähiajal ikka kuskilt netti pääseda ja siis on blogi ja pildid ka üleval.
Täna õhtul jooksime kahe eesti poisiga tänavapeal kokku. Kairi just seletas kõva häälega midagi, kui vastutulevad kutid juurde astusid ja tere ütlesid. Nimed neil Ahto ja Timo, tegu nö värskete tulijatega, mõned nädalad alles Austraalias. Lubasime mõni päev ühendust võtta ja midagi koos teha. Eestlasi leidub siin Austraalias ikka igas linnas ja külakeses ning me kohtame neid just eriti naljakates kohtades ja situatsioonides nagu liftis, turul, rannas, valgusfoori taga seistes jne.
Homse ehk 10. mai seisuga on meil jäänud seda maad avastada ainult kuu aega. Seega ei plaani me siin üleval Cairnsis väga kaua enam olla, sest kohti kuhu minna plaanime on veel mitmeid. Ei hakka etteruttavalt meie plaanidest veel rääkima aga ideid kuhu minna ja mida teha on veel päris palju.
Õhtuks oli vaja meil taas üle jõe saada ja Port Douglase külakesse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Tegu väga ilusa ja armsa sadama linnakesega, kus rohkelt kohvikuid ja restorane. Leidsime kena öömaja ning uudistasime õhtust linna, kus oli vilgas ööelu.
Hommikul tegime linnale veel väikse tiiru, et näha kohti, mis ööpimeduse tõttu jäid nägemata. Edasi sõitsime Cairns`i poole tagasi.
Viskasime siis rendi auto tagasi ning leidsime uue öömaja, mil nimeks Oasis Traveller, saime endale kolmese toa. Tundub täitsa kena ja armas kohake aga hind on natuke kallivõitu, et siin pikemalt peatuda.
Oasisesse saime jääda ainult kaheks ööks, kuna koht oli täielikult ära broneeritud. Ei jäänud muud üle, kui tuli uut elamist hakata otsima. Läksime lõpuks City Backpackersisse tagasi ja broneerisime endale niipalju öid kui võimalik. Cairnsis on hetkel algamas kõrghooaeg ja rahvast tuleb iga päevaga muudkui juurde ning varsti ei ole vist üldse võimalik öömaja leida. Eks siis tuleb siit jalga lasta.
Darwinis olles kohtasime eestlasi ja üks neiu andis mulle ühe telefoni numbri, millele siis ükspäev helistasin. Vastu võttis Meelis, kes koos oma neiukesega siin Cairnsis juba pikemat aega elab. Saime siis üks õhtu kokku ja käisime neil külas. Kuulasime nende seiklusi ja pajatasime oma elust. Väga toredad ja lahked noored, kellega lähiajal pidime grillima minema mõnda randa. Cairnsist välja sõites leiab ikka ilusaid randu ka, kus varba vette saaks kasta, plaanime neid lähipäevil avastama minna.
Täna on reede ja olime väga asjalikud päeval. Nimelt viisime oma cv-sid laiali. Tüdrukud viisid põhiliselt kohvikutesse ja restoranidesse, mina käisin kõik viisakamad sukeldumisklubid läbi ja uurisin, kas otsitakse vabatahtlikke või siis kas saab mõnd head diili nendega teha. Kui järgmiseks nädalaks mõnd positiivset kõne ei tule, siis plaanin ühe liveabord`i teha, ehk minna 3-4 päevaks laevale. Vaatasin paar firmat välja, kes lähevad päris kaugele üles välja, kus on ilusad ja rikkumata reefid. Sellise lõbu hind on päris kallis, kokku võib mu 3-4 päevane reisike ca 1000$ maksma minna. Samas saan ca 12-14 sukeldumist teha ning sinna sõit toimub lennukiga üle Great Barrier Reefi, mis on oma ette suur elamus. Järgmine nädal hakkan sellega tegelema ning parimaid pakkumisi kaaluma.
Paljud blogi lugejad ja meile kaasa elajad on küsinud, et kas midagi on juhtunud, kus blogi on ja mis te teete. Põhjus on selles, et me ei ole wifisse saanud. Selles linnas on wifiga suuri probleeme. Loodan lähiajal ikka kuskilt netti pääseda ja siis on blogi ja pildid ka üleval.
Täna õhtul jooksime kahe eesti poisiga tänavapeal kokku. Kairi just seletas kõva häälega midagi, kui vastutulevad kutid juurde astusid ja tere ütlesid. Nimed neil Ahto ja Timo, tegu nö värskete tulijatega, mõned nädalad alles Austraalias. Lubasime mõni päev ühendust võtta ja midagi koos teha. Eestlasi leidub siin Austraalias ikka igas linnas ja külakeses ning me kohtame neid just eriti naljakates kohtades ja situatsioonides nagu liftis, turul, rannas, valgusfoori taga seistes jne.
Homse ehk 10. mai seisuga on meil jäänud seda maad avastada ainult kuu aega. Seega ei plaani me siin üleval Cairnsis väga kaua enam olla, sest kohti kuhu minna plaanime on veel mitmeid. Ei hakka etteruttavalt meie plaanidest veel rääkima aga ideid kuhu minna ja mida teha on veel päris palju.
