Singapur, Dubai, Istanbul ja lõpuks ometi kodu!

Austraalia pidu sai läbi : (Veetsime nädalakese Gold Coast`is Annese ja Eneli juures elades. Nädal möödus nii kiiresti, kuid õnneks jõudsime kõikide sõpradega hüvasti jätta ja tegime isegi grilliõhtu Ivo ja Maire juures, mis oli täitsa vahva! Sai veel Annese ja Eneliga üks õhtu väljas ka käidud, kuid meeleolu oli kuidagi vähe nukker. Selline lahkumise tunne oli ja kahju, et juba lähedaseks saanud inimesed maha jäävad, kuid mis parata, eks nii see elu juba kord on. Samas on hea teada, et sõbrad Eestis ootavad kõik meie saabumist pikki silmi J ning ees on ootamas Jaanipäev ja veel palju vahvaid grilliõhtuid!
Viimasel päeval saime ka veel Mitsitiga kokku, kes on ikka uskumatult lahke ja sõbralik meie vastu olnud, hoiab meid nagu oma lapsi. Ootame teda järgmine suvi Eesti külla, et talle vahva Eesti tuur teha ning meie kaunist maad näidata! Sellised südamlikke inimesi peaks maailmas rohkem olema!
Pühapäeval 8. juunil, asusime siis Austraaliast kodu poole teele. Annes viskas meid rongijaama, hüppasime rongile ja sõitsime Brisbane`i poole. Poolel teel saime kerged krambid, kui rong korraga pimedaks läks ja seisma jäi. Meil jooksid juba numbrid silme ees ja mõtlesime, mis me siis teeme, kui lennukist maha peaksime selle pärast jääma. Õnneks need elu pikimad 5 minutit pimedas rongis, keset tundmatut põldu said õnneliku lõpu ning meie sõit jätkus.
Lennujaamas oli kahtlaselt vaikne õhkkond, andsime oma kandamid Emirates`i letis ära ning poole tunni möödudes olimegi juba oma uhkes ja suures lennukis.
Lend kestis 8 tundi, mille jooksul jõudsin ära vaadata 3 filmi ning mängida pokkerit, tehes uue rekordi – 220000$ J
Lend oli pisut ebameeldiv tegelikult, kuna õhk oli väga kuiv, huuled kuivasid ja silmad valutasid. Toit selle eest endiselt maitsev ning teenindus meeldiv.
Kuna olime otsustanud Kairiga, et tahame teha „stop over`i” Singapuris, siis meie teed Kariniga läksid Singapuri lennujaamas lahku. Tegime kalli ning soovisime üksteistele head reisi jätku. Tema järgmiseks peatuseks oli Dubai.
Kuna jõudsime Singapuri öösel kell 2, siis ei olnud meil võimalik öömajja minna, kuna siinsed hostelid teevad check – in`i alles kell 2 päeval. Seega veetsime lõbusa öö lennujaama toolidel. Mina otsisin nurga, kus oli vaip maas ja keerasin kerra. Kõva 3 tundi sain isegi magada, Kairi otsustas toolide kasuks.
Hommikul saime õnneks hostelisse varem sisse ning isegi hommikust süüa. Peale seda läksime magama, kuna olime mõlemad ikka väga väsinud.
Pärastlõunal asusime Singapuri elu olu uurima, võttes metroo millega kihutasime kesklinna. Esmamuljed on nii ja naa pidi. J Meeletult tappev niiskus on siin, sooja on vast 30 kraadi ringis ja päikest väga pole aga higistama ajab meeletult. Õhu puudus on pidevalt ning osad linnaosad haisevad sellise roiskunud liha järele, mis ei ole meeldiv. Toit oli suhteliselt maitsev ning odav. Tehnika, mis pidi rahvajuttude põhjal olema lausa pool muidu nagu ka riided ei vasta päris tõele. Lootes siin leida endale nipet – näpet tehnikat lükkub vist vähe tuleviku suunas. Tõsi on see, et valik on siin tehnika vallas suurem, meeletud kaubamajad müüvad kaameraid ja sülearvuteid, kus tuleb vaid endale sobiv välja valida. Kuid hinnad on päris kõrged nii et ostma kohe ei kappa. Aga oleme alles nii vähe siin olnud, et ei hakka hetkel lõpp kokkuvõtet tegema…
…
Nüüd kus oleme oma Singapuri reisiga ühele poole saamas ja istume lennujaamas mugavatel nahktoolidel, heidaks põgusa pilgu meie siin riigis veedetud päevadele.
