Darwin!

Tervitused Austraalia ülemisest servast ehk Darwinist, tuntud ka kui Top of the end! Istusime neljapäeva hommikul Melbourne`i lennujaamast lennukile, lendasime ca 5h ja läbisime ca 3800 km ning jõudsime riigi teise serva. Lennukilt maha astudes võttis meid vastu 34 kraadi sooja ja pilvitu taevas. Leidsime shuttle bus`i näol endale transpordi, mis sõidutas meid meie öömajja, milleks oli Melaleucas, öö hind 23$, mis võrreldes Melbourne 30-35$ võrreldes lausa tasuta saadud. Olime eelnevalt koha internetist välja vaadanud ning tundus olemuselt meile kõige parem. Saime endale kolmese toa, mis oli puhas ning täitsa normaalne. Ainuke asi, mis „natuke” häiris oli basseinibaar meie akna all, sest seal lasti trance muusikat ning mitte vaikselt. Kairi oli selleks ajaks endale korraliku külmetuse Melbourne`st kaasa võtnud, mis oli koos kõrge palaviku ja nohuga. Sõbrad ja pereliikmed, kellega me esimesel päeval suhtlesime kuulsid meilt üsna sapiseid kommentaare Darwini, kui koha kohta. Tuju oli meil antud hetkel all, kuna linn tundus väike ja mõttetu, backpacker lärmakas ja Kairi voodis haige. Polnud just hea algus.
Õnneks juba järgmisel päeval tundis Kairi ennast paremini ning saime linna uudistama minna. Külastasime raamatukogu, kus saime internetis tasuta käia, nägime parlamendi ja valitsuse hoone, tegime ringi ostutänaval ning rannapromenaadil.

Õhtul otsustasime kinno minna, Darwinis on nimelt Deckchair Cinema ehk välikino lamamistoolidega. Tegu väga laheda ettevõtmisega mere kaldal, kus täistaeva all näidatakse filme. Inimesed võivad oma söögid – joogid kaasa võtta, või siis kohapealt söödavat osta ning ennast mugavalt lamamistooli sättida. Antud õhtul oli kavas 2 filmi, esimene neist „I`m not there”, mis rääkis Bob Dylanist ning teine „Juno”, mis 16 aastaset teismelisest, kes jääb rasedaks. Viimane oli normaalne film aga esimest ei soovita küll kellelegi. Pidime alguses ainult ühte filmi vaatama aga kuna see oli nii mõttetu film siis jäime teise filmi ajaks salaja territooriumile, seega saime 2 filmi ühe hinnaga. :)

Järgmisel päeval käisime kalu toitmas, tegemist taas täitsa vahva ajaviite ning turismi magnetiga. Mere ääres, täpsemalt kai peal on üks koht kuhu hommikuse vee tõusu ajal tuleb suur hulk kalu süüa saama. Inimesed siis söödavad saiaga neid kalu, ise saab jalgupidi vees olla ning neid kalu katsuda, kui tahtmist. Alguses loopisime kai pealt neile saia aga hiljem ronisime vette. Nalja ja lõbu oli meil laialt. :)
Pärast kalade söötmist läksime kohalikku muuseumi külastama. Tegu väga suure ning toreda muuseumiga ning mis eriti lahe, tasuta sai sisse. Uurisime aborigeenide kultuuri ning Darwini ajaloo kohta. Samuti oli seal kohalikku kunsti eksponeeritud ning maailma ajalugu käsitlevad eksponaadid.
Darwini ajaloost niipalju, et 1974 aasta jõululaupäeva hommikul käis linnast tsüklon Tracy üle ning linn oli täiesti maatasa. Kõik hooned ja elumajad ehitati uuesti üles, ca 80 inimest sai surma. Täieliku taastumiseni läks mitu aastat. Tänapäeval elab Darwinis ca 100000 inimest, kellest 22% moodustavad aborigeenid, suurim populatsioon Austraalias.

Aborigeene kohtasime tänavatel päris palju, kahjuks enamus olid neist kerjused ja tänavainimesed. Nägid väga kõhnad ja mustad ning tundus nagu nad oleksid mingi aine mõju all. Paari aborigeeniga sai koos pildile ka jäädud aga üldiselt neile ei meeldi, kui neid pildistatakse.
Õhtul ootas meid ees iga neljapäeva ja pühapäeva õhtul toimuv laat või turg, mis leidis aset otse mere kaldal, kus saime õhtusöögi kõrvale lummavat päikeseloojangut nautida. Väidetavalt pidid Darwini päikeseloojangud ühed maailma ilusamad olema ja arvestada rahvahulka, kes seda nautima tulid, võib seda väita tõesti.

Laadalt võis leida kõike mida hing tahta võib ning vilgas äri käis hiliste õhtu tundideni välja. Kõige põnevam moment oli see, kus meie juurde astus üks noormees ning ütles „Tere!”. Täiesti kogemata kohtasime Andrest, kelle telefoni number mul telefonis ning mille sain Peetrilt, kes omakorda kohtas Andrest Sunshine coastil olles. Andresega mõne sõna juttu ajanud selgus, et temaga koos ühes hostelis on veel 5 eestlast ja laadal oli neist 3. Täiesti uskumatu, et kohtame kuskil Põhja Austraalias, Darwini laadal juhuslikult 4 eestlast. Tuleb taas tõdeda, et maailm on ikka kuradima väike ja kui suu avad pead hoolega jälgime mida seal välja pritsid!