Darwin!
Tervitused Austraalia ülemisest servast ehk Darwinist, tuntud ka kui Top of the end! Istusime neljapäeva hommikul Melbourne`i lennujaamast lennukile, lendasime ca 5h ja läbisime ca 3800 km ning jõudsime riigi teise serva. Lennukilt maha astudes võttis meid vastu 34 kraadi sooja ja pilvitu taevas. Leidsime shuttle bus`i näol endale transpordi, mis sõidutas meid meie öömajja, milleks oli Melaleucas, öö hind 23$, mis võrreldes Melbourne 30-35$ võrreldes lausa tasuta saadud. Olime eelnevalt koha internetist välja vaadanud ning tundus olemuselt meile kõige parem. Saime endale kolmese toa, mis oli puhas ning täitsa normaalne. Ainuke asi, mis „natuke” häiris oli basseinibaar meie akna all, sest seal lasti trance muusikat ning mitte vaikselt. Kairi oli selleks ajaks endale korraliku külmetuse Melbourne`st kaasa võtnud, mis oli koos kõrge palaviku ja nohuga. Sõbrad ja pereliikmed, kellega me esimesel päeval suhtlesime kuulsid meilt üsna sapiseid kommentaare Darwini, kui koha kohta. Tuju oli meil antud hetkel all, kuna linn tundus väike ja mõttetu, backpacker lärmakas ja Kairi voodis haige. Polnud just hea algus.
Õnneks juba järgmisel päeval tundis Kairi ennast paremini ning saime linna uudistama minna. Külastasime raamatukogu, kus saime internetis tasuta käia, nägime parlamendi ja valitsuse hoone, tegime ringi ostutänaval ning rannapromenaadil.
Õnneks juba järgmisel päeval tundis Kairi ennast paremini ning saime linna uudistama minna. Külastasime raamatukogu, kus saime internetis tasuta käia, nägime parlamendi ja valitsuse hoone, tegime ringi ostutänaval ning rannapromenaadil.
Õhtul otsustasime kinno minna, Darwinis on nimelt Deckchair Cinema ehk välikino lamamistoolidega. Tegu väga laheda ettevõtmisega mere kaldal, kus täistaeva all näidatakse filme. Inimesed võivad oma söögid – joogid kaasa võtta, või siis kohapealt söödavat osta ning ennast mugavalt lamamistooli sättida. Antud õhtul oli kavas 2 filmi, esimene neist „I`m not there”, mis rääkis Bob Dylanist ning teine „Juno”, mis 16 aastaset teismelisest, kes jääb rasedaks. Viimane oli normaalne film aga esimest ei soovita küll kellelegi. Pidime alguses ainult ühte filmi vaatama aga kuna see oli nii mõttetu film siis jäime teise filmi ajaks salaja territooriumile, seega saime 2 filmi ühe hinnaga. :)
Järgmisel päeval käisime kalu toitmas, tegemist taas täitsa vahva ajaviite ning turismi magnetiga. Mere ääres, täpsemalt kai peal on üks koht kuhu hommikuse vee tõusu ajal tuleb suur hulk kalu süüa saama. Inimesed siis söödavad saiaga neid kalu, ise saab jalgupidi vees olla ning neid kalu katsuda, kui tahtmist. Alguses loopisime kai pealt neile saia aga hiljem ronisime vette. Nalja ja lõbu oli meil laialt. :)
Pärast kalade söötmist läksime kohalikku muuseumi külastama. Tegu väga suure ning toreda muuseumiga ning mis eriti lahe, tasuta sai sisse. Uurisime aborigeenide kultuuri ning Darwini ajaloo kohta. Samuti oli seal kohalikku kunsti eksponeeritud ning maailma ajalugu käsitlevad eksponaadid.
Darwini ajaloost niipalju, et 1974 aasta jõululaupäeva hommikul käis linnast tsüklon Tracy üle ning linn oli täiesti maatasa. Kõik hooned ja elumajad ehitati uuesti üles, ca 80 inimest sai surma. Täieliku taastumiseni läks mitu aastat. Tänapäeval elab Darwinis ca 100000 inimest, kellest 22% moodustavad aborigeenid, suurim populatsioon Austraalias.
Pärast kalade söötmist läksime kohalikku muuseumi külastama. Tegu väga suure ning toreda muuseumiga ning mis eriti lahe, tasuta sai sisse. Uurisime aborigeenide kultuuri ning Darwini ajaloo kohta. Samuti oli seal kohalikku kunsti eksponeeritud ning maailma ajalugu käsitlevad eksponaadid.
Darwini ajaloost niipalju, et 1974 aasta jõululaupäeva hommikul käis linnast tsüklon Tracy üle ning linn oli täiesti maatasa. Kõik hooned ja elumajad ehitati uuesti üles, ca 80 inimest sai surma. Täieliku taastumiseni läks mitu aastat. Tänapäeval elab Darwinis ca 100000 inimest, kellest 22% moodustavad aborigeenid, suurim populatsioon Austraalias.
