Uus - Meremaa

Nagu juba paljud teist teavad veetsime 10 väga lahedat päeva Uus – Meremaal. Sõitsime Gold Coastist 26. veebruari pärastlõunal Uus – Meremaale, täpsemalt lõuna saarele, kohta nimega Christchurch. Christchurch on lõuna saare nö pealinn, kus elab ca 350 000 inimest. Jõudsime Chcistchurch kohaliku kella järgi 11 ajal õhtul ning kodunt lahkudes avastasime lennujaamas 10 min enne välja lendu, et meil ei ole öömaja esimeseks ööks. Olime internetist vaadanud öömajad välja (igaks juhuks 3 erinevat kohta) kuid lennujaamas kohti kinni panema hakates saime teada, et kõik 3 kohta on täis. Niisiis lendasimegi Uus – Meremaale teadmatuses, kus me esimesel öösel magada saame. Tüdrukud olid mures aga mulle tegi meie ajameelsus nalja. Oleksime võinud juba varem endale öömaja bookida aga ei, ei olnud ju aega.
Lendasime Jetstar lennufirmaga, tegemist Quantas lennufirma tütarettevõttega, mis on umbes 25 – 50% odavam kui Quantas ise. Tagasi tulles avastasime, et Quantase reisijad sõitsid meiega ühes lennukis! Edasi – tagasi piletid maksid kokku 420 $, mis oli väga hea pakkumine. Lennuk oli väga normaalne (uus ja parem kui Estonian airi omad), teenindus viisakas ja abivalmis ning õhku tõus ja maandumine väga sujuv. Reis kestis kokku 3 h.
Lennukilt maha astudes otsisime üles infopunkti, kust hakkasime öömaja otsima. Olles pool tundi telefoni otsas rippunud ning kümneid kohti läbi helistanud (põhjus selles, et oli laupäeva õhtu ja hooaeg veel täies hoos), leidsime lõpuks linna teises otsas asuva backpackeri. Meiega koos tulid samasse öömajja veel 3 rootsi tüdrukut. Transfeer bussiga sinna kohale sõites avastasime eest päris jubeda öömaja (nimi oli Mackenzie vist). Hind 20$ ja voodeid asus toas 12, kuna meil ei olnud väga muid valikud pidime sellega leppima. Aroom, mis sellest toast väljus, kui ukse avasime oli kirjeldamatu ja sel hetkel magas seal alles 6 inimest, kell oli pool 1 öösel. Hommikul ärgates oli esimene mõte võimalikult kiiresti seifist passid ja raha võtta ning jalga lasta. Meeldivaks üllatuseks meile oli õues särav päike ning kevadiselt mõnus õhk, arvestades ööd, olime selle ära teeninud.
Tänavalt leidsime kerge vaevaga bussi, millega sõitsime kesklinna, et endale järgmiseks ööks öömaja otsima. Paar telefoni kõnet ning järgmiseks öömajaks sai Charlie B backpacker, kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Kuna esimene koht oli alla igasugust arvestus oli järgmisel kohal suhteliselt kerge konkureeruda. Kohvrid ära pandud, sõime ühes ilusas kohvikus hommikust ning lendasime linna keskusesse, kuulsale katedraali väljakule. Kuna oli pühapäeva hommik, siis rahvast ning turiste oli linnas väga palju, jalutasime ringi ning klõpsutasime pilte teha. Käisime kunstimuuseumis, laadal, botaanika aias ning muuseumis kus oli igasugu erinevat ajalugu mauridest kuni tänapäevani. Botaanika aed oli väga suur ja võimas, õitsvate rooside ja muude taimedega. Mu emal oleks seal kindlasti meeldinud :)
Tegime ühes armsas kohvikus peatuse ning maitsesime hüva jooki. Pühapäeva puhul oli botaanika aias üks kontsert mida saime ka kuulda. Ilm oli nii ilus ja päikesepaisteline, et tüdrukutel põlesid ninad ära ning siiamaani tuleb nahka, mina sain näo lihtsalt pruuniks :)
Õhtul käisime India restoranis õhtust söömas, lammas maitses väga hea. Õhtul voodisse pugedes oli uni väga magus, kuna päev oli väsitav ning info rohke olnud.
