Sukeldumine Cook island`il!

Lõpuks ometi sain siis sukeldumas ka käidud, võttis aega ca 5 kuud aga nüüd on tehtud! Algas kõik siis sobiva klubi otsimisega internetist. Kuna siin piirkonnas (Gold Coast) kus me hetkel elame, pole erilisi sukeldumiskohti (vrakke, reefe, koralle jne) siis leidsin ühe klubi, kes tegutseb Tweed Heads`is nimeks Kirra Dive (www.kirradive.com) . Uurisin siis, millistes kohtades klubi sukeldumas käib ning leidsin kõige huvitavama koha nimega Cook Island. Vastava koha nime internetti sisse toksides, lõi lahti muidugi Cook Islandi kaart ning saarte tutvustus, mis aga ei olnud sama koht, kuhu mina sukelduma minna plaanisin( tegu Cooki saartega, meist idapoole). Hiljem selgus, et vanasti kutsuti seda väikest saart Turtle Island`iks, ehk siis kilpkonna saareks. See teadmine rõõmustas mind veel rohkem, kuna saare ümbruses võib kohata kilpkonni ja ma ei olnud veel enne nendega koos sukeldunud!
Telefoni teel endale paadis koha ära broneerinud jäin ärevusega järgmist hommikut ootama.
Hommikune äratus oli kell 5.30, sest Tweed Heads asub meist ca 35 km kaugusel ja sinna pidin bussiga minema. Uksest välja astudes võttis mind vastu paduvihm, kogu taevas oli hall ja pilves. Olin kergelt pettunud aga samas õnnelik, et sukelduma saan.
Kokku sai lepitud, et 7.30 olen klubis kohal. Klubi leidsin paari kohaliku abiga suhteliselt kerge vaevaga üles. Uksel tervitas mind meeldiva olekuga Tim, kelle juhatamisel ajasin paberimajanduse korda, ning tasusin sukeldumise eest! Kuna mul endal varustust siin kaasas ei ole, pidin selle laenutama, hinnaks 60$ ning kuna paadiga minek, tuli sõidu eest maksta 109$, kokku siis 169$ ning 2 sukeldumist. See on minu seniste sukeldumiste kõige kallim sukeldumine.
Järgmisena oli mul väike mure, kellega ma koos sukelduma hakkan (sukeldutakse alati paaris, ehk buddyga). Kokku oli meid seitse inimest ja instruktor. Neli tegelast olid õpilased, kes tegid oma viimast sukeldumist, enne eksamit ning üks keskeas mees, kes tundus olevat kogenud sukelduja. Mind pandi selle viimase mehega paari. Alguses mees vaatas mind kummalise pilguga, ju kartis, et mingi turist, kes ei oska sukelduda võib olla jne.
Olles oma varustuse kätte saanud, riided ära vahetanud ning kola auto peale ladunud, asusime sadama poole teele. Paat ootas meid ees ning asjad paati vedanud, saime saare poole teele asuda. Paadis pidime täitma veel ühe paberi kuhu märkisime nime, allkirja, rahvuse ning sertifikaadi. Pärast seda, kui minu sukeldumiskaaslane nägi, et mul on Rescue Diveri sertifikaat, tema kartused lahtusid ning ta tuli minuga juttu rääkima. Kindluse mõttes küsis veel kord üle, mis aste mul on, et ikka kindel olla : ) Ta ise oli Divemaster, ehk järgmine aste pärast Rescue Diverit. Tuli välja, et tegu politseinikuga, kes oma uneajast sukeldumas käib, nii ta ise ütles :)! Tegu oli toreda ja sõbraliku mehega. Mind huvitas, kui kaua me sõidame sinna saarele, vastuseks sain, et 10 min.
Kohale jõudes tehti lühike tutvustus, keda vee all kohata võime ning arvestades tugevat hoovust, kuhu poole liikuma peame. Tegu piirkonnaga, mida kutsutakse marine park`iks, ehk kohaks, kus ei tohi kala püüda, seega on kalu seal väga palju ning nad saavad rahulikult pesitseda.
Leppisin oma kaaslasega käemärgid kokku ning olime esimestena vees. Mööda ankru köit alla laskudes, jäi kohe esmapilgul mulje nagu oleksin suurde akvaariumisse sattunud. Vesi oli meeldivalt karge esimese hetkega, termomeeter näitas 19 kraadi. Sügavus 12 m. Ujusime siis mööda saare äärt lõuna poole ning nautisime sadu erinevaid värvilisi kalu. Hoovus oli väga tugev, eriti kuskil 10 m sügavusel aga samas oli seal vesi soojem ehk 21 kraadi ning rohkem kalu( ega kalad ka lollid ole J) Nii tõusime ka meie kõrgemale, et vähegi soojem oleks. Kohalikud siin kasutavad 3mm paksust kalipsot, kindaid ei antud, saapaid ei antud ning kapuutsi ei olnud peas. Kui sedasi 19 – 21 kraadises veel 45 min olla, hakkab ka talisuplejatel külm :).