Aborigeene kohtasime tänavatel päris palju, kahjuks enamus olid neist kerjused ja tänavainimesed. Nägid väga kõhnad ja mustad ning tundus nagu nad oleksid mingi aine mõju all. Paari aborigeeniga sai koos pildile ka jäädud aga üldiselt neile ei meeldi, kui neid pildistatakse.
Õhtul ootas meid ees iga neljapäeva ja pühapäeva õhtul toimuv laat või turg, mis leidis aset otse mere kaldal, kus saime õhtusöögi kõrvale lummavat päikeseloojangut nautida. Väidetavalt pidid Darwini päikeseloojangud ühed maailma ilusamad olema ja arvestada rahvahulka, kes seda nautima tulid, võib seda väita tõesti.
Õhtul ootas meid ees iga neljapäeva ja pühapäeva õhtul toimuv laat või turg, mis leidis aset otse mere kaldal, kus saime õhtusöögi kõrvale lummavat päikeseloojangut nautida. Väidetavalt pidid Darwini päikeseloojangud ühed maailma ilusamad olema ja arvestada rahvahulka, kes seda nautima tulid, võib seda väita tõesti.
Laadalt võis leida kõike mida hing tahta võib ning vilgas äri käis hiliste õhtu tundideni välja. Kõige põnevam moment oli see, kus meie juurde astus üks noormees ning ütles „Tere!”. Täiesti kogemata kohtasime Andrest, kelle telefoni number mul telefonis ning mille sain Peetrilt, kes omakorda kohtas Andrest Sunshine coastil olles. Andresega mõne sõna juttu ajanud selgus, et temaga koos ühes hostelis on veel 5 eestlast ja laadal oli neist 3. Täiesti uskumatu, et kohtame kuskil Põhja Austraalias, Darwini laadal juhuslikult 4 eestlast. Tuleb taas tõdeda, et maailm on ikka kuradima väike ja kui suu avad pead hoolega jälgime mida seal välja pritsid!
Oma viimasel päeval Darwinis, otsustasime külastada Lichfieldi rahvusparki. Kuna meil ei olnud väga palju aega järgi jäänud, et hakata ise rendi autot võtma ning piirkonda avastama, valisime kergema vastupanu ja võtsime valmis tuuri. See oli meie esimene kord agentuuri kasutada siin austraalias, õnneks ei pidanud pettuma.
Hommikul tuli buss ja korjas meid peale. Esimene peatus oli minna vaatama, kuidas krokodillid jões elavad. Darwinist ca 60 km väljas asub Adelide jõgi, kus elab ca 2000 krokodilli. Jõe kaldale oli rajatud väike kompleks ning laeva sadam, kust siis turistid laevaga jõele viiakse, enne seda saime veel hommikust süüa. Enne jõe peale minekut sain madu katsuda ja ümber kaela keerata, kui ma õigesti mäletan, siis ma ei ole varem seda teinud. Madu oli õnneks sõbralik, enne kui ma ta endale kaela ümber võtsin, pidin päevituskreemi näost maha pesema, kuna päevituskreem põletab mao nahka, mille peale võib madu ärrituda ning hammustada.
Hommikul tuli buss ja korjas meid peale. Esimene peatus oli minna vaatama, kuidas krokodillid jões elavad. Darwinist ca 60 km väljas asub Adelide jõgi, kus elab ca 2000 krokodilli. Jõe kaldale oli rajatud väike kompleks ning laeva sadam, kust siis turistid laevaga jõele viiakse, enne seda saime veel hommikust süüa. Enne jõe peale minekut sain madu katsuda ja ümber kaela keerata, kui ma õigesti mäletan, siis ma ei ole varem seda teinud. Madu oli õnneks sõbralik, enne kui ma ta endale kaela ümber võtsin, pidin päevituskreemi näost maha pesema, kuna päevituskreem põletab mao nahka, mille peale võib madu ärrituda ning hammustada.
Järgmiseks astusime laevale ning hetk hiljem oli näha kalda servades lamavaid krokodille. Kui varem olen näinud krokodilli ainult loomaaias ning loomasaadetes siis oli täitsa põnev vaadata, kuidas see suur 2,5 – 3m elukas vees sinu poole liigub. Mõlemal laeva küljel olid siis krokodilli taltsutajad või siis hüpatajad, eesmärk krokodill veest välja hüppama saada. Selleks kasutasid spetsialistid buffalo liha, mis seoti nööriga kaika otsa. Seal küljel, kus meie olime, oli spetsialistiks kogenud mees, kes juba väiksest peale selle alaga tegelenud, teisel poolel oli üks neiu, kes oli näha, et alles alustanud.
Esimene krokodill, keda lihaga meelitasime oli päris pirakas ja ilma esi käpata. Kohalik tüüp ütles, et krokodillid kaklevad omavahel pidevalt ning on täiesti tavaline, et mõni jäse puudu neil. Krokodillidel ei pidavat sõpru olema, isegi mitte omasuguste seas, nad vihkavad kõiki ja emakroku on võimeline oma pojad nahka panema. Peale munast koorumist on väiksed krokud täitsa omapead, sest ema hülgab nad.