Teisipäeva hommikul seadsime sammud uuesti kesklinna, et vaadata uuesti seda shoppamise teemat vähe lähemalt. Et kuidas nende hindadega ikkagi lood on J Päeva lõpuks olime 7 – 8 tunnisest poodide rallist kergelt väsinud. Siin on ikka mega suured shoping centre-d, kus käib vilgas ostumöll kuna just hetkel on käimas siin suur osturalli. Hinnad on kirjade järgi all kuni 70 – 80 %. Mis siin parata, eks see ostupisik tabas ka meid ennast ning sai siia riiki päris kopsakas summa jäetud. :*) Samas tuju jälle mõneks ajaks hea, eks see ole kõige tähtsam ju!?! Siinne moto on „shop till you drop”!
Kolmapäeval kappasime veel linnas ringi ja külastasime õhtul india meeste oma linnosa, ehk Little India-t. Nägime templeid, turutänavaid ja suurtes kogustes india mehi. Kuna oleme Kairiga suured india köögi austajad siis astusime ühte restorani sisse, et hüva õhtusöök võtta. Olime oma toidud kerge vaevaga ära tellinud ja pisut juttu ajanud, kui toodi lauale metall kandik, kus peal oli suur roheline taimeleht, mille pealt siis söömine hakkas toimuma. Kõrval lauas istusid ärimeeste välimusega india mehed, kes lasksid toitu kätega endale suhu. Noast – kahvlist polnud need härrad vist kuulnud, minul endal oli esmakord sellist pilti näha. Tavaliselt need kodanikud, kes ei ole nõus terariistu kasutama jäetakse ju restorani ukse taha, aga küllap asi nende kultuuris ja oma linnaosas seda pahaks ei peeta. Pisut rõve oli vaadata kuidas mustad näpud veel mustemasse suhu korduvalt kadusid ja vurrude vahel riisi terad naeratasid.
Kandikule panime siis oma toidu, milleks oli lammas ja kana, mingi möks oli kastmeks kõrval. Esimene suutäis oli nii terav, et tõi esimesed pisarad meie mõlema silmast välja. Toit oli nii hot kui vähegi olla saab põhjamaa inimesele. Edasine söömine toimus läbi naeru ja kiiruse peale J Kõht oli suurest ostlemisest hele, ja toit ise kusjuures maitsev, ainult et põrgu vürtsikas. Kelner nähes meid nutmas, tuli küsima, et kuidas maitseb. Vastasime läbi vesiste silmade naeratades, et super hea ja vürtsikas J Vana ütles, et see pidi omapoiste jaoks veel lahja olema. Uskumatud mehed igatahes, kokkuvõttes saime siiski kõhu tugevalt täis ning kõhubakteritest tõenäoliselt lahti.
Järgmisel päeval otsustasime käia hiina linnaosas ehk Chinatown-is! Koht jättis väga hea ja huvitava mulje, tänavad olid täis ilusaid värvilisis maju ja laternaid täis ning templid olid kenad. Turg oli ainult selline, et sealt ei tahtnud, ega osanud küll midagi endale osta, täiesti mõttetu trään.
Oma eelviimasel päeval tiirutasime mööda käimata kohti ringi. Ahetasime meeletult kõrgete pilvelõhkujate ning suurte äri – ja büroo komplekside üle, millede vahel siblisid tublid ja targad pintsakutes pilusilmad.
Kohalikud inimesed on siinmaal segunenud tugevalt naaber riikide kodanikega, malaisia, india, hiina ja jaapani päritolu tegelinskid on vapralt siin oma kanda kinnitanud. Tänavapilt on sellest tulenevalt üsna värviline. Kolme neegripoissi olen ka nende päevade jooksul kohanud. Kohalikud naised on täitsa kenad ja näevad nagu väikesed nukud välja. Metrooga sõites tundsime Kairiga tugevaid pilke endil, kuna valgeid kohtab väga harva siinkandis.