Korraga märkasin kivi vahel ühte tuttavat tegelast ja seal ta oli, kilpkonn. Läksin talle päris ligidale, ca 1 m kaugusele. Kuna tegu vana rahu endaga siis silma nurgast piilus mind vaikselt ning arvas, et ma ei märka teda, kui ta ennast ei liiguta. :), Mu kaaslane ei oleks märganudki teda, kui ma näpuga näidanud ei oleks. Tegu oli parajalt piraka poisiga. Järgmisena kohtasime Bluespot raid. Ehk siis sinisetäpilst raid. Tema meid eriti näha ei tahtnud ning põgenes suhteliselt kiirelt. Väikesed ereda värvilised kaldad ujuvad suurte parvedena ning paratamatult satud ka ise nende parve keskele. Papakoi kalu oli palju ja kloun kalu, kes anemoonide keskel mõnulesid. Ning ühed suuremad pruunid kalad, kes eesti kala liikidest meenutasid kokre või karpkala, need tegelased oli väga uudishimulikud ning tulid näksima ning tahtsid mängida. Meritähti ning erinevaid tigusid oli ka rohkelt ning värvilisi koralle ning merisiile.
Olles 45 min ära sukeldunud, tegime 5m sügavusel 3min ohutusstopi ning ujusime välja paadile. Õhku kulus mul 140 bar`i. Paadis pakkus kapten meile teed-kohvi ja küpsiseid, et natuke sooja saada, see kulus marjaks ära. Üks mees, kes oli nö õpilane, ei saanud paadis olla, kui paat kohapeal seisis ning ulpis vees. Mul oli tast kahju ka, kuna nii siga külm oli, sest pilves oli ning vihma ka tibutas. Otsustasime oma paarilisega, et tõmbame kiirelt sooja tee sisse ning läheme tagasi vette, täpsemalt sinna kalade kõrgusele ning naudime kauneid hetki koos nendega ja soojemas vees :)
Teise sukeldumise ajal liikusime teisele poole. Siis nägin teist kilpkonna, kes ujus uhkes üksinduses, proovisin talle kõrvale ujuda, kuid see osutus võimatuks. Muidu väga aeglased ning uimased loomad aga sel hetkel oli poiss väga kiire ning tühiste käpa tõmmetega liikus ta minust kiirelt eemale. Otsustasin teda mitte oma uudishimulikkusega rohkem kiusta ning jälgisin teda kaugemalt, kuidas ta helesinisesse kaugusesse kulges.
Korraga hakkasid väiksematest kaladest parved kahtlaselt kiirelt sebima ning laiali ujuma, ning hetk hiljem möödus meist hai! Ja nii oligi, paari meetri kauguselt möödus meist Guitar Shark, nii vähemalt minu politseinukust buddy ütles. Nägu on tal selline omapärane ja lapik ning taga osa väga peenike, ning kui hea kujutlusvõime võib kerget sarnasust kitarriga isegi märgata. :)
Õnneks see tegelane ei tundnud meie vastu huvi vaid läks oma teed. Niipalju kui mina nägin ei võtnud ta ühtegi väiksemat tegelast ka endaga kaasa. Pisikeste kalade kartus oli seekord asjatu.
Järgmisena pakkus meile seltsi üks suur kala, kes meenutas mulle põhjakoristajat või prügikala. Selline pruunilaiguline ning silmad väga pisikesed ja keset keha. Eesti vete kaladest kõige sarnasem äkki lutsule aga kordades suurem. Sellele kalale võis minna päris lähedale aga tema ei liigutanud ennast üldse, tänu oma värvusele, oli teda kivide vahel raske eristada.
Viimane suurem kala keda me enne teise sukeldumise lõppu kohtasime oli Bullray, ehk siis suur must rai valge kõhuga kes justkui lendab vee all. Tema liigutused on muljet avaldavad. Hõljudes ja oma keha liigutades liikudes, jätab väga elegantse mulje.
Tegime siis taas ohutuspeatuse 5m sügavusel ning hüppasime välja paati. Teise sukeldumisega kulus mul õhku 120 bar`i, ehk 20 bar`i vähem, kuna me olime soojemas vees. Lõdisedes ning saarega hüvasti jättes, suundusime tagasi sadama poole.
Klubisse jõudes, tegin väikse eine ning ajasime juttu ja vahetasime muljeid. Tim oli mulle vahepeal otsinud erinevaid sukeldumise klubisid, mis meie teel ette jäävad. Melbournes, Sydneys, Cairnsis ning Sunshine Coastil. Kuid nagu oli arvata, soovitavad kõik minna üles põhja Great Barrier Reefile sukelduma, kuhu ma kindlasti ka lähen. Sain temalt sealse parima klubi kontaktid ning veel hulga kasulikku infot.
Täitsime oma sukeldumise logiraamatud ära ning jätsin kõigiga hüvasti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin oma sukeldumisega väga rahule, kahju, et mul veealust kaamerat ei ole, aga ma plaanin selle investeeringu ära teha ja endale selle soetada.
Antud sukeldumise asetaksin teisele kohale, seniste sukeldumiste tabelis. Esikohal on endiselt Egiptuse Punase mere kogemus. Eks näis, kas Great Barrier Reef suudab Punase mere troonilt lüüa !?!