Veel üks huvitav fakt mida meie taltsutaja rääkis, et veest välja hüppamine nõuab krokult väga suurt pingutust ning isegi see liha käntsakas mille ta saab ei korva seda energia kadu. Uurisime ka üle jõe ujumise võimaluse kohta, mille peale mees vaid naeris. Nii kui keegi vette ronib võib olla kindel, et ta on kadunud. Mees rääkis, et tal tuli samas jões ühte laeva parandada ning ta pidi vette minema, kokku oli vees 2h olnud ja süda tahtis seest välja hüpata, samal ajal olid kaks püssidega mees kummalgi pool valvanud.
Kokku kestis meie sõit sellel jõel umbes tund aega ning me nägime ca 5 – 6 krokodilli hüppamas. Üks suur mambo lamas kaldal ja me läksime päris ligidale, et ta vette meelitada, kuid ta ei teinud meist üldse välja. Tegin tast ühe pildi sellegipoolest.
Edasi liikusime kohta millel nimeks „Rockhole” kus vesi on kivide vahele tee uuristanud ning tekitanud basseini moodi sopid, kus on väga sügav, kohati 7-8 m sügavust. Sinna on siis hea vettehüppeid teha, kes pea ees, kes kõht ees :)! Kuna mu reisikindlustus ekstreemsusi ei kata, siis ei hakanud seal saltosid viskama ja kosest alla hüppama. Enne äratulekut tegime peatuse suurte termiidi pesade juures, kus mõned on kuni 5m kõrged.
Õhtul Darwinisse tagasi jõudes anti meile veel õhtusöögi talongid, mida realiseerisime lähedal asuvas pubis. Pärast õhtusöömaaega läksime eestlastele nende hostelisse külla. Kohale jõudes ootasid meid ees Andres ja 5 eesti tüdrukut. Ma usun, selles hostelis oli esmakordselt korraga 9 eestlast. Võtsime Andresega mõned õlled ning kuulasime eesti muusikat. Tore oli eestlasi kohata ning nende reisimuljeid kuulata.
Öösel läksime lennujaama, et varahommikul lennukile minna ning Cairns`i sõita.
Hommikul kell 8 jõudsime meie uude elukohta Cairns`i. Varsti annan märku kuidas meil siin eluke läheb!
Pärast krokodillide hüpatamist viis bussijuht meid digerdoode tegemist vaatama ning aborigeeni kultuuri poodi, kust oli võimalik kõike selle kandiga seonduvat osta. Saime proovida digeridoo mängimist ning tehti selgeks vahe õige ja võltsi digeridoo vahel. Nägime kuidas aborigeenid oma traditsioonilisi maale joonistavad ja kui palju see kõik aega nõuab.
Järgmisena viis meid tee Litchfieldi rahvusparki, kus sõime lõunat ning peale mida läksime koski vaatama. Kosed olid väga võimsad ja kõrged, julgemad tegid vettehüppeid. Kahjuks oli koht paksult turiste täis aga sellegipoolest oli mõnus värskes ja soojas vees ujuda ning kose all käia. Nagu paljud teist teavad, looduses leiduvad kosed on mu lemmikud.
Edasi liikusime kohta millel nimeks „Rockhole” kus vesi on kivide vahele tee uuristanud ning tekitanud basseini moodi sopid, kus on väga sügav, kohati 7-8 m sügavust. Sinna on siis hea vettehüppeid teha, kes pea ees, kes kõht ees :)! Kuna mu reisikindlustus ekstreemsusi ei kata, siis ei hakanud seal saltosid viskama ja kosest alla hüppama. Enne äratulekut tegime peatuse suurte termiidi pesade juures, kus mõned on kuni 5m kõrged.
Õhtul Darwinisse tagasi jõudes anti meile veel õhtusöögi talongid, mida realiseerisime lähedal asuvas pubis. Pärast õhtusöömaaega läksime eestlastele nende hostelisse külla. Kohale jõudes ootasid meid ees Andres ja 5 eesti tüdrukut. Ma usun, selles hostelis oli esmakordselt korraga 9 eestlast. Võtsime Andresega mõned õlled ning kuulasime eesti muusikat. Tore oli eestlasi kohata ning nende reisimuljeid kuulata.
Öösel läksime lennujaama, et varahommikul lennukile minna ning Cairns`i sõita.
Hommikul kell 8 jõudsime meie uude elukohta Cairns`i. Varsti annan märku kuidas meil siin eluke läheb!
Friday, April 25, 2008
Järgmine peatus Melbourne!
Melbourne on trammide linn, siin saab kesklinnas trammiga tiirutada ning selle eest ei küsita pileti raha, tegemist tasuta trammiga, mis põhiliselt turistidele suunatud aga ka kohalikud on usinad seda liiklusvahendit kasutama. Kui vaja kaugemale sõita, siis tuleb sõidu eest mõned dollarid siiski maksta. Linnas elab kokku ca 3,8 miljonit inimest, kuid territoorium millel need inimesed elavad on palju suurem, kui Sydney`s. Siin on palju linnaosasid.