Singapuri highlight oli eelviimasel õhtul, kui külastasime Night Safari`t, ehk öist safarit. Tegu loomapargiga, kus külastajatele presenteeritakse loomi nende loomulikule elu keskkonnale lähedases situatsiooni, ehk siis mitte puuris vaid looduses. Nii nägime elevante, tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, hüääne, jõehobusid, leopardid jne jne neile loodud mugavates tingimustes. Sõitsime spetsiaalse väikse rongiga neist väga lähedalt mööda ning peatusime huvitavamate isendite juures. Väga põnev ning meeli ärgitav oli ka jalutuskäik öises vihmametsas, kus iga puu ja kännu taga on keegi ning mis hääled seal pargis olid.
Night Safarilt koju saamisega oli meil väikesed probleemid, kuna tulime pargist ära peale kella 10 õhtul ja hakkasime bussi ootama, mis meid metroo peatusesse viiks. Pidime päris pikalt ootama ning kui lõpuks bussile saime, siis viis see meid päris kaugele hoopis teise suunda kus meil vaja oli. Kui siis lõpuks metroo peale saime selgus, et oleme täiesti teises linna servas ning koju jõudmiseks läheb aega ca tund. Kell oli nii hiline ja viimane metroo oli see mille peale me saime. Metroos olles selgus, et see ei sõidagi meie peatuseni välja, vaid lõpetab juba kõvasti varem sõidu. Hüppasime siis viimases peatuses maha ja kohaliku noormehe abiga saime viimase bussi peale, mis meie kanti pidi viima. Õnneks viis buss meid kodule päris lähedale ja ei pidanud väga kaua jalutama. Sellised seiklused siis öises Singapuris.
Järgmisel päeval tegime veel poodides väikese tiiru ja trampisime linnas ringi. Õhtul seadsime sammud lennujaama, et asuda Dubai poole teele.
Hommikuks olime saabunud Dubai lennuväljale, üks kohutavamaid lennujaamasid, kus olen pidanud pikemat aega veetma. Seltskond, kes seal liigub on shokeeriv. Kaltsunukud nagu mina neid naisi kutsun, kohalikud nafta sheigid ja igasugu muud rahvast. Kõik magavad põrandal ja ootavad oma lendu. Kes palvetab nurgas, kes spetsiaalselt selleks mõeldud ruumis. Pidime seal veetma 8 pikka tundi, sest just nii palju hiljem läks meie Türgi lend.
Türki Istanbuli jõudes võttis meid vastu mõnusalt euroopalik õhk ja olemine. Võtsime takso ja sõitsime kesklinna oma hostelisse. Hostel oli täitsa asjalik ja väga heas asukohas. Tegime õhtul väikese ringi linnapeal ja puhusime restoranide ees olevate kelneritega juttu. Kõik olid väga sõbralikud ja käimas oli jalgpallimäng Hollandi ja Prantsusmaa vahel. Lennujaamas saime veel tuttavaks ühe eesti noormehega kel nimeks Roland, kes samuti reisis Uus Meremaal, Austraalias ja Aasias. Ta tuli meiega samasse hostelisse.
Järgmisel hommikul oligi aeg minna taas lennujaama ning viimaks ometi oli piletile kirjutatud Riia lennujaam.
Kannatasime veel tühised 4 lennutundi ja Riias me olimegi. Ema isa olid meile järgi tulnud. Käisime üheskoos supermarketist läbi, võttes Karumsi kohukesi, musta leiba ja nipet näpet söögipoolist ning asusime Tallinna poole teele.
Mõnus oli hingata karget Baltimaa 16 kraadist õhku ning näha kuuse – männi metsi.
Koju jõudes ootasid meid Kalle ja Tobias, kes olid õnnest pöörased, tunne oli vastastikune.
Nüüd olles mõned päevad kodus olnud, grillinud, metsas jalutanud ja vanematega aega veetnud saame aru, et kodus on väga hea olla. Et sellest aru saada, tuleb vahepeal ära käia ning vaadata kodu eemalt, kõrvalseisja pilguga.