Oma viimasel päeval Darwinis, otsustasime külastada Lichfieldi rahvusparki. Kuna meil ei olnud väga palju aega järgi jäänud, et hakata ise rendi autot võtma ning piirkonda avastama, valisime kergema vastupanu ja võtsime valmis tuuri. See oli meie esimene kord agentuuri kasutada siin austraalias, õnneks ei pidanud pettuma.


Hommikul tuli buss ja korjas meid peale. Esimene peatus oli minna vaatama, kuidas krokodillid jões elavad. Darwinist ca 60 km väljas asub Adelide jõgi, kus elab ca 2000 krokodilli. Jõe kaldale oli rajatud väike kompleks ning laeva sadam, kust siis turistid laevaga jõele viiakse, enne seda saime veel hommikust süüa. Enne jõe peale minekut sain madu katsuda ja ümber kaela keerata, kui ma õigesti mäletan, siis ma ei ole varem seda teinud. Madu oli õnneks sõbralik, enne kui ma ta endale kaela ümber võtsin, pidin päevituskreemi näost maha pesema, kuna päevituskreem põletab mao nahka, mille peale võib madu ärrituda ning hammustada.

Järgmiseks astusime laevale ning hetk hiljem oli näha kalda servades lamavaid krokodille. Kui varem olen näinud krokodilli ainult loomaaias ning loomasaadetes siis oli täitsa põnev vaadata, kuidas see suur 2,5 – 3m elukas vees sinu poole liigub. Mõlemal laeva küljel olid siis krokodilli taltsutajad või siis hüpatajad, eesmärk krokodill veest välja hüppama saada. Selleks kasutasid spetsialistid buffalo liha, mis seoti nööriga kaika otsa. Seal küljel, kus meie olime, oli spetsialistiks kogenud mees, kes juba väiksest peale selle alaga tegelenud, teisel poolel oli üks neiu, kes oli näha, et alles alustanud.
Esimene krokodill, keda lihaga meelitasime oli päris pirakas ja ilma esi käpata. Kohalik tüüp ütles, et krokodillid kaklevad omavahel pidevalt ning on täiesti tavaline, et mõni jäse puudu neil. Krokodillidel ei pidavat sõpru olema, isegi mitte omasuguste seas, nad vihkavad kõiki ja emakroku on võimeline oma pojad nahka panema. Peale munast koorumist on väiksed krokud täitsa omapead, sest ema hülgab nad.
Veel üks huvitav fakt mida meie taltsutaja rääkis, et veest välja hüppamine nõuab krokult väga suurt pingutust ning isegi see liha käntsakas mille ta saab ei korva seda energia kadu. Uurisime ka üle jõe ujumise võimaluse kohta, mille peale mees vaid naeris. Nii kui keegi vette ronib võib olla kindel, et ta on kadunud. Mees rääkis, et tal tuli samas jões ühte laeva parandada ning ta pidi vette minema, kokku oli vees 2h olnud ja süda tahtis seest välja hüpata, samal ajal olid kaks püssidega mees kummalgi pool valvanud.

Kokku kestis meie sõit sellel jõel umbes tund aega ning me nägime ca 5 – 6 krokodilli hüppamas. Üks suur mambo lamas kaldal ja me läksime päris ligidale, et ta vette meelitada, kuid ta ei teinud meist üldse välja. Tegin tast ühe pildi sellegipoolest.

Pärast krokodillide hüpatamist viis bussijuht meid digerdoode tegemist vaatama ning aborigeeni kultuuri poodi, kust oli võimalik kõike selle kandiga seonduvat osta. Saime proovida digeridoo mängimist ning tehti selgeks vahe õige ja võltsi digeridoo vahel. Nägime kuidas aborigeenid oma traditsioonilisi maale joonistavad ja kui palju see kõik aega nõuab.

Järgmisena viis meid tee Litchfieldi rahvusparki, kus sõime lõunat ning peale mida läksime koski vaatama. Kosed olid väga võimsad ja kõrged, julgemad tegid vettehüppeid. Kahjuks oli koht paksult turiste täis aga sellegipoolest oli mõnus värskes ja soojas vees ujuda ning kose all käia. Nagu paljud teist teavad, looduses leiduvad kosed on mu lemmikud.

Edasi liikusime kohta millel nimeks „Rockhole” kus vesi on kivide vahele tee uuristanud ning tekitanud basseini moodi sopid, kus on väga sügav, kohati 7-8 m sügavust. Sinna on siis hea vettehüppeid teha, kes pea ees, kes kõht ees :)! Kuna mu reisikindlustus ekstreemsusi ei kata, siis ei hakanud seal saltosid viskama ja kosest alla hüppama. Enne äratulekut tegime peatuse suurte termiidi pesade juures, kus mõned on kuni 5m kõrged.
Õhtul Darwinisse tagasi jõudes anti meile veel õhtusöögi talongid, mida realiseerisime lähedal asuvas pubis. Pärast õhtusöömaaega läksime eestlastele nende hostelisse külla. Kohale jõudes ootasid meid ees Andres ja 5 eesti tüdrukut. Ma usun, selles hostelis oli esmakordselt korraga 9 eestlast. Võtsime Andresega mõned õlled ning kuulasime eesti muusikat. Tore oli eestlasi kohata ning nende reisimuljeid kuulata.
Öösel läksime lennujaama, et varahommikul lennukile minna ning Cairns`i sõita.
Hommikul kell 8 jõudsime meie uude elukohta Cairns`i. Varsti annan märku kuidas meil siin eluke läheb!