Kuskil 70 km enne meie järgmist öömaja, mis asus Lorne nimelises külakeses, otsustas meie autol esi rehv lõhkeda. Hetk millal rehv puruks läks oli mul ca 100-110 km rauas ning vasakul küljel järsk kuristik. Tundsin korraga, et juhitavus on kadunud, õnneks suutsin auto ikka teel hoida ning esimesel võimalusel seisma jääda. Järgnes rehvivahetus kuskil tundmatus kohas ning järjest pimedamaks läks, mis tähendas, et peab kiirustama. Leidsin varu ratta ning hakkasin tungrauaga auto esi otsa üles tõstma, auto oli kergelt kallaku peal, panin kivi ratta alla. Maapind oli kruusane, püüdsin leida tasast pinda. Sain siis katkise ratta alt ära ning hakkasin uut alla panema, kui auto vajus tungraua pealt maha. Tüdrukud röökisid kisada, et mis nüüd saab, läksin ise ka kergelt närvi, kuna vajasime nüüd veel ühte tungrauda, et masinat üles tõsta. Ei jäänudki muud üle, kui tüdrukud tegid juuksed patsist lahti ning asusid hääletama :) Õnneks ei läinud kaua aega, kui üks mööda sõitnud auto otsa ringi pööras ning abi tuli pakkuma. Tegu oli sakslastest noorpaariga, kes elavad Austraalias ning kellel endil oli sama seis olnud mõni nädal tagasi. Sain siis tungraua millega õnnestus auto nii palju üles tõsta, et sain teise tungraua alla panna ja ratta ära vahetada. Tänutäheks kinkisime appi tulnutele pudeli Vana Tallinnat :)
Algul arvasin, et sõitsin naela või millega terava otsa, kuid kui seda rehvi nägin, et see oli nii kulunud, et traadid väljas. Rendi firma andis meile nii kulunud rehviga auto. Väiksema kogemusega või hooletum juht oleks võinud sellises situatsioonis päris ränga avarii teha.
Järgmises öömajas oli meil võimalus tasuta pesu pesta, mida me ka usinalt kasutasime. Hommikul asusime Melbourne poole teele, kohale jõudes õnnestus meil saada öömaja kolmeks ööks taas Nunnery`sse.
Viisime rendi auto tagasi ning tunnistasime ausalt üles, et rehv läks katki. Oleksime võinud selle jätta ka ütlemata, kuid otsustasime ausad olla. Tagavara rehv oli täpselt samasugune, kui tava rehv, seega aru poleks keegi saanud. Firma manager otsustas, et meil tuleb see rehv kinni maksta, hinnaks 85$. Ütles, et saadab rehvi ekspertiisi ja kui selgub, et see juhtus tänu meile siis peame uue rehvi ostma. Ma läksin korralikult närvi selle mehe peale. Ise panevad mingid juustud alla ja siis püüavad uut rehvi selle läbi saada. Õnneks ekspertiis otsustas, et meie ei ole selles kulumises süüdi ning pääsesime puhtalt.
Meile meeldib Fitzroy piirkond ning Brunswicki tänav, mis on väga hipilik ja kunsti inimeste kant. Palju huvitavaid ja omanäolisi poode, baare, kohvikuid ning restorane. Fitzroy kandis asuvad ka tänavad, mis on nt itaalia tänav ja hispaania tänav, antud tänavatel asuvad vastava maa ning stiiliga poed ja kohvikud. Arhitektuur on Victoria stiilis aga segatud julgelt tänapäevase ning euroopalikuga. Kesklinn on samuti väga euroopalik, seltskond keda kohtad tänaval on väga mitmekesine. Siin on väga palju kreeklasi, suurim kreeka kogukond elab Melbournes peale Kreeka enda. 
Jõudsime Sydneyst Melbourne väga kenasti, sõit kestis vaevalt tunni ning maandumine oli taaskord väga meeldiv. Lennujaam oli sarnane meie Hiiumaa lennujaamaga, kus paar töölist teevad kõike, võtavad lennuki vastu, lohistavad trepi kohale, viskavad kotid maha ning tellivad sulle takso kui vaja :). Tegu lennujaamaga mil nimeks Avalon ning asub teine ca 65 km Melbournest väljas. Oma pagasi kätte saanud leidsime kerge vaevaga shuttle bussi ehk transfeeri linna. 20$ ning linnas me olimegi. Bussijuht oli muhe paks sell, kes meile kiire linnatutvustuse tegi ning nalja viskas.
Esimeseks ööbimiskohaks oli meil koht nimega Nunnery, tegemist väga laheda backpackeriga mis asub kunagises kloostris ning millel on päris põnev ajalugu. Siiani on säilitatud usklikku liini aga samas läbi huumori prisma. Hosteli reeglid on pandud näiteks 10 käsu põhimõttel ning seinalt võid leida kellad, mis näitavad Vatikani ning Jeruusalemma aega :) Kogu sisustus on väga stiilne ning seintel ripub uhkete raamidega peeglid ja kaminaid on ka lausa mitu. Ühesõnaga väga hubane ja samas natuke friiki.
Esimesel hommikul ootas meid ees meeldiv üllatus, nimelt hommikusöök kuulus paketi sisse, laud oli kaetud värskete kuklite, pähklivõi ning moosiga, joogiks piim.