Esmaspäeva hommikuks oli meil järgnevaks 8 päevaks auto broneeritud. Rentisime auto eestlaste seas juba tuntuks saanud Jucy firmast. Autoks anti meile Mitsubishi Lancer, valget värvi ning mootorimaht 1,5 l. Kuna ma polnud 3 kuud auto rooli istunud ning ka Uus Meremaal sõidetakse vasakul pool teed, siis esimesed kilomeetrid linnavahel olid päris naljakad Kairile ja Karinile. Suuna asemel lülitasin kojamehed sisse ja vastupidi. Õnneks oli tegemist automaat masinaga.
Hommikul olime otsustanud, et esimeseks sihtkohaks saab meile Hamner Springi nimeline kohake, mis asub Christchurchist 1,5 h sõidu kaugusel. Seal asub mägede vahel spa, kus on termaalvee basseinid. Basseinid olid väga mõnusad, kokku 9 erinevat. Temperatuur nendes oli 26 ja 46 kraadi vahel, samuti sai istuda fosfori vannis, mis pidi ka nahale hea olema. Olles seal basseinides 2 h sulistanud, naha kortsu saanud ning korraliku fotosessiooni teinud, läksime sööma. Pärast sööki tegime linnakesele väikse tiiru peale ning alustasime sõitu lääne kaldale, kohta nimega Greymouth. Sõit sinna kestis üle 3 h mööda järjest mägisemaks muutuvat teed. Saime öömaja nimega Global Village. Kohale jõudes olime kõik meeldivalt üllatunud, tegu oli väga stiilse ning ilusa backpackeriga. Kogu maja sisekujundus oli aafrika stiilis ning köök oli sisustatud kvaliteetse ja uue tehnikaga, inimesed olid meeldivad ning sõbralikud. Tüdrukutele meeldis koht nii väga, et tahtsid sinna kauemaks jääda. Hommikul ärgates ja hommikust süües saime tuttavaks ühe inglise naisega kel nimeks Heather. Ta tuli Uus – Meremaale ca 8 kuuks ning rändab üksinda, pisike vapper naine, kes kodus Londonis on muusikalide manager. Vanust ca 42!
Võtsime hommikul Heatheri punti ning sõitsime mööda rannikut põhja poole Punakaiki`sse Pannkoogi kive vaatama. Tegu väga suurte ja võimsate kihiliste veest välja ulatuvate kividega. Koht turistide seas väga populaarne, meile meeldisid ka väga. Ilm oli väga ilus.
Õhtuks olime endale öömaja saanud kohta nimega Franz Josef, kus asub üks kuulsatest jääliustikest. Tegemist sajandite vanuse jääliustikuga kuhu me jalutasime järgmisel hommikul. Tee viis mööda vana jõepõhja ning oli päris pikk. Poolepeal tekkis tahtmine ots ümber pöörata ja tagasi kõmpida. Teinud mitmeid pilte ning imetlenud vaadet asusime tagasi teele. Järgmiseks kohaks kuhu minna tahtsime oli Mathesoni järv, mis on eriline selle poolest, et veest peegeldub Mount Aspiring ja Mount Cook, Cooki mägi on Uus Meremaa kõrgeim. Järve kaldal olles saime lihtsalt kaunist vaadet pildistada, kuid kahjuks peegeldust meie ei näinud, kuna oli tuuline ilm. Sellegipoolest oli koht äärmiselt ilus.
Päeva teise poole veetsime Fox`i nimelisel jääliustikul, mis oli ka väga võimas ning ilus. Minule meeldis Fox isegi rohkem kui Franz Josef, kuigi viimast peetakse põhiliseks seal mägede vahel.
