Sukeldumine Cook island`il!

Lõpuks ometi sain siis sukeldumas ka käidud, võttis aega ca 5 kuud aga nüüd on tehtud! Algas kõik siis sobiva klubi otsimisega internetist. Kuna siin piirkonnas (Gold Coast) kus me hetkel elame, pole erilisi sukeldumiskohti (vrakke, reefe, koralle jne) siis leidsin ühe klubi, kes tegutseb Tweed Heads`is nimeks Kirra Dive (www.kirradive.com) . Uurisin siis, millistes kohtades klubi sukeldumas käib ning leidsin kõige huvitavama koha nimega Cook Island. Vastava koha nime internetti sisse toksides, lõi lahti muidugi Cook Islandi kaart ning saarte tutvustus, mis aga ei olnud sama koht, kuhu mina sukelduma minna plaanisin( tegu Cooki saartega, meist idapoole). Hiljem selgus, et vanasti kutsuti seda väikest saart Turtle Island`iks, ehk siis kilpkonna saareks. See teadmine rõõmustas mind veel rohkem, kuna saare ümbruses võib kohata kilpkonni ja ma ei olnud veel enne nendega koos sukeldunud!
Telefoni teel endale paadis koha ära broneerinud jäin ärevusega järgmist hommikut ootama.
Hommikune äratus oli kell 5.30, sest Tweed Heads asub meist ca 35 km kaugusel ja sinna pidin bussiga minema. Uksest välja astudes võttis mind vastu paduvihm, kogu taevas oli hall ja pilves. Olin kergelt pettunud aga samas õnnelik, et sukelduma saan.
Kokku sai lepitud, et 7.30 olen klubis kohal. Klubi leidsin paari kohaliku abiga suhteliselt kerge vaevaga üles. Uksel tervitas mind meeldiva olekuga Tim, kelle juhatamisel ajasin paberimajanduse korda, ning tasusin sukeldumise eest! Kuna mul endal varustust siin kaasas ei ole, pidin selle laenutama, hinnaks 60$ ning kuna paadiga minek, tuli sõidu eest maksta 109$, kokku siis 169$ ning 2 sukeldumist. See on minu seniste sukeldumiste kõige kallim sukeldumine.
Järgmisena oli mul väike mure, kellega ma koos sukelduma hakkan (sukeldutakse alati paaris, ehk buddyga). Kokku oli meid seitse inimest ja instruktor. Neli tegelast olid õpilased, kes tegid oma viimast sukeldumist, enne eksamit ning üks keskeas mees, kes tundus olevat kogenud sukelduja. Mind pandi selle viimase mehega paari. Alguses mees vaatas mind kummalise pilguga, ju kartis, et mingi turist, kes ei oska sukelduda võib olla jne.
Olles oma varustuse kätte saanud, riided ära vahetanud ning kola auto peale ladunud, asusime sadama poole teele. Paat ootas meid ees ning asjad paati vedanud, saime saare poole teele asuda. Paadis pidime täitma veel ühe paberi kuhu märkisime nime, allkirja, rahvuse ning sertifikaadi. Pärast seda, kui minu sukeldumiskaaslane nägi, et mul on Rescue Diveri sertifikaat, tema kartused lahtusid ning ta tuli minuga juttu rääkima. Kindluse mõttes küsis veel kord üle, mis aste mul on, et ikka kindel olla : ) Ta ise oli Divemaster, ehk järgmine aste pärast Rescue Diverit. Tuli välja, et tegu politseinikuga, kes oma uneajast sukeldumas käib, nii ta ise ütles :)! Tegu oli toreda ja sõbraliku mehega. Mind huvitas, kui kaua me sõidame sinna saarele, vastuseks sain, et 10 min.
Kohale jõudes tehti lühike tutvustus, keda vee all kohata võime ning arvestades tugevat hoovust, kuhu poole liikuma peame. Tegu piirkonnaga, mida kutsutakse marine park`iks, ehk kohaks, kus ei tohi kala püüda, seega on kalu seal väga palju ning nad saavad rahulikult pesitseda.
Leppisin oma kaaslasega käemärgid kokku ning olime esimestena vees. Mööda ankru köit alla laskudes, jäi kohe esmapilgul mulje nagu oleksin suurde akvaariumisse sattunud. Vesi oli meeldivalt karge esimese hetkega, termomeeter näitas 19 kraadi. Sügavus 12 m. Ujusime siis mööda saare äärt lõuna poole ning nautisime sadu erinevaid värvilisi kalu. Hoovus oli väga tugev, eriti kuskil 10 m sügavusel aga samas oli seal vesi soojem ehk 21 kraadi ning rohkem kalu( ega kalad ka lollid ole J) Nii tõusime ka meie kõrgemale, et vähegi soojem oleks. Kohalikud siin kasutavad 3mm paksust kalipsot, kindaid ei antud, saapaid ei antud ning kapuutsi ei olnud peas. Kui sedasi 19 – 21 kraadises veel 45 min olla, hakkab ka talisuplejatel külm :).