Pärast maitsvat hommikusööki otsustasime minna linna uudistama, õnneks või õnnetuseks leidsime ühe tänava, kus leidus lugematul hulgal vabriku poodi tuntumate brändidega ning ülejäänud päeva veetsin tüdrukute sabas poest - poodi sörkides, nt Nike vabriku poes, kus hinnad olid -50%, veetsime julgelt üle 2 tunni (naised)!
Kuna järgmiseks ööks me sellesse hostelisse kohtade puuduse tõttu jääda ei saanud, pidime endale hommikul kohe uue öömaja leidma. Võtsime takso ning india mees viskas meid uude kohta. Nimi Discovery backpacker ning asukohaks kesklinn. Olles check – in ära teinud avastasime, et tegu maailma suurima backpackeriga :) Üldiselt oleme siiani proovinud öömaju leida väikseid ja koduseid, internetis kohti broneerides ei öelnud meile keegi, et tegu „tehasega” on. Algul kartsime, et koht väga jube, kuid kokkuvõttes olles seal 2 ööd ööbinud, võib sinna isegi teinekord minna.
Teise päeva hommikul võtsime tasuta linna tuuri, mida meie hostel pakkus. Giidiks oli meil väga normaalne austraalia mees, nime ei öelnud ja ise ei taibanud küsida ka :*) Tundis väga huvi Eesti kohta ning tüdrukud meeldisid talle ka. Tegi meile siis peale lühikest Melbourne ajalootundi ca 2 tunnise linna ekskursiooni ning näitas kõik olulisemad kohad ära. Sattusime väikestele kõrval tänavatele, kus asusid armsad kohvikud, baarid, diskoteegid ja poed. Viis meid isegi oma lemmik muusikapoodi. Pärast küsisin talt, kas ta teab kus Kylie Minouge elab, siis hakkas naerma ning ütles, et Kylie vanemad elavad tema kõrval majas ning Kylie ja Dannii käisid tema kooli kõrval koolis :) Maailm on ikka väike! See selleks :)
Hiljem leidsime väga vahva puuvilja turu, kust ostsime kokku kõikvõimalikke puuvilju, mida pärast jogurtiga sõime.
Esimesel hommikul ootas meid ees meeldiv üllatus, nimelt hommikusöök kuulus paketi sisse, laud oli kaetud värskete kuklite, pähklivõi ning moosiga, joogiks piim.
Pärast maitsvat hommikusööki otsustasime minna linna uudistama, õnneks või õnnetuseks leidsime ühe tänava, kus leidus lugematul hulgal vabriku poodi tuntumate brändidega ning ülejäänud päeva veetsin tüdrukute sabas poest - poodi sörkides, nt Nike vabriku poes, kus hinnad olid -50%, veetsime julgelt üle 2 tunni (naised)!
Kuna järgmiseks ööks me sellesse hostelisse kohtade puuduse tõttu jääda ei saanud, pidime endale hommikul kohe uue öömaja leidma. Võtsime takso ning india mees viskas meid uude kohta. Nimi Discovery backpacker ning asukohaks kesklinn. Olles check – in ära teinud avastasime, et tegu maailma suurima backpackeriga :) Üldiselt oleme siiani proovinud öömaju leida väikseid ja koduseid, internetis kohti broneerides ei öelnud meile keegi, et tegu „tehasega” on. Algul kartsime, et koht väga jube, kuid kokkuvõttes olles seal 2 ööd ööbinud, võib sinna isegi teinekord minna.
Teise päeva hommikul võtsime tasuta linna tuuri, mida meie hostel pakkus. Giidiks oli meil väga normaalne austraalia mees, nime ei öelnud ja ise ei taibanud küsida ka :*) Tundis väga huvi Eesti kohta ning tüdrukud meeldisid talle ka. Tegi meile siis peale lühikest Melbourne ajalootundi ca 2 tunnise linna ekskursiooni ning näitas kõik olulisemad kohad ära. Sattusime väikestele kõrval tänavatele, kus asusid armsad kohvikud, baarid, diskoteegid ja poed. Viis meid isegi oma lemmik muusikapoodi. Pärast küsisin talt, kas ta teab kus Kylie Minouge elab, siis hakkas naerma ning ütles, et Kylie vanemad elavad tema kõrval majas ning Kylie ja Dannii käisid tema kooli kõrval koolis :) Maailm on ikka väike! See selleks :)
Hiljem leidsime väga vahva puuvilja turu, kust ostsime kokku kõikvõimalikke puuvilju, mida pärast jogurtiga sõime.
Pärastlõunal läksime autorendi firmadesse luusima, et järgnevaks kolmeks päevaks auto rentida. Saime parima hinna ja diili A1 autorendist ning järgmisel hommikul asusime teele Great ocean roadile. GOR on Melbournest Adelaide poole mööda ookeani kallast kulgev kurviline maantee, kus ääres on palju ilusaid randasid, ookeanist välja ulatuvaid kaljusid, majakaid ning loodusparke. Kokku on seda maanteed ca 600 km ning see on pühendatud sõjas langenud sõduritele. 