Mis veel?

Reedel käisin Annese ja Eneliga ühte laeva puhastamas ning poleerimas. Üle 20 meetri pikkune ja kolme korruseline mürakas oli vaja puhtaks saada. Hommikul kella 6 ajal olime juba sadamas kohal. Päev otsa nägime kõik suurt vaeva ning pingutasime, kuna pärastlõunaks pidi töö valmis olema. Napilt jõudsime õigeks ajaks valmis. Päeva ärevam sündmus oli see, kui avastasime tellingu ratta seest „Redback” ämbliku, ehk Austraalia kõige mürgisema ämbliku. Annes asus teda pildistama, tegu oli umbes 3 cm suuruse ämblikuga, kes hammustades tapab täiskasvanud inimese. Annese jala ja maa kokkupõrke tulemusena, leidis see mürgine ämblik oma otsa. Kokku on väidetavalt Austraalias kõige mürgisemaid ämblikke 3 liiki ja üks neist on Redback, nüüd siis see loomake ka nähtud. Õhtul veel restoranis tööd teinuna olin ööseks ikka päris läbi omadega.
Ühel vähestest vabadest õhtutest, mis meil Kairiga see nädal oli, kutsuti meid ühele seminarile. Kairi sai kunagi meie restoranis tuttavaks ühe mehe ja naisega, kellele ta hea mulje jättis ning kontakte vahetasid. See sama paarike kutsuske ühel õhtul meid seminari kuulama. See, mis seminariga tegu on jäi meile esimese hooga selgusetuks. Sättisime siis ennast kenasti valmis ning asusime toimumiskoha poole teele, meie kodust sinna ca 2 kilomeetrit. Olles jõudnud poolele teele hakkas kergelt vihma tibutama, lisasime kergelt sammule kiirust aga sellegi poolest hetk hiljem hakkas vihma nagu oavarrest sadama. Jooksime ühe suure puu alla varju aga kuna lehti oli puul suhteliselt hõredalt saime ikkagi täiesti läbimärjaks. Mina ei mäleta viimast korda, millal ma oleks nii märg olnud, vast siis kui riietega olen ujuma sattunud. Igatahes otsustasime joosta, et saaks kiiresti kohale.
Seminarile jõudes olid meid kutsunud paarike Maria ja George väga rõõmsad, et ikka tulime. Kuivatasime ennast wc-s natuke ning istusime saali.
Pärast 10 min loengu kuulamist saime aru kuhu me olime sattunud, tegu Amway ja 21 Century teemaga, ehk kes ei tea seda siis võrkturunduse promo üritusega. Mõtlesime et tõuseme püsti ja jalutame uksest välja, kuna me kumbki Kairiga ei fänna sellist teemat. Jäägu see teistele, kel müügiinimene sees, meis seda pole. Siiski otsustasime läbimärgadena selle tunni seal ära istuda ning pärast veel pool tundi teetassi taga meistritelt õpetussõnu kuulata ja iba pähe määrida.
Olles sealt võrgust ennast lahti rabelenud jooksime tagasi koju, et kuivad riided selga panna ning välja õhtust sööma minna. Kohaks mille valisime oli India restoran nimega Tandoori Palace. Sõime taas lammast, mis osutus väga maitsvaks ja puuvilja naan oli ka täitsa hea. India köök meile täitsa meeldib ning pole olnud ühtegi halba kogemust – elamust.
Vaikselt on hakanud meil telefoni kõnesid tulema inimestelt, keda huvitab meie korter. Loodame võimalikult ruttu korterist vabaneda, et oma plaanidega edasi liikuda ning asuda reisima. Hoidke meile pöidlaid, et leiame siia korterisse sobivad inimesed!
Päikest teile sinna Eestimaale!!!

