Cairns!

Jah selline naljakas ja eestlasel natuke raskesti hääldatav nimi ongi sellel linnal. Minule lennukilt maha astudes hakkas see linn kohe meeldima. Soe, mõnus tuul, ümberringi mäed. Võtsime takso, mida juhtis paks kõrvarõngaga neegrionu ning sõitsime oma hostelisse. Hostel, kus ööbime on täitsa enam vähem koht, nimeks Cairns City Backpacker (21$öö), kui välja jätta meie toas tasuta elavad sipelgad ning kaks rasvast prussakat. Tüdrukud tegid neid sõpru nähes alguses suurt kisa, kuid nüüd 5 päeva hiljem oleme kõik sipelgatega ära harjunud. Nagu vanasõnagi?! ütleb: inimene harjub kõigega!
Cairns meenutab mulle natuke Egiptust, kuid siin pole vastikuid musti mehi ega püramiide, et siis mille poolest!?! Cairns on samasugune sukeldujate paradiis nagu Egiptus ja Punane meri (Sharm el Sheik, Hurgada, Dahab). Nagu paljud teist kindlasti teavad, piirneb mööda Austraalia ida kallast Great Barrier Reef (Suur Korall Rahu) ning just Cairns on põhi sukeldujate väljumiskoht. Siin korraldab sukeldumisreise ca 30 firmat ning linnas jalutades on turismipunkte igal nurgal, kes kõik pakuvad vastavate sukeldumisfirmade teenust.
Kokku kulgeb Great Barrier Reefi mööda idarannikut 2400 km ning koosneb 2900 iseseisvast reefist. GBR on ainus elu märk maakeral, mis on nähtav kuult.
Aastas külastab reefi sadu tuhandeid sukeldujaid ning GBR-i peetakse Austraalia üheks suurimaks imeks ja väärtuseks. Kokku leidub siin 1500 erinevat liiki kalu, 350 erinevat koralli, 4000 isendit molluskeid ning 10000 liiki erinevaid käsnasid. Nii et ühesõnaga on mida vaadata :) Sukeldumiste hinnad algavad 200$ (2 sukeldumist) ja lõppevad suurte summadega kuni 2000$, mis tähendab, et võid elada 3-5 päeva laevas ning teha rohkelt sukeldumisi (ca 12+).
Enne Cairns`i tulekut arvasime, et siin on mõnus ookean ning ilus rand, kus vedeleme ning, kui tahame saame rahulikult kalda lähedal asuval reefil snorkeldada, nagu seda saab Egiptuses teha. Reaalsus oli aga hoopis teine. Ujumine on siin Novembrist – Maini keelatud, kuna sellised tegelased nagu Jellyfish ja krokodillid võivad su lihtsalt ära tappa ja nahka pista. Kuna Darwinis saime juba aru, et krokodillidega nalja ei teha ja ühte veekogu ei jagata, siis ei kipu vette ka.
Reefid, kus sukeldumas käiakse asuvad alates 70 km kaugusel ning kaugemal. Sinna sõit võtab laevadel julgelt 1,5 – 2h aega.
Linn ise on väga kuurortlik ning noortepärane. Noori leidub palju parkides ja laguuni ääres. Laguunis käivad siis kohalikud ujumas, seal on rannavalve ning BBQ ja puhkealad.
Esimesed päevad oleme tegelenud peamiselt endale elamise otsimisega ja mina olen põgusalt sukeldumisteemasse süüvida üritanud. Olen uurinud, kas saaks kuskile klubisse tööle või siis laeva peale abikäeks. Tutvusin siin paari inimesega, kel on õnnestunud saada laevale vabatahtlikuks. Vabatahtlik teeb seda mida öeldakse ja kästakse ning selle eest palka ei maksta. Samas saad sukelduda nii palju kui tahad ca 3 korda päevas. Sellised reisid, kus vabatahtlike kasutatakse, kestavad 3-5 päeva ning need reisid maksavad ca 600 – 2000$! Et võiks hea meelega vabatahtlik olla ning sukeldumist nautida! Raske on ainult löögile pääseda, sest tahtjaid on piisavalt ning järjekorrad ca 3 nädalat pikad. Aga hoian pöialt, ehk mul näkkab ja saan vähemalt ühe reisi teha!