Päike paistis ning mõnus oli jätta suur Melbourne seljataha ning sõita loodusesse. Esimene suurem linn ning peatuskoht oli Geelong, mis Melbourne järel suuruselt teine linn siinkandis. Jalutasime sadama ääres ning käisime söömas. Õhtuks jõudsime öömajja, mis asus Apollo bay`s. Kui seni oleme harjunud siin vanade, kulunud ning küllalt õnnetute backpacker tüüpi öömajadega, siis see koht oli meeldiv üllatus. Tegu YHA hostelite ketti kuuluva öko öömajaga, mis 2 aastat tagasi ehitatud ning nägi välja väga ilus ja puhas, ehk täitsa uus + merevaade hommikulauast.
Järgmisel hommikul ärgates kihutasime edasi kuulsa 12 apostli poole. Tegu siis suurte ookeanist välja ulatuvate kalju nukkidega. Koht ise suur turisti pesa, kust võis leida kõikvõimalikke turiste alates inglastest lõpetades india ja jaapanlastega. Tulime sealt tulema kuna see meeletu rahva mass ajas lausa närvi.
Kõik trügivad ja nügivad ning muudkui pildistavad. Edasi ootasid meid ees palju „rahulikumad” kohad. Nägime ilusaid päikeseloojangu taustal olevaid kaljusid. Käisime ka vihmametsas, kus olid ülimalt pikad ning jämedad puud.
Päike paistis ning mõnus oli jätta suur Melbourne seljataha ning sõita loodusesse. Esimene suurem linn ning peatuskoht oli Geelong, mis Melbourne järel suuruselt teine linn siinkandis. Jalutasime sadama ääres ning käisime söömas. Õhtuks jõudsime öömajja, mis asus Apollo bay`s. Kui seni oleme harjunud siin vanade, kulunud ning küllalt õnnetute backpacker tüüpi öömajadega, siis see koht oli meeldiv üllatus. Tegu YHA hostelite ketti kuuluva öko öömajaga, mis 2 aastat tagasi ehitatud ning nägi välja väga ilus ja puhas, ehk täitsa uus + merevaade hommikulauast.
Järgmisel hommikul ärgates kihutasime edasi kuulsa 12 apostli poole. Tegu siis suurte ookeanist välja ulatuvate kalju nukkidega. Koht ise suur turisti pesa, kust võis leida kõikvõimalikke turiste alates inglastest lõpetades india ja jaapanlastega. Tulime sealt tulema kuna see meeletu rahva mass ajas lausa närvi.
Kõik trügivad ja nügivad ning muudkui pildistavad. Edasi ootasid meid ees palju „rahulikumad” kohad. Nägime ilusaid päikeseloojangu taustal olevaid kaljusid. Käisime ka vihmametsas, kus olid ülimalt pikad ning jämedad puud. Teise öö veetsime kohas nimega Port Fairy, tegu väikese külakesega kuulsa GOR ääres, peale mida suurt midagi vaadata ei ole ning paljud jätavad selle külakese viimaseks kohaks enne tagasi tulekut. Leidsime küllaltki hubase öömaja. Hommikul külastasime küla kirikut ja väikseid poode ning asusime tagasi teele.
Kuskil 70 km enne meie järgmist öömaja, mis asus Lorne nimelises külakeses, otsustas meie autol esi rehv lõhkeda. Hetk millal rehv puruks läks oli mul ca 100-110 km rauas ning vasakul küljel järsk kuristik. Tundsin korraga, et juhitavus on kadunud, õnneks suutsin auto ikka teel hoida ning esimesel võimalusel seisma jääda. Järgnes rehvivahetus kuskil tundmatus kohas ning järjest pimedamaks läks, mis tähendas, et peab kiirustama. Leidsin varu ratta ning hakkasin tungrauaga auto esi otsa üles tõstma, auto oli kergelt kallaku peal, panin kivi ratta alla. Maapind oli kruusane, püüdsin leida tasast pinda. Sain siis katkise ratta alt ära ning hakkasin uut alla panema, kui auto vajus tungraua pealt maha. Tüdrukud röökisid kisada, et mis nüüd saab, läksin ise ka kergelt närvi, kuna vajasime nüüd veel ühte tungrauda, et masinat üles tõsta. Ei jäänudki muud üle, kui tüdrukud tegid juuksed patsist lahti ning asusid hääletama :) Õnneks ei läinud kaua aega, kui üks mööda sõitnud auto otsa ringi pööras ning abi tuli pakkuma. Tegu oli sakslastest noorpaariga, kes elavad Austraalias ning kellel endil oli sama seis olnud mõni nädal tagasi. Sain siis tungraua millega õnnestus auto nii palju üles tõsta, et sain teise tungraua alla panna ja ratta ära vahetada. Tänutäheks kinkisime appi tulnutele pudeli Vana Tallinnat :)
Algul arvasin, et sõitsin naela või millega terava otsa, kuid kui seda rehvi nägin, et see oli nii kulunud, et traadid väljas. Rendi firma andis meile nii kulunud rehviga auto. Väiksema kogemusega või hooletum juht oleks võinud sellises situatsioonis päris ränga avarii teha.
Järgmises öömajas oli meil võimalus tasuta pesu pesta, mida me ka usinalt kasutasime. Hommikul asusime Melbourne poole teele, kohale jõudes õnnestus meil saada öömaja kolmeks ööks taas Nunnery`sse.