Munade pühad!

Tagant järgi kõigile häid pühi!
Meie pühad olid töised. Kuna siin said inimesed puhata kokku 4 päeva, koos nädalavahetusega, siis oli tänav rahvast täis ning restoranis tööd jätkus.
Käisime Kairiga lähedal asuvas pargis pühade puhul toimuval kontserdil. Rahvas laulis ja tantsis. Hiljem selgus, et tegu oli kirikutegelastega, täpsemalt gospelkooriga aga leidus ka tava esinejaid. Ilm oli ilus ning nautisime päeva ning muusikat. Arutasime siin just ükspäev, et millest keegi puudust tunneb ning ühiselt tunneme puudust teatrist, kontsertidest ning üldse kultuurist. Eestis olles oleme päris aktiivsed kontsertide ning teatri külastajad aga siin see võimalus puudub kahjuks.
Üks pühapäev käisime Brisbane`s koos Majassi ja Mariga. Plaanis oli külastada Andy Warholi näitust, kohale jõudes selgus, et pileti saba oli 300 meetrit. Jätsime selle vaatamise ühise otsusena teiseks korraks. Tegime tuuri linnas poodides, sõime jäätist ning käsime „eesti majas”, täpsemalt Sirle ja Jorma juures. Tegu eestlastega, kes kogu perega siia elama kolinud ning nüüd elavad majas, kus alumisel korrusel asub nö backpacker ning seal peatuvad eestlased. Hetkel seal Martin, Alar ja Timo ning veel mõned näod. Maja on nii kuulus, et enamus eestlased, kes Brisbane tulevad, ööbivad oma esimesed ööd seal või vähemalt on seal käinud. Pärast külaskäiku hakkasime Gold Coasti tagasi tulema, kuna pidime mõlemad Kairiga õhtul tööle minema.
Üks päev käis meil Kerli külas, koos oma kaaslasega. Kerli, kes on minu blogi üks suurimaid fänne, sattus oma kaaslasega meie kanti ning tuli patsi lööma. Neil on plaanis paar nädalat Austraaliat avastada ning seejärel ka Uus –Meremaalt läbi põigata. Jõime head veini ning jalutasime ümbruskonnas ning muljetasime nende reisist.
Järgmisel päeval tuli meile Dennis külla. Tegu Kairi sõbraga, kes on taanlane. Väga tore poiss, kel plaanis kolm kuud üksi ringi reisida, siin Austraalias siis Uus – Meremaal ning Tais. Ta peatus siin meie juures kokku viis päeva. Käisime temaga Currumbin´is, Goolangatas ja Snaper Rockis (tegu kõige kuulsama surfi rannaga siin!) Tegime väga laheda päeva ning nautisime surfarite sõitu. Lained olid mega suured ning vesi väga soe, 25 kraadi ringis. Lootsime delfiine ka näha, kuid kahjuks ei näinud.
Meie juurest sõitis Dennis Fraser islandile (maailma suurim liivasaar), kus plaanis veeta mõned päevad.
Nii et viimased paar nädalat on meil olnud külaliste rohked, mis on väga lahe.
Veel teatasime kinnisvara büroole, et tahame üürilepingu ära lõpetada ning nad panid uue kuulutuse üles oma kodulehele. Üks huviline helistas ka juba aga ta tahtis kohe sisse kolida. Meie plaanime liikuda ca 2 nädala pärast, mitte enne.
Ülejäänud päevad oleme vedelenud rannas ning ujunud. Viimaste päevade jooksul on lained eriti suured olnud ning väga tugev hoovus on. Nende päevade jooksul on 5 inimest ära uppunud. Eile võitlesin ise ka lainetega, üks laine tuli sellise hooga, et tegin vee all salto ära. Targem on olla madalas vees, kuid kangesti kisub lainetega sõitma.
Restoranist, kus töötame on tõsine kopp ees, tahame väga siit juba jalga lasta. Samas on tarvis reisimiseks raha koguda.
Kodused on meid nii ära hirmutanud, et eestis hinnad muudkui tõusevad ning majandus langeb ja soovitavad meil kauemaks siia jääda. Ei teagi mida teha, aega meil veel on siin olla mõned kuud. Piletid on meil 10 juuniks olemas. Eks siis paistab, kas astume lennukile või lükkame edasi tagasi tulekut.
Oleme oma eluga siin endiselt rahul, kuid Gold Coastist tahaks kiiremas korras jalga lasta. Järgmiseks peatuseks on meil Sydney!
Järgmise korrani! Ilusat Kevadet teile!!!