Korraga märkasin kivi vahel ühte tuttavat tegelast ja seal ta oli, kilpkonn. Läksin talle päris ligidale, ca 1 m kaugusele. Kuna tegu vana rahu endaga siis silma nurgast piilus mind vaikselt ning arvas, et ma ei märka teda, kui ta ennast ei liiguta. :), Mu kaaslane ei oleks märganudki teda, kui ma näpuga näidanud ei oleks. Tegu oli parajalt piraka poisiga. Järgmisena kohtasime Bluespot raid. Ehk siis sinisetäpilst raid. Tema meid eriti näha ei tahtnud ning põgenes suhteliselt kiirelt. Väikesed ereda värvilised kaldad ujuvad suurte parvedena ning paratamatult satud ka ise nende parve keskele. Papakoi kalu oli palju ja kloun kalu, kes anemoonide keskel mõnulesid. Ning ühed suuremad pruunid kalad, kes eesti kala liikidest meenutasid kokre või karpkala, need tegelased oli väga uudishimulikud ning tulid näksima ning tahtsid mängida. Meritähti ning erinevaid tigusid oli ka rohkelt ning värvilisi koralle ning merisiile.
Olles 45 min ära sukeldunud, tegime 5m sügavusel 3min ohutusstopi ning ujusime välja paadile. Õhku kulus mul 140 bar`i. Paadis pakkus kapten meile teed-kohvi ja küpsiseid, et natuke sooja saada, see kulus marjaks ära. Üks mees, kes oli nö õpilane, ei saanud paadis olla, kui paat kohapeal seisis ning ulpis vees. Mul oli tast kahju ka, kuna nii siga külm oli, sest pilves oli ning vihma ka tibutas. Otsustasime oma paarilisega, et tõmbame kiirelt sooja tee sisse ning läheme tagasi vette, täpsemalt sinna kalade kõrgusele ning naudime kauneid hetki koos nendega ja soojemas vees :)
Teise sukeldumise ajal liikusime teisele poole. Siis nägin teist kilpkonna, kes ujus uhkes üksinduses, proovisin talle kõrvale ujuda, kuid see osutus võimatuks. Muidu väga aeglased ning uimased loomad aga sel hetkel oli poiss väga kiire ning tühiste käpa tõmmetega liikus ta minust kiirelt eemale. Otsustasin teda mitte oma uudishimulikkusega rohkem kiusta ning jälgisin teda kaugemalt, kuidas ta helesinisesse kaugusesse kulges.
Korraga hakkasid väiksematest kaladest parved kahtlaselt kiirelt sebima ning laiali ujuma, ning hetk hiljem möödus meist hai! Ja nii oligi, paari meetri kauguselt möödus meist Guitar Shark, nii vähemalt minu politseinukust buddy ütles. Nägu on tal selline omapärane ja lapik ning taga osa väga peenike, ning kui hea kujutlusvõime võib kerget sarnasust kitarriga isegi märgata. :)
Õnneks see tegelane ei tundnud meie vastu huvi vaid läks oma teed. Niipalju kui mina nägin ei võtnud ta ühtegi väiksemat tegelast ka endaga kaasa. Pisikeste kalade kartus oli seekord asjatu.
Järgmisena pakkus meile seltsi üks suur kala, kes meenutas mulle põhjakoristajat või prügikala. Selline pruunilaiguline ning silmad väga pisikesed ja keset keha. Eesti vete kaladest kõige sarnasem äkki lutsule aga kordades suurem. Sellele kalale võis minna päris lähedale aga tema ei liigutanud ennast üldse, tänu oma värvusele, oli teda kivide vahel raske eristada.
Viimane suurem kala keda me enne teise sukeldumise lõppu kohtasime oli Bullray, ehk siis suur must rai valge kõhuga kes justkui lendab vee all. Tema liigutused on muljet avaldavad. Hõljudes ja oma keha liigutades liikudes, jätab väga elegantse mulje.
Tegime siis taas ohutuspeatuse 5m sügavusel ning hüppasime välja paati. Teise sukeldumisega kulus mul õhku 120 bar`i, ehk 20 bar`i vähem, kuna me olime soojemas vees. Lõdisedes ning saarega hüvasti jättes, suundusime tagasi sadama poole.
