Fraser island

Tere taaskord! Oleme oma väikse Austraalia avastamisega nüüdseks jõudnud kohta nimega Rainbow Beach (Vikerkaare randa), mis on paigaks, kust enamik turiste Fraser Islandile lähevad. Peatume hostelis nimega Dingo Backpacker, täitsa inimlikud tingimused, välja arvatud hullult kallis pesu pesemine, võrreldes eelnevate pesemistega.
Broneerisime siin endale siis 3 päevase reisi Fraserile, väljumisega neljapäeva hommikul. Olime kõik põnevusega seda minekut oodanud, kuna tundus põnev reis tulema. Neljapäeva hommikul oli varajane äratus ning asusime oma seltskonnaga autot pakkima. Kokku oli meie autos 11 inimest, kõik rändurid nagu meie, kokku oli 5 masinat mis tol päeval sinna poole sõitsid. Autodeks olid üheksakümnendate alguses ehitatud Toyota Land Cruiserid, mis pika kere, tugevdatud vedrustuse ning suure katuse raamiga ehk sellised mõnusad traktorid, millega hea maailma suurimat liivasaart avastada. Meie tiimis oli 3 eestlast, 2 iirlast, 2 inglast, 2 sakslast ja 2 hollandlast, seega eestlaste ülekaal :P Juhiks valisime ühe iirlase, kes sai sõiduga kokkuvõttes kenasti hakkama. Grupis olid väga lahedad ning rõõmsameelsed inimesed. Saime palju uusi tutvusi, nii Inglismaalt, Iirist kui ka Hollandist!
Kell 10 olime sadamas ning praamile minek. Praamid käivad siin iga 10 min tagant, kuna sõit kestab tühised 7 min.
Nii kui praamilt maha saime olime liivas kinni ning pidime 4 veo sisse panema. Ees ootas lõputuna näiv sõit mööda liivakallast. Kohati oli ookeani ja liivaluidete vahe päris kitsas, liiklus üpris tihe, mis tänu sellele, et saare põhjapoolsemas otsas oli toimumas kalapüügi võistlused. Enamus jeepe, mis meist mööda kihutasid olid uued Toyota`d ning Nissani`d, kel kõigil taga kärud koos suurte kaatritega, milledel ridvad lendamas. Kuigi saarel pidid kehtima samad liikluseeskirjad nagu maismaal, arvas mõni ikka, et võib mööduda ees sõitvast masinast mõlemalt poolt, tekitades sellega päris ohtlikke olukordi.
Ookean, mis meid paremalt küljelt ääristas oli küllaltki tormine, ilm tuuline ning vihmane. Esimene peatus Fraseril milleks oli järv nimega McKenzie, ilusa päikesepaistelise ilmaga kindlasti võrratu kogemus, kuna kaldast 10 m on helesinine vesi. Meil oli aga pilves ja vihmane ilm, õhutemperatuur ei kutsunud ujuma. Mõned julgemad meie seltskonnast ikka jooksid korraks vette ning tegid nägu, et on mõnus, kuid eks rohkem ikka selleks, et pildile jäädvustada.
Veetsime seal ilmaga võideldes ja kaamerasse naeratades kõva tunnikese, kui pakkisime end autosse taas ja sõitsime oma laagripaika, mida kutsuti Central stationiks. Vihm oli selleks ajaks veel tugevamaks läinud ning laagrisse jõudes ja telke üles pannes, tekkis hetkeks tunne „mida perset me teeme siin”, sest kell oli alles 1 päeval. Kella kahest algas sel päeval high tide, ehk tõus, mis tähendab, et liiklus rannas on selleks päevaks lõppenud. Mitte just meeldivaks üllatuseks oli see, et 2 telki olid sisuliselt kasutuskõlbmatud kuna ukselukud olid katki, mis tähendas, et kogu vihm sadas telki. Ei läinud kaua, kui meie telgi keskele oli tekkinud meie oma väike McKenzie järveke. Sõidu ajal olid ka kõik magamiskotid märjaks saanud, kuna kate, mis meie varustust katma pidi oli palju päevi näinud. Kogu seltskonna tuju oli hetkeks suhteliselt nulli lähedane, kui pidime mõtlema märgadele riietele ning magamiskottidele. Õnneks ei läinud kaua, kui hakkasime mängima lõbusaid mänge, mis sisaldasid ka alkoholi tarbimist parajas koguses. Sama tegid ka ülejäänud seltskonnad kellega koos tulime ja telkisime. Peamiseks teemaks oli ikkagi see, mis meid järgmine hommik ees ootab ning mida teha otsustame. Õnneks jõudsime ühisele otsusele, et kui hommikul kõik ikka üles oleme tõusnud ning ilm on sitt, siis ei jää muud üle, kui tagasi mandrile minna. Õhtupoolikul astus meie laagrist läbi üks kohalik naisterahvas, eesti mõistes metsavaht vmt, kes ülbe olekuga teatas, et hommikul kell 7 peab laager puhas olema ning meie läinud, kuna on välja antud tormihoiatus ning rohkem rahvast saarele ei lasta.
Õhtul tegime neljast seltskonnast meie ainukesena süüa, ehk grillisime stake`i peldiku ukse ees gaasi grillil, kuna see oli ainuke kuiv koht, kus seda teha sai. Kusjuures liha maitses hea ning salat selle kõrval veel parem.
Kella 10 ajal õhtul tõmbasime päevale joone alla ning pugesime telkidesse. Märgades magamiskottides oli päris ebameeldiv magada ning pole seda varem kogenud, hommikul ärgates olid jalad ja juuksed märjad. Terve öö tuli padu vihma. Hommikul panime oma varustuse vihma saatel kokku ning asusime teele suunaga praami peale.
Rannale jõudes avastasime, et me ei ole mitte ainukesed, kes olid otsustanud saarelt kiirelt lahkuda. Praamile saades tundsime autos istudes, et meri oli ikka väga tormine, õnneks pidime seda ainult ca 7 min taluma. Need, kes tahtsid Harvey Bay`sse sõita või olid sealt tulnud, pidid sõitu taluma 45 min. Tundsime neile südamest kaasa.
Tagasi mandril olles sõitsime reisi korraldaja juurde, et mainida katkisi telke ning seda, et meid ei hoiatatud tuleva tormi eest. Kokku oli meid 55 inimest, kes tahtsid mingit raha tagasi saada. Olime kõik selle sõidu eest ca 225$ maksnud. Kokkuvõttes kauples üks inglise kutt meile 1 tasuta öö hostelis ning 40 $. Parem see, kui mitte midagi. Oleks meil korralik varustus olnud, oleks me kuivaks jäänud ning saanud järgmisel hommikul veel saart avastada, kuid kuna varustus oli kasutuskõlbmatu jäi see ära.
Kokkuvõttes võib öelda, et omamoodi kogemus oli see reisike. „Must see” kohtadest nägime järve. Nägemata jäi kaldal asuv laeva vrakk, järv nimega Vabby ning Indian heads, kus hea õnne korral oleks olnud võimalus näha vaalu ja delfiine. Kuid sellise ilmastiku oluga on ka nemad sealt jalga lasknud. Head niipalju, et seltskond, kes meil autos olid, oli väga lahe ning mõnega on paaris ka tulevikus suhelda.
Selline oli meie Fraser island`i kogemus, mis jääb tükiks ajaks meelde.