Edasi kulges meie sõit alla lõuna poole, kohta nimega Queenstown. Kokku ca 360 km ja 5h sõitu. Sõit kestis sellepärast nii kaua, et keskmine kiirus oli vast 70 –80 km/h kuna tegu oli mägiteega, kus on nii kurviline ja tõusuderohke, et kiirust ei saa üles võtta. Queenstowni peetakse Uus – Meremaal ekstreemspordi keskuseks. Linn asub kauni Wakatipu järve kaldal. Siin saab teha raftingut, langevarju hüppeid, bungy hüpet, jetiga sõita ja talvel suusatada ning lumelauda sõita ning veel kõik võimalikke ekstreemsusi. Meie bookisime endale järgmiseks päevaks raftingu, hind 155$. Sõit mikrobussiga raftingu alguspunkti oli kõige ekstreemsem sõit üldse meie senises elus. Mööda mägist kruusa teed ning läbi kaljude. Pidevalt oli tunne et kohe - kohe juht vääratab ning põrutab 50 – 60 m kõrguselt teelt alla. Samal ajal vahtis juht külje aknast välja ja vilistas meie hirmu peale. Ühe päris hullu koha peal tuli samasugune mikrobuss rahvaga meile vastu. Tee oli nii kitsas, et vaevalt üks buss mahtus sinna sõitma. Seega meile vastu tulnud bussi juht pidi tagurdama vähe laiemasse kohta, et me mööda saaksime. Mööda sõites nägi Karin kuidas ratta alt pudenes kive alla kuristikku., õnneks istusin mina keskmisel istmel ning suurt midagi ei näinud :)
Rafting ise oli pisut igav, kuna vett ei olnud väga palju ja vool oli selletõttu väike. Olime 6kesi paadis pluss kohalik vend. Lootsime et kärestikes läheb sõit vähekenegi ekstreemsemaks aga seda ei juhtunud. Kõige põnevam oli koht, kus ühest paadist kukkus üks vanamees välja ning lõi endal otsaesise lõhki. Kui ta paati sikutati oli kogu nägu verd täis ning raftingu korraldajad sebisid esmaabivahenditega ringi ja tohterdasid vaest papit. Actionit kui palju. Vesi mis meid kandis oli joogikõlbulik ja maitses paremini kui meie kraanivesi. Vaated olid kirjeldamatult ilusad, tegemist oli kanjonite vahelise sõiduga, kohas, kus vanasti kaevandati kulda. Kaljude vahel krõbistasid mägikitsed rohtu süüa, päike paistis ning soe oli. Kui mul väga igavaks paadis läks, viskusin värskendavasse vette ning vool kandis mind paadi kõrval.
Finishisse jõudes ootas meid kuum tee ning küpsised. Samal jõel tehti ka Shotover Jeti sõitu, tegu võimsa mootoriga mootorpaadiga kuhu mahub ca 15 inimest ning siis paat kihutab kaljude vahel ja rahvas karjub kartusest.
Raftingu ajal nägime ka seda kuidas üks naine bungy hüpet tegi jõe kohal. See tundus päris lahe. Kõrgeim bungy hüpe mida Queenstownis teha saab on 144 m kõrguselt. Võrreldes selle bungy hüppega mida ma tegin Eestis Õllesummeril on vahe päris suur. Hüppe hind 220 $, jätsin selle teiseks korraks!
Õhtul käisime linnas jalutamas ning uudistasime Wakatipu järve ääres. Seal asub ranna promenaad, mida ääristavad ühelt poolt jahid ja laevad ning teiselt poolt restoranid.
Queenstown jättis väga positiivse mulje ning soovitan sinna kindlasti minna, kes Uus – Meremaale satuvad. Linnas asub ka kuulus hamburgeri restoran nimega Fergburger, tegu väga popi kohaga ning hamburgerid on väga maitsvad. Meie polnud vähemalt varem nii häid hamburgereid saanud.
Järgmise päeva pärastlõunal tankisime taas paagi bensiini täis ning alustasime sõitu Te Anau poole. Tegemist juba päris lõunas asuva linnakesega, kus asub Fjordland Park ehk Uus – Meremaa kõige suurem rahvuspark, mis hõlmab kogu maa territooriumist 5% . Olles oma öömaja üles leidnud ning chek – in ära teinud läkisme linna kinno. Kino oli sellepoolest eriline, et seal näidatakse igapäev aasta ringselt ühte ja sama filmi. Filmi nimega „Ata Whenua” – Shadowland. Tegu loodusfilmiga mille autoriks on üks helikopteri piloot, kes on seal linnas helikopteri firmat 25 a pidanud, ning kes tegi selle filmi, et näidata fjordimaa võlusid ka neile, kel ei õnnestu siia vaatama tulla. Koostöös kohaliku linnavalitsusega ehitas see mees siis selle kino ja näitab seda filmi päevast päeva. Kino ise oli väga mõnus ja hubane. Tellisime baarist kuuma kakaod, mille baarman enne filmi algust meile saali tõi. Kes soovis õlut, kes veini, kõik tundsid ennast mõnusalt.