Pühapäeval hommikul otsustasime, et võtame rendist auto ning sõidame üles põhja, täpsemalt Cape Tribulation`i poole. Hosteli mees soovitas meile ühte head firmat ning lasime tal meile ühe auto kinni panna. Rendi firmast (Mini Car Rental) tuli meile üks naine hostelisse lõuna paiku järgi, et paberid vormistada. Firmasse kohale jõudes, paberid korda aetud, selgus et oli juhtunud väike arusaamatus. Meie soovitud sedaan auto asemel oli meile broneeritud hoopis Nissan Micra (hind 150$, 2 päeva) sarnane pisike ja vana autologu. Tegime tädile selgeks, et me kohvrid ei mahu sinna ära ja vajame suuremat. Tädi sai õnneks meist aru ning andis tasutud raha tagasi ja kuigi ütles, et sama raha eest me suuremat autot rentida ei saa, leidsime endale õige suurusega auto, järgmisest uksest sisse astudes. Firma nimi East Coast Car Rental. Saime sealt uhiuue Toyota Corolla (sedaani, läbisõit 4000km) ning hinnaks 145$ kaks päeva. Vormistasime paberid ära ning sõitsime oma tutika autoga Cape Tribi poole!
Esimene peatus oli teelt natuke kõrval asuv Kuranda, tegu väikse armsa külakesega, mis on tuntud oma suure ja võimsa kose poolest, millel Barron Gorge nimeks! Varakevadel ja üleujutuste ajal on see kosk väga võimas ning vaatamist väärt, hetkel oli vee nire väike aga kohas endas ei tulnud pettuda. Külas endas käisime kohalikul turul ja vaatasime millist käsitööd inimesed seal teevad.
Edasi põrutasime mööda ookeani kallast looklevat teed, kus golfi keskuste ja randade vahele olid eksinud suhkruroo põllud, kuni jõudsime jõeni, millest üle saamiseks olime sunnitud kasutama väikse praami abi. Tegu kahe jõe kalda vahet pendeldava alusega, kuhu autod peale sõidavad. Sõit kestis nii lühikest aega, et autost välja ei tulda. Jõgi ise pidi kubisema krokodillidest ja üleujumise peale keegi eriti ei mõtle. 18$ eest, mis me ülesõidu eest pidime välja käima, lubati tagasi ka tuua.

Kui olime oma lühima praamisõidu ära teinud ning teisele poole kallast jõudnud, oli juba pime ja sõites esimese kilomeetri, sai selgeks et oleme sattunud dzunglisse.
Tee oli väga käänuline ja kitsas, puud kasvasid peakohal kokku, ühelpool kaljusein ja teiselpool paks mets. Olime endale broneerinud ööbimise kohta nimega Crocodylus Village, mille me peale väikest eksimist üles leidsime. Koht asus paksu vihmametsa sees, kuhu elekter tuli generaatorist aga kus leidus internet.

Ööbisime põhimõtteliselt telgis, seinad paistsid läbi ja katus oli kiletaolisest materjalist ja uksed lukku ei käinud. Sisse oli kosta kõiki ümbritseva metsa hääli ja vahetult enne magama jäämist hakkas vihma sadama. Mulle selline vihmametsas ööbimise variant täitsa meeldis, sest see oli teist laadi kogemus. Õhtusöögi lauda jagasime ca 20 cm suuruse ja pika ninaga närilisega, kes otsis kah söödavat. Nägi välja selline opossumi ja roti vahepealne. Olime päevast küllalt väsinud ning magama jäämisega probleeme ei olnud.
Hommikul tegime varakult check – outi ja sõitsime üles poole edasi. Tegime teepeal mitmeid peatusi vihmametsa jalgradadel jalutamiseks ja kolasime randades, mis on erilised selle poolest, et vihmamets tuleb otse randa välja, veepiirini. Daintree national park kuulub Unesco maailma pärandisse just selle pärast, vihmamets kohtub merega.