Klubisse jõudes, tegin väikse eine ning ajasime juttu ja vahetasime muljeid. Tim oli mulle vahepeal otsinud erinevaid sukeldumise klubisid, mis meie teel ette jäävad. Melbournes, Sydneys, Cairnsis ning Sunshine Coastil. Kuid nagu oli arvata, soovitavad kõik minna üles põhja Great Barrier Reefile sukelduma, kuhu ma kindlasti ka lähen. Sain temalt sealse parima klubi kontaktid ning veel hulga kasulikku infot.
Täitsime oma sukeldumise logiraamatud ära ning jätsin kõigiga hüvasti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin oma sukeldumisega väga rahule, kahju, et mul veealust kaamerat ei ole, aga ma plaanin selle investeeringu ära teha ja endale selle soetada.
Antud sukeldumise asetaksin teisele kohale, seniste sukeldumiste tabelis. Esikohal on endiselt Egiptuse Punase mere kogemus. Eks näis, kas Great Barrier Reef suudab Punase mere troonilt lüüa !?!


Mis veel?

Reedel käisin Annese ja Eneliga ühte laeva puhastamas ning poleerimas. Üle 20 meetri pikkune ja kolme korruseline mürakas oli vaja puhtaks saada. Hommikul kella 6 ajal olime juba sadamas kohal. Päev otsa nägime kõik suurt vaeva ning pingutasime, kuna pärastlõunaks pidi töö valmis olema. Napilt jõudsime õigeks ajaks valmis. Päeva ärevam sündmus oli see, kui avastasime tellingu ratta seest „Redback” ämbliku, ehk Austraalia kõige mürgisema ämbliku. Annes asus teda pildistama, tegu oli umbes 3 cm suuruse ämblikuga, kes hammustades tapab täiskasvanud inimese. Annese jala ja maa kokkupõrke tulemusena, leidis see mürgine ämblik oma otsa. Kokku on väidetavalt Austraalias kõige mürgisemaid ämblikke 3 liiki ja üks neist on Redback, nüüd siis see loomake ka nähtud. Õhtul veel restoranis tööd teinuna olin ööseks ikka päris läbi omadega.
Ühel vähestest vabadest õhtutest, mis meil Kairiga see nädal oli, kutsuti meid ühele seminarile. Kairi sai kunagi meie restoranis tuttavaks ühe mehe ja naisega, kellele ta hea mulje jättis ning kontakte vahetasid. See sama paarike kutsuske ühel õhtul meid seminari kuulama. See, mis seminariga tegu on jäi meile esimese hooga selgusetuks. Sättisime siis ennast kenasti valmis ning asusime toimumiskoha poole teele, meie kodust sinna ca 2 kilomeetrit. Olles jõudnud poolele teele hakkas kergelt vihma tibutama, lisasime kergelt sammule kiirust aga sellegi poolest hetk hiljem hakkas vihma nagu oavarrest sadama. Jooksime ühe suure puu alla varju aga kuna lehti oli puul suhteliselt hõredalt saime ikkagi täiesti läbimärjaks. Mina ei mäleta viimast korda, millal ma oleks nii märg olnud, vast siis kui riietega olen ujuma sattunud. Igatahes otsustasime joosta, et saaks kiiresti kohale.
Seminarile jõudes olid meid kutsunud paarike Maria ja George väga rõõmsad, et ikka tulime. Kuivatasime ennast wc-s natuke ning istusime saali.
Pärast 10 min loengu kuulamist saime aru kuhu me olime sattunud, tegu Amway ja 21 Century teemaga, ehk kes ei tea seda siis võrkturunduse promo üritusega. Mõtlesime et tõuseme püsti ja jalutame uksest välja, kuna me kumbki Kairiga ei fänna sellist teemat. Jäägu see teistele, kel müügiinimene sees, meis seda pole. Siiski otsustasime läbimärgadena selle tunni seal ära istuda ning pärast veel pool tundi teetassi taga meistritelt õpetussõnu kuulata ja iba pähe määrida.
Olles sealt võrgust ennast lahti rabelenud jooksime tagasi koju, et kuivad riided selga panna ning välja õhtust sööma minna. Kohaks mille valisime oli India restoran nimega Tandoori Palace. Sõime taas lammast, mis osutus väga maitsvaks ja puuvilja naan oli ka täitsa hea. India köök meile täitsa meeldib ning pole olnud ühtegi halba kogemust – elamust.
Vaikselt on hakanud meil telefoni kõnesid tulema inimestelt, keda huvitab meie korter. Loodame võimalikult ruttu korterist vabaneda, et oma plaanidega edasi liikuda ning asuda reisima. Hoidke meile pöidlaid, et leiame siia korterisse sobivad inimesed!
Päikest teile sinna Eestimaale!!!