Ja siis algas see film, ütleme nii, et meil kõigil kolmel olid suud pärani lahti kõik need 30 minutit, kui see film kestis. Tõsi jutt, ma ei ole elus näinud nii kõva ja ilusat loodusfilmi kui see oli. Mägedevahelised fjordid olid müstilised, kogu film oli filmitud kopteri pealt ning näidati piirkonna kõiki 4 aastaaega. Filmitud oli sellise nurga alt nagu sa ise lendaksid, koskede alla ning suurtest kaljudest otse sügavikku. Taustamuusika oli väga hästi valitud ning sobis suurepäraselt. Kananahk tekkis ihule seda filmi vaadates.
Järgmisel hommikul lahkusime oma hostelist juba varavalges, et alustada teed Milford Soundi poole, samast kohast oli ka see film. Ees ootas 200 km mägiteid, meid oli ära hirmutaud, et teed on väga käänulised ning kui vihma sajab, siis tasub üldse bussiga minna. Vihma küll sadas sõidu ajal aga küllap ma olin juba nende teedega harjunud ning sain sõiduga kenasti hakkama. Milford Soundi jõudes ootasid meid ees 4 erineva firma kruiisi laeva. Valisime sinise firma, sest see firma pakkus ka hommikusööki. Pilet maksis 58$ ja sõit kestis kokku 1,5 h. Kuna oli pilves ja vihma tibutas, kartsime alguses, et me ei saa kõige paremat elamust, kuid siis väideti, et vihmaga ongi just seal kõige ilusam ja võimsam, sest siis hakkab mägedest koskesid alla tulema. Ja nii oligi, saime ilusaid pilte waterfall`idest. Seal fjordis on võimalik ka sukelduda ja näha haruldast musta koralli, kuid kahjuks ei olnud mul võimalust seal sukelduda, kuna sukeldumislaev oli juba välja sõitnud.
Pärastlõunal, kui olime kõhud Te Anau linnas täis söönud, auto täis jootnud, alustasime sõitu kõige kaugemasse lõuna punkti, linna nimega Invercargill`i. Tegu on väga omanäolise ja laheda linnaga. Jalutasime taas linna botaanika aias ning kohtasime linnas ainult noori, kes rulatasid ning chillisid niisama, võib olla sellepärast, et oli pühapäev.
Ma olin selleks hetkeks maha sõitnud üle 300 km ning ees oli veel pea 3000 km sõitu.
Õhtuks jõudsime kohta nimega Owaka, mis asub kuulsas Catilin`si rahvuspargis. Sel päeval sõitsime maha ligi 600 km. Öömaja oli backpackeris, mis oli omanäoline sellepoolest, et seal olid tubadel nimed, tähetuba, kassituba ja roheline tuba. Meie magasime kassitoas, mis oli kõige ilusam, kogu tuba oli kassiteemaline, isegi voodilinad olid kassi mustriga.
Hommikul käisime Catlinsi rahvuspargis vee koske vaatamas, mis oli väga ilus ning tee sinna viis läbi vihmametsa. Peale seda sõitsime Blowhole otsima, mis kujutas endast põllul asuvat 60 m sügavikku, mis oli 200 m sisemaal ning kuhu lõi laine sisse. Veel käisime rannas, kus nägime hüljest 2 m kauguselt. Tüüp oli kivide vahel ja mõnules sooja päikese käes. Väga lahe oli suurt hüljest looduses nii näha.
Järgmine peatus oli ranniku äärses kohas nimega Nugget Point. Seal asus väga ilus majakas kuhu juurde me ronisime ning ülevalt alla kaljude vahele vaadates nägime kümneid hülgeid, kes kivide vahel mõnulesid ning vees sulistasid. Pärast tõsist fotosessiooni liikusime edasi kohta nimega Kaka point. Päris omapärase nimega kohas sõime lõunat ning vaatasime kuidas kohalikud surfasid ning vees hullasid. Ookeani vesi oli isegi minu jaoks jääkülm, nemad kandsid kalipsosid. Ujuma sain Uus – Meremaal ainult ühel korral, selleks oli teeääres asuv ilus järv. Vesi võis seal ca 17-18 kraadi olla. Meres oli aga julgelt 11-12 kraadi vee temperatuur.
Õhtuks oli vaja meil Dunedin`sse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Linnas, kus asub Uus -Meremaa ainuke loss ning kus elab 120000 inimest kellest 25000 on tudengid. Noori oli linnas ka näha igal sammul. Öömaja asus meil suures sajandivanuses majas, kus laed olid maalingute ning mustritega. Linn on Uus Meremaa suurim ning väidetavalt pindala poolest suuruselt 5 maailmas?? (seda fakti peaks uurima, lugesin seda ühest turismiajakirjast, kuid kõlab uskumatult).