Viisime rendi auto tagasi ning tunnistasime ausalt üles, et rehv läks katki. Oleksime võinud selle jätta ka ütlemata, kuid otsustasime ausad olla. Tagavara rehv oli täpselt samasugune, kui tava rehv, seega aru poleks keegi saanud. Firma manager otsustas, et meil tuleb see rehv kinni maksta, hinnaks 85$. Ütles, et saadab rehvi ekspertiisi ja kui selgub, et see juhtus tänu meile siis peame uue rehvi ostma. Ma läksin korralikult närvi selle mehe peale. Ise panevad mingid juustud alla ja siis püüavad uut rehvi selle läbi saada. Õnneks ekspertiis otsustas, et meie ei ole selles kulumises süüdi ning pääsesime puhtalt.
Great ocean road`i sõiduga jäime kokkuvõttes väga rahule ning meile meeldis. Ilmadega vedas samuti, kõik päevad olid päikesepaistelised.
Õhtul saime kokku Dennisega, Kairi sõbraga Taanist, kes meil ka Gold Coastis külas käis. Käisime India restoranis söömas ning kuulasime tema seiklustest. Ta on siin Austraalias päris suure ringi teinud ning palju näinud. Paari päeva pärast sõidab Uus – Meremaale, kus veedab samuti kuu aega. Ta on väga tore ning sõbralik poiss.
Viimased kaks päeva Melbourne`s sisustasime linnaga tutvumise ning muuseumide külastamisega. Nagu juba mainisin, sõidab linna südames ringi ratast vanaaegne tramm, mis tasuta ning mõeldud turistidele. Sõidu ajal tuleb kõlaritest teksti linna ajaloo ning tähtsamate hoonete ja piirkondade kohta. Samuti tiirutab linnas tasuta buss, mis mõeldud ka turistidele ning igati asjalik vahend linnaga tutvumiseks. Kasutasime mõlemaid vahendeid. Külastasime veel kunsti galeriid, kus parasjagu oli paar päris huvitavat näitust. Võtsime osa galerii tuurist koos giidiga ning kuna me kolmekesi olime ainukesed sellel tuuril oli meile nö. personaalne giid.
Õhtul saime kokku Dennisega, Kairi sõbraga Taanist, kes meil ka Gold Coastis külas käis. Käisime India restoranis söömas ning kuulasime tema seiklustest. Ta on siin Austraalias päris suure ringi teinud ning palju näinud. Paari päeva pärast sõidab Uus – Meremaale, kus veedab samuti kuu aega. Ta on väga tore ning sõbralik poiss.
Viimased kaks päeva Melbourne`s sisustasime linnaga tutvumise ning muuseumide külastamisega. Nagu juba mainisin, sõidab linna südames ringi ratast vanaaegne tramm, mis tasuta ning mõeldud turistidele. Sõidu ajal tuleb kõlaritest teksti linna ajaloo ning tähtsamate hoonete ja piirkondade kohta. Samuti tiirutab linnas tasuta buss, mis mõeldud ka turistidele ning igati asjalik vahend linnaga tutvumiseks. Kasutasime mõlemaid vahendeid. Külastasime veel kunsti galeriid, kus parasjagu oli paar päris huvitavat näitust. Võtsime osa galerii tuurist koos giidiga ning kuna me kolmekesi olime ainukesed sellel tuuril oli meile nö. personaalne giid.
Tädi rääkis väga huvitavalt ning näitas galerii kõige olulisemaid ning tähtsamaid eksponaate. Pärast kunstigaleriid käisime Melbourne muuseumis, mis küll rohkem teaduskeskuse mõõtu ja tegu. Seal leidus väga erinevaid teemasid ning eksponaate, vihmametsi tutvustav osa, koos vihmametsades leiduvate loomade ning elu tutvustava alaga. Siis aborigeenide ajalugu tutvustav osa ning Melbourne enda ajalugu tutvustav nurk. Inimkeha ja mõistust uuriv – tutvustav näitus oli ka ning seal sai iseendaga katseid teha, nt kui kergesti sa ärritud, kuidas tunded muutuvad, kui tähelepanelikult kuuled ning mälu treenida. Muuseumis asus ka IMAXi 3D kino mida me see kord ei külastanud kuna Sydney`s sai juba nähtud.
Kokkuvõttes jättis Melbourne hea mulje, just selle poolest, et seal selline kultuuride segunemine ja 150 aastat ajalugu. Leidus ilusaid vanu hooneid, mis meenutasid euroopat ja palju rohelust ja väga ilusaid parke. Inimesed olid meeldivad ning vastutulelikud.
Neljapäeva hommikul istusime shuttle busi taas ning suunaga lennujaama. Olime endale piletid Darwinisse ostnud :)!
Kokkuvõttes jättis Melbourne hea mulje, just selle poolest, et seal selline kultuuride segunemine ja 150 aastat ajalugu. Leidus ilusaid vanu hooneid, mis meenutasid euroopat ja palju rohelust ja väga ilusaid parke. Inimesed olid meeldivad ning vastutulelikud.
Neljapäeva hommikul istusime shuttle busi taas ning suunaga lennujaama. Olime endale piletid Darwinisse ostnud :)!
Subscribe to:
Posts (Atom)