Karini sünnipäev ja Seaworld

Hei hei! Kuidas teil kõigil läheb? Meil läheb kenasti siin pool! Viimasest blogi sissekandest on möödas juba üle 2 nädala. Oleme Uus – Meremaa reisi vaimustusest vaikselt toibumas ning hakkame vaikselt kohaliku eluga taas kohanema. Eluga, kus tuleb mõned päevad nädalas tööd teha, rannas päevitada ning ookeani 25 kraadises veel ujumisega :)! Täna olid just vapustavalt suured ja võimsad lained! Ilmadega on meid viimasel ajal jälle õnnistatud st, et päike lõõmab taevas ja sooja 30 kraadi ringis!

Mis siis põnevat meil siin toimunud?!? Nagu teist paljud teavad oli 3. märts Karinil sünnipäev, juhuuuu.. sai teine taas aasta võrra vanemaks ja Silvo tähelepanelik silm täheldas juba ka esimesi vananemise ilminguid, :) nimelt armastab ta vabadel päevadel järjest kauem magada :) ning kui küpsest sööb siis leotab seda enne piima sees :)!
Kinkisime Karinile ilusa potilille ja Seaworldi pileti! Sünnipäeva puhul käisime õhtust Tai restoranis söömas, kus oli väga maitsev lammas ja part! Ainult teenindus andis soovida!
Vanema generatsiooni lugejatele niipalju, et Seaworld on eesti keeli Meremaailm, tegu vahva kohaga, kus võib kohata delfiine, hülgeid, haisid ja muid kõikvõimalike mereelukaid. Kogu park on üles ehitatud eelkõige lastele, kuid ka lastevanemate peale on mõeldud ning isad saavad kohvikust endale õlut osta!

Külastasime Seaworldi laupäevasel päeval ja seal oli väga palju külastajaid. Tüdrukute vaieldamatud lemmikud olid delfiinid, keda oli väga mitmes basseinis ning show oli ka vinge. Mulle meeldisid hülged, kes tegid ka igast nalja ning trikke!

Kuna mul ei ole veel õnnestunud delfiinidega koos ujuda siis oli mul esialgu plaanis seda Seaworldis teha. Kahjuks nägi sealne vees sulistamine väga mannetu ja turistikas välja, kümmekond tegelast korraga vees, kõigil päästevestid seljas ning 2 delfiini nende vahel pikeerimas. 65$ eest tundus see ujumine natuke lahja olevat. Tahaksin kunagi ikka ookeanis, nö päris looduses neid trehvata, selline kommertslik ujumine ei paku mulle pinget.
Kes tahtis sai suures basseinis puuri sukeldumist proovida. Juhtumisi oli basseinis ka haisid, keda siis instruktor läbi puuri toitis. Meile piisas selle vaatamisest!
Ameerika raudteel käisin ka, tüdrukud ei julgenud tulla. Aga tegu oli nii lühikese sõiduga, et siis kui juba vahva hakkas ja rong hoo üles sai ja paar surmasõlme oli teinud, sai sõit läbi. Kaalusin korra uuele ringile minna, kuid siis lõin käega. Tegu ikkagi rohkem noorematele suunatud meelelahutuspargiga.
Olles päeva seal pargis showsid nautinud, kõhud täis söönud ning magustoiduks jäätise võtnud olime kõik mõnusalt väsinud ning koju jõudes tegime väikse une. Tore päev oli!
Ees ootasid mõned töised õhtud ning rannapäevad.
Ühel reedesel päeval käisid meil külalised, Oz ja Jazz! Nimelt oli 7. märts Ozi sünnipäev ja me kutsusime mõlemad meile lõunat sööma. Tegime neile maitsva lõunasöögi veel parema magustoiduga. Nad meile ikka väga head ja kallid sõbrad ning neid on alati tore näha.
Teisipäeval tuli meile täiesti juhuslikult külla sõber Alar! Olles saanud Martini käest Kairi numbri, helistas ta meile ning tuli külla. Meeldiv üllatus oli, et tegu vana sõbra Alariga, kellega tutvusin Peep Vainu koolitusel. Alar veetis paar ööd meie juures, käisime koos temaga Ivol ja Mairel külas, vedelesime rannas ning suplesime ookeanis.
Tore oli täiesti ootamatult teda siin kohata!