Järgmisel hommikul tegime sellele suurele linnale väikse ringi peale. Käisime keskväljakul ja kunstigaleriis ning rongijaamas mis on jälle väidetavalt maailma enim pildistatud rongijaam, kuna see näeb lihtsalt nii ilus välja, et alguses arvasime, et see ongi kuninga loss. Dunedinis asub maailma järsem Baldwin`i tänav, mis kuulub Guinessi rekordite raamatusse, jalutasime seda mööda üles välja, Karinil tekkis kõrguse kartuse kramp poole tee peal.
Pärastlõunal sõitsime Otago Peninsulasse, kuhu läksime pingviine, albatrosse ning hülgeid vaatama. Kahte viimast me ka nägime aga pingviinid olid vist toitu otsimas. Sõit sinna Otagosse oli lõputu käänuline tee ning poole tee peal tuli vägisi meil tahtmine auto ringi pöörata, kuid juht otsustas sõitu jätkata.
Tagasi sõites leidsime kiirtee, mis meid linnast välja viis, suunaga põhja poole tagasi. Viimane öö oligi käes ning kohaks Oamaru. Tegu taas suhteliselt väikse linnaga, kus ööbisime YHA ketti kuuluvas backpackeris. Mina pidin magama 4 noore kutiga koos. Kui ma sinna tuppa sisse läksin olid poisid põrandal kõhuli maas ning mängisid kaarte. Õnnetuseks olid sõbrad akna kinni unustanud ning üks neist vähemalt polnud päris pikka aega sokke või riideid pestnud . Mul lõi selline hais näkku, et mul tuli tahtmine selg ees sealt välja joosta. Seda ma ka tegin. See oli selle reisi kõige hullem hetk. Kutid läksid õnneks välja ning mul õnnestus see aken avada. Õhtuks oli juba värske õhk oma töö teinud ning pugesin ruttu enne nende tulekut magama. Hommikul kella 5 oli mul uni läinud, kuna sõbrad olid magama tulnud ning 4st 3 norskasid nii kõvasti, et lihtsalt võimatu oli magamist jätkata.
Tüdrukud ei saanud ka korralikult magada nii et viimane öö jäi kõigil suhteliselt lühikeseks. Neil magas toas ca 60 aastane proua - backpacker, kes löristas norsata.
Hommikul pakkisime asjad ning asusime Christchurch`i poole teele. Sõita oli ca 300 km.
Äratulek läks väga libedalt, andsime oma auto Jucy`le tagasi ning läksime lennujaama ning tunde hiljem olime juba lennukis suunaga Gold Coasti poole, kus ees ootas meid vihm ning 25 kraadi sooja.
Kokkuvõtteks võime öelda, et jäime oma reisiga ülirahule ning igahetk läheks sellele imelisele maale tagasi. Eriti tahaks sinna minna kas talvel või siis varakevadel. Siis kus kosed on väga võimsad ning saad mägedes suusatada. Suve oleme seal ära näinud.
Kindlasti soovitan kõigile sinna minna ning seda maad avastada. Meie 9 päeva oli meile täitsa paras, võib olla oleks paar päeva tahtnud mõnes kohas kauem peatuda. Reisil kohtasime inimesi, kes rändavad seal kuid ning kes tulevad ikka ja jälle tagasi.
Kokku sõitsin selle 8 päevaga maha 2512 km! Ööbisime 10 erinevas backpackeris (hind 20 – 28$ öö) Käisime 9 linnas ja kümnetes ilusates külakestes. Nägime 4 UNESCO pärandisse kuuluvat paika. Sellist mitmekesist taimestikku ja loodusmaastikku on võimatu mujalt maailmast leida.
Läänerannik ja lõunaosa oli väga ilus ning mägine ja alpide rohke. Idarannik on eriline albatrosside, hüljeste ja pingviinide poolest. Muidugi ei saa märkimata jätta lambaid, neid on seal iga inimese kohta väidetavalt 10 ehk siis korrutades 4 miljoniga, kokku ca 40 miljonit lammast.. Kogu tee, mis me sõitsime, saatsid nad meid põldudel ning mägedes, tegime neist kümneid pilte.
Kui aega jääb tahaksime käia ära ka Uus - Meremaa põhja saarel.