Cape Trib, mis jäi viimaseks külaks meile, sest edasi võis ainult 4 ratta veolise autoga minna, kuna seal pole enam teid. Cape Trib on väidetavalt see koht, kuhu kapten James Cook esimest korda jala maale pani. Jalutasime seal rannal ning tegime mõned pildid ja nautisime ümbritsevaid mägesid. Ilm oli ilus ja päike paistis.
Õhtuks oli vaja meil taas üle jõe saada ja Port Douglase külakesse jõuda, kus plaanisime öö veeta. Tegu väga ilusa ja armsa sadama linnakesega, kus rohkelt kohvikuid ja restorane. Leidsime kena öömaja ning uudistasime õhtust linna, kus oli vilgas ööelu.
Hommikul tegime linnale veel väikse tiiru, et näha kohti, mis ööpimeduse tõttu jäid nägemata. Edasi sõitsime Cairns`i poole tagasi.
Viskasime siis rendi auto tagasi ning leidsime uue öömaja, mil nimeks Oasis Traveller, saime endale kolmese toa. Tundub täitsa kena ja armas kohake aga hind on natuke kallivõitu, et siin pikemalt peatuda.
Oasisesse saime jääda ainult kaheks ööks, kuna koht oli täielikult ära broneeritud. Ei jäänud muud üle, kui tuli uut elamist hakata otsima. Läksime lõpuks City Backpackersisse tagasi ja broneerisime endale niipalju öid kui võimalik. Cairnsis on hetkel algamas kõrghooaeg ja rahvast tuleb iga päevaga muudkui juurde ning varsti ei ole vist üldse võimalik öömaja leida. Eks siis tuleb siit jalga lasta.
Darwinis olles kohtasime eestlasi ja üks neiu andis mulle ühe telefoni numbri, millele siis ükspäev helistasin. Vastu võttis Meelis, kes koos oma neiukesega siin Cairnsis juba pikemat aega elab. Saime siis üks õhtu kokku ja käisime neil külas. Kuulasime nende seiklusi ja pajatasime oma elust. Väga toredad ja lahked noored, kellega lähiajal pidime grillima minema mõnda randa. Cairnsist välja sõites leiab ikka ilusaid randu ka, kus varba vette saaks kasta, plaanime neid lähipäevil avastama minna.
Täna on reede ja olime väga asjalikud päeval. Nimelt viisime oma cv-sid laiali. Tüdrukud viisid põhiliselt kohvikutesse ja restoranidesse, mina käisin kõik viisakamad sukeldumisklubid läbi ja uurisin, kas otsitakse vabatahtlikke või siis kas saab mõnd head diili nendega teha. Kui järgmiseks nädalaks mõnd positiivset kõne ei tule, siis plaanin ühe liveabord`i teha, ehk minna 3-4 päevaks laevale. Vaatasin paar firmat välja, kes lähevad päris kaugele üles välja, kus on ilusad ja rikkumata reefid. Sellise lõbu hind on päris kallis, kokku võib mu 3-4 päevane reisike ca 1000$ maksma minna. Samas saan ca 12-14 sukeldumist teha ning sinna sõit toimub lennukiga üle Great Barrier Reefi, mis on oma ette suur elamus. Järgmine nädal hakkan sellega tegelema ning parimaid pakkumisi kaaluma.
Paljud blogi lugejad ja meile kaasa elajad on küsinud, et kas midagi on juhtunud, kus blogi on ja mis te teete. Põhjus on selles, et me ei ole wifisse saanud. Selles linnas on wifiga suuri probleeme. Loodan lähiajal ikka kuskilt netti pääseda ja siis on blogi ja pildid ka üleval.
Täna õhtul jooksime kahe eesti poisiga tänavapeal kokku. Kairi just seletas kõva häälega midagi, kui vastutulevad kutid juurde astusid ja tere ütlesid. Nimed neil Ahto ja Timo, tegu nö värskete tulijatega, mõned nädalad alles Austraalias. Lubasime mõni päev ühendust võtta ja midagi koos teha. Eestlasi leidub siin Austraalias ikka igas linnas ja külakeses ning me kohtame neid just eriti naljakates kohtades ja situatsioonides nagu liftis, turul, rannas, valgusfoori taga seistes jne.
Homse ehk 10. mai seisuga on meil jäänud seda maad avastada ainult kuu aega. Seega ei plaani me siin üleval Cairnsis väga kaua enam olla, sest kohti kuhu minna plaanime on veel mitmeid. Ei hakka etteruttavalt meie plaanidest veel rääkima aga ideid kuhu minna ja mida teha on veel päris palju.