Loodan, et teile meeldis see väike reisijutuke!
Tervitusi ja päikest teile kodumaale!
Pildid lisanduvad ka varsti!

Byron Bay

Ja juba ongi kätte jõudnud Veebruari kuu ning 13 kuupäeval saab meil siin 3 kuud täis. Alles see oli, kui lennukilt maha astusime ja lennujaamas kodunt kaasa pakitud juuste ning puuvilju nosisime, kuna neid ei tohtinud maale tuua, uskumatu.
Mida siis vahepeal teinud oleme?!? Tegime lõpuks ühe päevase reisi Byron Baysse koos meie sõbra Mitsitiga, kes viis meid kaunitesse paikadesse ranniku ääres. Teel Byron Baysse käisime läbi kõik tuntumad surfi rannad. Ilm oli mega ilus ning kohalikud tähistasid Australian Day`d. Nende jaoks püha ja puutumatu päev, mil rohi ka ei kasva. Seega olid kõik rannad rahvast täis, kes puhkasid ning lõõgastusid grillides ja surfates.
Väikesed külad, mis meile tee peale jäid ning kus uudistamas käisime olid väga ilusad ning armsad, helesinise ookeani ja kuldse liivaga. Väikestes kohvikutes istuvate inimeste ning puude all lesivate hipidega, kes jointi keerutavad.
Byron Bays käisime ujumas ning söömas. Külastasime koha kõige kuulsamat turismiatraktsiooni milleks on majakas ja mis on Austraalia kõige idapoolsem maismaa tipp. Tegime seal tipus hulga ilusaid pilte ning imetlesime õhtust päikeseloojangut. See oli nagu nii ilus koht, kus oleks ideaalne piknikut pidada.
Ühel õhtul käisime koos Mitsitiga ja tema sõbraga Türgi restoranis söömas. Samas restoranis, kus me Kairiga töötasime, Pasha`s on koha nimi. Omanikul ja tema perele oli meeldiv üllatus meid näha ning meil samuti. Hästi sõbralik ning vahva on kogu restorani perekond. Meil oli natuke kummaline samas restoranis süüa, kus oleme töötanud aga toit maitses hea nagu alati ning Karin nägi ka koha ära.
Järgmisel õhtul läksime sama seltskonnaga meie lähedal asuvasse kasiinosse. Veetsime meeldivalt aega ning nautisime õhtust meelelahutus programmi. Tegime automaatide taga mõne mängu ka aga fortuuna ei olnud kahjuks sel õhtul meiega : ).
Nädalavahetusel saime Peetriga kokku, kes tuli merelt tagasi ning meile külla siia. Eks Peeter räägib oma seiklusest ise täpsemalt aga niipalju võin öelda, et ega tal seal mee lakkumine just ei olnud ja hea, et terve nahaga sealt tulema sai. Töö pidi ikka väga ränk olema, päevas 16-17 h kaladega rassimist ning kehvad elamistingimused. Kui mul hetkeks oli mõte minna ka kalalaevale head raha teenima ning kogemust saama, siis nüüd olen selle peast kindlalt välja visanud.
Tegime Peetriga mõned õlled ning kuulasime tema muljeid.
Ilmad on meil jälle väga muutlikeks läinud ning lähipäevad pidid tulema vihmased. Kohalikud lapsed läksid eelmine nädal taas kooli ning kõrghooaeg on siinkandis selleks korraks läbi saanud. Restoranis kus hetkel veel töötame, jääb tööd järjest vähemaks sest publikut ei ole enam nii palju. Nüüd peame hakkama vaatama uusi töökohti või mõtlema mida edasi teha ja kuhu minna. Peas on meil palju mõtteid ja plaane, valiks ainult need õiged. Järgneva nädala jooksul peame otsustama, mis me edasi teeme. Kas jääme siia Gold Coasti veel pikemaks ning otsime endale uued töökohad või siis liigume kuskile edasi. Samas oleme oma korteriga väga ära harjunud ning õnnelikud siin kohas, kuhu inimesed tulevad oma puhkust veetma ja chillima. Backpackeri laadsed ööbimiskohad on veel liiga hästi meeles, et oma siinset elamispinda nende vastu vahetada. Näha ja käia on siin maal nii palju, et ei taha väga kaua ühes kohas olla.
Eks aeg näitab millised otsused me langetame ning mida teeme. Seniks kõigile tervisi siit maalt ning kuulmiseni : )!